– tegutsemine. Kohustuste võtmine ja tegutsemine oma eesmärgi manifesteerimiseks maailmas.
Kui te need astmed põhjalikult läbite, annavad need teile parema arusaama teie võimetest ning aitavad leida elule uue mõtte.
Tähendusrikkuse leidmine
Selleks, et elada õnnelikku ja rahulolevat elu, vajame me tähendusrikkust ja eesmärgitunnet isegi siis, kui inimelu näib olevat nii habras ja tihti lühem, kui sooviksime. Kogu ajaloo jooksul on inimesed esitanud küsimusi enda loomuse ja elu tähenduse kohta. Kes me oleme? Kust me tuleme? Miks me siin oleme? Mis mõte sel kõigel on? Kas meie elu juhivad meie enda eesmärgid või suuremad jõud, mille üle meil puudub kontroll? Kes üldse vastutab?
Kui seisame silmitsi probleemide, haiguste ja valuga, kerkivad need küsimused meie meeles esile. Aegade jooksul on filosoofid ja vaimsed õpetajad nende ideedega maadelnud ning paljud neist tarkadest on jõudnud ühesuguste vastusteni, kuigi on elanud erinevatel sajanditel ja erinevates maailmaosades.
Hingeta teadus
Mäletan, mil kõik mu unistused olid täidetud valguse ja inglitega, vabalt lendamas.
Kõige tähtsam küsimus kõlab esimesena: kes me oleme? Viimastel sajanditel, pärast lääne ratsionaalse ja mehhaanilise teaduse arengut, levis laialt arvamus, et inimene on midagi enamat kui keeruline bioloogiline ja psühholoogiline mehhanism. Selle mudeli järgi põhinevad meie mõtted ja soovid üsna lihtsatel bioloogilistel vajadustel, nagu toidu leidmine ja paljunemine. Meid juhivad vaid „isekad“ geenid, mis soovivad ainult ellu jääda ja paljuneda.
Sellest vaatenurgast nähakse meie võimet looduse või kunsti ilust liigutuseni vaimustuda ning potentsiaali saada vaimseid kogemusi lihtsalt kõrgelt arenenud aju kõrvalsaadustena. Selles mudelis pole „hinge“, tegelikult polegi see üldse mudel, sest inim; olendid on tulnud läbi tervest seeriast juhuslikest keskkonnafaktoritest. Üheksateistkümnendal sajandil teatas filosoof Friedrich Nietzsche, et jumal on surnud ning psühhoanalüütik Sigmund Freud ütles meile, et jumalat polegi olemas – oleme lihtsalt oma isa kujuna leiutanud taevase isa.
Tänapäeval leidub üha enam inimesi, kes pole nende ideedega rahul, sest need lihtsalt ei sobi nende tegeliku kogemusega. Inimesed on teadlikud enda vaimsusest, kui nad armuvad, lapsi saavad, kui nende lähedane sureb või kui nad ise on surma suus. Teadlased, filosoofid ja psühhoanalüütikud võivad soovi korral teoretiseerida, kuid nende teooriad ei saa kustutada inimeste isiklikke kogemusi. Kuna need kogemused on subjektiivsed, on teadlastel võimatu neid kopeerida ning seetõttu jätavad nad need kõlbmatutena kõrvale. Kui teadlased uurivadki paranormaalseid nähtusi, näib, et nad intervjuusid andes tunnevad piinlikkust, arvates, et neisse suhtutakse kui veidrikesse. Kuid ma usun, et tänapäeval usuvad inimesed oma kogemustesse ning ei tunne häbi ega muret, kui nende nägemus ei sobi kokku kaasaegse teaduse materialistliku lähenemisviisiga.
Paljud inimesed, ka mittereligioossed, usuvad, et nad on enam kui keerulised bioloogilised masinad ning tunnevad, et neil on hing, mis jääb pärast füüsilise keha surma alles. See tunne kajastub populaarse „meele, keha ja hinge“ arendamise turuna, mis hõlmab erinevaid kursusi, raamatuid, töötube ja teisi sündmusi. Kui tänapäeval esitataks küsimus „Kes on inimene?“, nõustuks enamik inimestest sellega, et me oleme vaimse olemusega füüsilised olendid, kes otsivad elu mõtet ja tõde. Kui aga samas küsitakse: „Kes teie olete ja mida te siin teete? Milline on teie isiklik eesmärk?“, on nende vastus ehk pisut ebakindlam. See raamat on loodud selleks, et aidata teil leida nendele küsimustele oma vastused.
Kas religioon annab vastuse?
Kuigi tänapäeval näib, et fundamentalism on tõusuteel, on mõõdukamad religioonid, eriti läänes, hakanud populaarsust kaotama. Taevase isa idee ei toimi enam meie jaoks. Lisaks sellele on paljud meist tüdinenud nääklemisest, milline usk ühte ja ainsat tõde kuulutab. Ja kui religioonid, mis kuulutavad armastust ja vägivallatust, kasutavad püsimajäämiseks vägivalda, pole ime, et inimesed muutuvad küüniliseks.
