seina, olgu see siis nii paks kui tahes. Sellises meeleseisundis epilepsiahooge ei tule.
Kui salaja Hele korterisse läksin ja teda seal ootasin, valetasin pärast, et võtsin võtmed Oliveri käest, kes minu juures teises toas magas. Ka väike tütreke oli tookord minu juures, kuid tema magas minu äraolekul nii sügavalt, et ei teadnud isa hulkumistest midagi. Ootasin teda siis seal kahetoalises korteris kolm tundi ja tundsin ennast üsna koduselt, sest olin ju aastaid tema ja oma kodu vahel pendeldanud. Teda ei tulnudki, olevat öösel olnud sõbranna juures ja ma isegi uskusin teda. Minu sealolekust jäid maha jäljed, mida ma ei püüdnudki peita. Hommikul koju tagasi jõudes nägi ta kohe, et keegi oli tema korteris olnud, ja need polnud mitte meie lapsed, kes minu juures magasid. Ta helistas mulle ja ma seletasin, et võtsin Oliverilt võtmed ning läksin tema juurde, sest arvasin, et naisega on midagi juhtunud. Kõike võib ju ette tulla: inimene võib libiseda vannitoast tulles ja teadvuse kaotada. Tegelikult polnud ma võtmeid puudutanudki. Need olid ikka Oliveri koolikotis. Mul lihtsalt polnud neid vaja. Isegi maja metallist välisuksest sain tõrgeteta läbi, mis see korteriuks siis oli – natuke Soome pappi ja puuribid. Puu on üks kergemini läbitavaid materjale võrreldes metalli ja kiviga. Tinakestast pole ma proovinud veel läbi minna, pole sellist võimalust olnud, aga usun, et vastavas seisundis saaksin sellegagi hakkama.
Te muidugi naerate, et ma nii lihtsameelselt Hele sõbranna juures olemise juttu uskusin. Ega alguses uskunudki, sest tema mobiil oli välja lülitunud ja Hele ei vastanud mu kõnedele. Tagasiteel Orgitalt koju olin aga uimane ja täiesti apaatses seisundis. Otsustasin sõbranna poolt läbi astuda, kuna tema maja jäi nagunii tee peale. See õnnestus mul kergesti, astusin lihtsalt uksest läbi ja tundsin oma vaimukehas kerget surinat nagu tavaliselt. Läksin trepist üles, sest ma ei vaju olematuna läbi ainest, millele ma oma vaimset energiat ei koonda, ja olingi Hele sõbranna juures toas vana puumaja teisel korrusel. Ma hoidusin materialiseerumast, sest tahtsin ainult näha. Ja nägingi. Hele oli seal ja magas üksinda elutoas madratsil. Tagasi tulles tegin ainult seda, et hetkeks pooleldi aineks muutudes, keerasin köögis kummuli Kersti viinapitsi ja kohvitassid. Lihtsalt nalja pärast. Pitse oli kaks ja minu teada Hele viina ei võtnud… Või siiski? Ka konid tuhatoosis kallasin laual olevasse salatikaussi. Kersti vahel suitsetas, kui kärakat võttis. Kahjuks olin olematusse minekuks liiga palju energiat kulunud ja pidin nüüd korterist välja saamiseks ukse seestpoolt lukust lahti keerama. Uuesti lukustama ma ust ei hakanud.
Tolle naisega, kelle käsi minu kaasabil põletada sai, oli mul isiklik kana kitkuda. Olin juba tema eramus ja ootasin ainult võimalust talle käkki keerata. Läksin sinna, kui väljas juba peaaegu hämar oli. Vahel hakkas mu jõud kaduma ja tekkis oht, et muutun nähtavaks. Vähemalt osaliselt. Olin tookord liiga enesekindel. Pidin veel harjutama, et selliseid äpardusi edaspidi vältida. Võib-olla tajus naine sel hetkel minu kohalolekut, aga õnneks ta mind siiski ei näinud. Naine pesi end vannitoas ja mina pidasin plaani, mis jama talle seal kokku keerata, aga ta oli nii kondine ja kortsus nagu vees ligunenud raamat, et mul kadus tuju seal lollitada. Viskasin ainult tema abikaasa þiletid vannivahu sisse, kuid need talle viga ei teinud, sest tänapäeva habemeajamisvahendeid ümbritseb plast. Pärast läks ta kööki vett keetma. Suunasin oma mõtted sellele, mida mina tema asemel teeksin, ja nii ta käe köögis keevasse veepotti toppiski. Ise karjus, aga kätt välja ei võtnud. Ka mina tundsin veidi tema valu, sest olin osaliselt temaks kehastunud. Põletust mina muidugi ei saanud. Ma oleksin võinud üleni küdevasse ahju pugeda, seal veidi valu tunda ja ikka täiesti terveks jääda.
Naine viskles ja vingus, aga hoidis kätt vees edasi. Kui ma tema mõjutamise lõpetasin, hoidis ta ikka veel kätt mulisevas vees ja karjus, nii et seda pidid ka kuulma mõnekümne meetri kaugusel elavad naabrid. Ma tõmbasin ta potist eemale, et ta kätt täitsa ära ei keedaks. Köögis oli juba tunda keedetud hautise lõhna. Olin otse tema selja taga. Ta vajus põrandale ja viskles seal valus.
Taganesin vaikselt esikusse ja olin uuesti õues. Alles majast sadakonna meetri kaugusel ühe tänavalaterna varjus tulin tagasi inimeste sekka. Üsna varsti kihutas minust unnates mööda kiirabiauto ja pööras alla sellelt tänavalt, kust olin tulnud.
