Kuulata vaikust. Tiit Sepa

mille olin köögikapi otsast alla koukinud ja tolmust puhtaks pesnud.

      Pliidi juures seisev Katrin vaatas mind, silmad tõsised ja mõtlikud. Märkasin ta näol mõnd kortsu, kuid need ei teinud teda inetuks, vaid tõid temas esile eatut veetlust ja naiselikku tarkust, mida temas kindlasti oli. Kuigi olin teda kerglaseks pidanud, ei saanud alati otsustada eelarvamustest lähtudes.

      Me sõime. Kana oli hea ja salatilgi polnud viga. Katrin rääkis veel oma eluseikadest, muutumata ülearu melodramaatiliseks. Teda kuulates mõistsin viimaks, et elu oli talle peaaegu nagu seiklus, millesse ülepeakaela sukelduda. Kui mõnel päeval pettudki, siis juba järgmisel võib kõik hoopis parem olla. Hea õpetus minusugusele murtud hingega perekonna kaotanud mehele. Tema jutust aimus siirast igatsust millegi ilusa ja enneolematu järele. Minul oli see kahjuks juba mõned aastad tagasi kustunud.

      Katrin pesi nõud puhtaks ja hakkas neid kappi tagasi upitama. Nägin, kuidas ta kikivarvule tõusis ja tema kleit kõrgemale kerkis, paljastades saledate säärte hurmava tee tunnelisügavustesse, naiseliku templi ja salapärase veetluse maailma, millest algab midagi suurt ja enneolematut.

      Katrin karjatas ja kukkus põlvili. Ehmatasin, nähes põrandal põlvitavat ja oigavat naist, kelle pea oli abitult longu vajunud.

      „Mis juhtus?” küsisin Katrini juurde hüpates ja teda püsti aidates.

      „Selg,” aietas ta. „Kunagi elasin autoavarii üle ja selg sai viga. Nüüd, kui vahel ennast ülearu sirutan, annab see endast jälle tunda.”

      Juhtub, mõtlesin. Võtsin naise ettevaatlikult sülle ja viisin magamistuppa. Katrini suured sügavad silmad kohtusid minu omadega, kõnetades mind sõnatult armastuse keeles. Kas mina olen siiski valmis teda armastama? Ei tea. Ta on ikkagi naine, kuid…