Samas on tavalised inimesed avastanud, et jumal (või mis iganes nimi universumi loovale väele antakse) on meile palju lähemal, kui meile on õpetatud. Need pole ainult ebatavalised pühakud ja prohvetid, kes jumalikku hiilgust näevad – William Words; worthi sarnased poeedid on alati näinud jumalikkust looduses ning väljendanud luules tunnetust vaimsest kohalolust, näiteks poeemis „Tinterni klooster“:
… Ja ma olen tundnud
kohalolu, mis häirib mind rõõmuga
kõrgetest mõtetest, ülevast tundest,
millestki hoopis sügavamalt ühte sulanust,
kelle viibimine on loojuva päikese valgus,
ja kumer ookean ja elav õhk,
ja sinine taevas, ja inimese meel.
Ka meie võime otseselt kogeda meid kõiki loova ja säilitava jumaliku väe hiilgust, kui jalutame nädalavahetustel mõõnavete ääres, tantsime, tegutseme aias või vaatame lapse sündi. Isegi sellistes kohutavates paikades nagu koonduslaagrid on inimesed saanud ilmutusi selle väe kaastundlikkusest iga inimese vastu.
Samas on kõigi maailma religioonide valduses taevalike õpetuste rikkused, mille on meile edastanud müstikud ja pühakud, kes on oma kogemused kirja pannud ja pingutanud, et neist aru saada ning need edasi anda. Enamik suuremaid religioone jagab arvamust, et igal inimesel on hing, mis peab täielikuks arenemiseks kogema nii rõõmu kui ka kannatusi. Isegi need religioonid, mis ei puuduta taassündi, kirjeldavad, et hing liigub eneseavastamise rajal, mille eesmärgiks on vaimse rahu seisund – taevas, nirvaana, paradiis või budistide buddhaväli pole paigad, vaid uue õndsusseisundi kirjeldused. Ning sellel rajal on meil abiline, kelle poole me juhatuse saamiseks võime pöörduda.
Kaitseingel
Iga maale sündinud inimese kõrval seisab kaitseingel, et juhtida teda läbi elu müsteeriumide.
Traditsioonilised religioonid on alati palunud inimestel kuulata jutlustajaid või preestreid, lugeda pühasid raamatuid ja järgida reegleid, et õppida paremini elama. Kuid sellise lähenemise kõrval on kõiki suuremaid religioone läbinud ka müstikanoot, mis vihjab, et vastused elu probleemidele on meie sees. Ainus tarkus, mida vajame, on meie enda hinges – igavene jumalik säde meie sees, ning me peame selle sõnumeid kuulama. Iidsetest aegadest on usuõpetajad ja filosoofid rääkinud, et igal hingel on isiklik juht või õpetaja ehk kaitseingel. Nii nagu jumal kasutas ingliteks kutsutud sõnumitoojaid, et inimestega suhelda, on kaitseinglid otsesed sõnumitoojad meie hingelt.
Kuigi teie kaitseingel võib näida varjatud ja müstilise olendina, kes teeb oma kohalolu tuntavaks ainult siis, kui te teda meeleheitlikult vajate, on juhendav käsi kogu aeg olemas, kuid ei juhi teid liigselt kaitsva vanemakäena – ingel sekkub ainult absoluutse vajaduse korral –, vaid hoiab silmad lahti teie parimate võimaluste suhtes ja tuletab teile meelde, kuhu te peaksite teel olema. Meie kaitsja ei maga kunagi. Ja kui me oma ingliga sidet peame, oleme valikuid tehes enesekindlad, meid toetatakse ja kaitstakse, kui liigume oma ainulaadse elueesmärgi suunas. Ja kui te ei tea täpselt, milline see eesmärk on, siis aitab kaitseingel teil seda avastada.
Vastavalt juudi pärimusele õpetab ingel üsas olevale veel sündimata lapsele tema kasvamise ajal Toorat. Kui laps on sündinud, puudutab teine ingel tema suud, et kogu õpetus ununeks ning hing otsiks kogu elu kadunud teadmisi. Tunne, et me teadsime enne sündi midagi sügavalt tähtsat ning peame enda tervikuna tundmiseks unustatud tarkuse ja teadmised taastama, on üsna levinud. Wordsworth kirjeldab oma kaunis poeemis „Intimations of Immortality“ („Surematuse mõistaanne“), kuidas laps saabub „hiilgusepilvede kannul jumala juurest, kes on me kodu“ sisemise tarkusega, mis lapse kasvades aegamisi kaob ning „vanglasirmid hakkavad sulguma“. Sünd on Wordsworthi sõnade kohaselt „vaid uni ja unustus“.
Sama idee ilmneb erinevates kultuurides. Kreeka filosoof Platon ütleb, et sündimata hing teeb tulevase elu suhtes valikuid ning valib daimonioni, kes saab tema abiliseks. Kui laps sünnib „paratamatuse“