„Onu,” küsis üks väike poiss ehmunult. „Kuidas sa siia said? Ma tulin, aga sind ei näinud.”
„Ma olen kogu aeg siin olnud. Võib-olla ei pannud sa mind lihtsalt tähele,” vastasin ja naeratasin. Iseasi, kui hästi seda pimedas näha oli. Tulin tagasi koju ja mul oli naisest väga kahju. Kirusin ennast ja teadsin, et jõud ei jäta mind karistamata. Nii juhtuski. Juba järgmisel päeval tabas mind üle mitme aja ränk langetõvehoog. Närisin oma keele nii katki, et natuke hiljem, kui Hele mulle helistas ja küsis, millal ma Viviani ehk Pisu koju toon, ei suutnud ma isegi korralikult rääkida. Hele arvas muidugi, et olen jälle purjus, ja helistas mu isale, kes kinnitas, et joonud ma pole. Hiljem helistasin Helele tagasi ja seletasin, et mul on lihtsalt halb olla ja haigus annab endast tunda. Küsisin, mis temal uudist on, ja siis ta rääkiski, et ühe tema hea tuttavaga oli kole õnnetus juhtunud. Naine ei suutvat asjalikku seletust toimunule anda ja arstid arvavad, et ta oli kogemata mingit narkootilist ainet tarvitanud, mis tema enesehävituslikku teadvusetusse viis. Muud seletust õnnetusele ei leitud ja tema sõnu, et peale tema oli veel keegi seal olnud, ei võtnud keegi tõsiselt. Mina ei kavatsenudki tõde rääkida. Mitte kellelegi.
Mängisin terve päeva oma väikese tütrega, me käisime poes ja jalutamas ning ma tahtsin kogu südamest seda lugu unustada, maha matta ja üldse olematuks teha. Aja üle mul jõudu pole, muidu teeksin ma palju asju oma elus teisiti ja alustaksin mõnda asja täiesti algusest. Ka siis, kui mul seda imelist võimet poleks, mis ma nüüd olen saanud.
Võib-olla imestate, et ma seda asja nüüd nii avalikult ja siiralt räägin. Aga püüdke mind kinni! Tõestage, et seda tegin mina! Olematuna ei jää minust DNAd, sõrmejälgedest rääkimata. Ükski vangla ei peaks mind kinni, kui keegi mind suudakski kinni püüda. Ma tulen välja, ehkki see võib esialgu veidi aega võtta. Ma olen ju energia ja enam ma sellist viga ei tee, nagu tookord, kui ma öösel salaja Hele ja Kersti korterites käisin ja ennast seal liiga koduselt tundsin. Ainult need jäljed jäävad näha, mis ma reaalselt maha jätan. Olematuna võin mõne tädi ka rasedaks toksida, nii et ta arugi ei saaks. Kas ehk juhtus ka neitsi Maarjaga midagi sellist?! Muidugi ei pea ma ennast mingiks üliolendiks ega ammugi mitte jumala ilminguks. Jumal on minus endas, kuigi ise ma sinna suure tõeni ja kõiksuse valdajani ei jõua. Aga kes teab, mis kunagi juhtuda võib? Kui ma olen nii kaugele saanud, ehk jõuan ka edasi.
Tolle naisega tegin ma lihtsalt pulli, kui viisin ta mõne korruse madalamale selle kasimata ja haisva vanamehe poole, kelle elu koosnes enamasti kange õlle manustamisest ja eidega sõnelemisest. Too umbes kolmekümnene blondiin polnud just vooruslike elukommetega ja kõik teadsid, kuidas ta kohe jooma hakkab, kui tema mees sõitu läheb. Muidugi ei puudunud selle juurest ka mehed ja ainult kass usuks, et ta joomase peaga suutis abikaasale jääda truuks olukorras, kus kolm meest tema aluspükste kummi triigivad. Blondi naisega polnud probleeme, sest tema oli sel õhtul täis kui tinavile ja magas palja tagumikuga elutoadiivanil nagu rasvane ämblik, kes on kogemata konjaki sisse kukkunud. Mul jäi üle ta ainult täiesti riidest lahti võtta ja siis paljalt alla tassida. Lapsed magasid teises toas ja ma imestasin siiralt, et lastekaitse polnud neile veel näppe taha ajanud. Naise vedamisega tekkis veel üks probleem, sest kes see oinas küll olla võis, kes öösel kella kolme ajal trepikotta sisse kolistas ja hakkas siis üles tulema? Silkasin eidega tagasi ja panin ta hingeldades viiendal maha. Kaugemale ei jõudnud ma teda tirida ja jõud oli ka läinud. Kui naine oleks ärganud, sattunuks ma üsna lolli olukorda. Tema korteriuks oli lukus ja ta ise rippus ihualasti võõra mehe süleluses. Tuppa poleks ta paljana saanud ja ilmselt oleks mind õnnistatud suure kõrvakiiluga. Õnneks läks too kolistaja korrus allpool korterisse ja kõik jäi uuesti vaikseks. Ootasin veel natuke – mu jõud tuli tagasi ja ma läksin uuesti alla. Ka vanamehega polnud muud probleemi kui vennike ainult paljaks koorida. Olin tegelikult selles korteris juba teist korda, sest olin õhtul natuke eeltööd teinud. Nimelt olin puistanud vanaeide tee sisse vees lahustatud unerohtu, mille arst mulle retseptiravimina välja kirjutas. Panin korraliku annuse. Kui vanamees veel mööda korterit ringi töllerdas, õllepudel näpus, ja televiisori kanaleid näppis, kobis eit magama ja see jättis mulle võimaluse ka tema magamistoas ringi vaadata. Nii ma selle vibraatori leidsingi. Oli teine muti riidekapis