eriti selle leiu üle. Vibraator andis mu mõttele hoopis uue suuna. Muidugi leidsin ma kogemata ka vanaeide pensioni, aga ma pole varas. Ma ei puudutanudki neid viiesajakrooniseid, mis tal lohvakate aluspükste vahele olid topitud. Kuigi mul endal oli pidevalt raha otsas, siis teise inimese säästusid ma ka võtma ei lähe. Võib-olla edaspidi proovin mõne pangaga, aga see on ainult mõte. Raha materiaalsena välja toomine on keerulisem kui ise pangaseifi saada.
Noor naine oli voodis ja tudus õndsalt vanamehe rinnal nagu lapsuke isa juures. Mees hoidis käes vanaeide voorusenuia ja tundus samuti üsna õnnelikuna, kui ma minema tulin. Lõppvaatust ma ootama ei jäänud, sest olin ka ise väsinud ja tundsin, et epilepsiahoog oli tulekul. Pidin igal juhul tagasi koju saama ja seal ootama. Hommikul mainisin möödaminnes oma vanemale pojale Matile, et ta võiks korraks Asta juurde vaadata. Ma olin teda eile alevis kohanud ja ta tundis Mati vastu huvi. Nii see ka tegelikult oli. Asta ja Mati olid tuttavad ja nii mõnegi peo koos maha pidanud. Õhtul rääkis Mati mulle suure saladuskatte all loo, mille olin ise kokku käkerdanud. Ajasin silmad punni pähe ja suutsin vaevu naeru tagasi hoida. Ma pidin ikkagi saladust hoidma. Järgmisel päeval pajatas sündmusest terve alev ja Õhtuleht takkaotsa. Igatahes üks oli selge – vanaeit ikkagi armastas oma õllenina. Siiralt, sindrinahk, hoolimata sellest, et mehe asemel oli tal öösel voodis kummijulla. Õhtuleht lendas kohale kellegi majanaabri helistamise peale, sest polnud ju tavapärane nähtus, et alasti naine, kelle ainsaks ihukatteks oli voodilina, mille ta vanamehe voodist kaasa haaras ja endale ümber keeras, oma korteriukse taga lõhuks ja siis alla uksekella helistama läheks, et lapsed ometi emme tuppa laseksid.
2
Vahel olid mu meeleolud üsna heitlikud, mis on iseloomulik mehe puhul, kes pole juba pikemat aega naiseliku soojuse lähedust nautinud. Ega ma tuliste tunnete järele erilist vajadust tundnudki. Valasin oma tunded maalidesse ja teinekord tegin ka mõne tööotsa, kui selleks võimalus oli. Muidugi poleks ma ära öelnud intiimsusest, kui võimalus oleks olnud. Võib-olla peaks leidma mõne rikka tobukese naisterahva, kelle arvel saaks lahedasti ära elada, mõne paarkümmend aastat minust vanema, kes usuks pimesi minu tarkusse ja andekusse ja tagaks mulle luksusliku äraelamise. Tegelikkuses pidin leppima sellega, mis mul oli, sest rikkaid ja samas rumalaid naisi on peaaegu võimatu leida. Nii et tuli leppida oma kasina eluga. Mul on lapsed, vanemad, mõni hea sõber ja natuke raha pangaarvel, kui sain toetust või õnnestus mõni maal maha müüa. Pisut trööstitu elu, võib nii mõnigi arvata, kuid hüvede nimel ei hakka ma lolliks tegema isegi vanemaid naisi ja neid enda huvides ära kasutama.
Mul polnud plaaniski olematusse minna, kuid see juhtus ikkagi. Nägin jälle nägemusi ja tungisin kogemata isegi oma nooremate laste ema astraalkehasse, ehkki seda teha ei tohi. Ega ma seal midagi uut avastanud, tema mõtted ja veendumused olid mulle juba ammu teada.
„Isa,” ütles Oliver uksest sisse tulles. „Kas sul on kümme eurot? Ma tahan poest suppi tuua, kõht on jube tühi.” Poiss oli koolist tagasi ja ikka minu juures.
„Ma vaatan,” lubasin ja võtsin sahtlist rahakoti. Täpselt kümnekas seal oligi ja ma andsin viimase raha pojale. Ta oli juba kaheteistaastane, sihvakas heledapäine noormees, kes tahtis süüa ja veel kord süüa. Polnud ka midagi imestada, poiss kasvas lausa tundidega.
„Kuidas koolis läks?” küsisin.
„Hästi,” vastas ta ükskõikselt, aga ma teadsin, et ta valetas, sest olin juba käinud tema ema mõtetes ja teadsin, millega ta oli hakkama saanud. Siiski ei hakanud ma poega küsimustega piinama, vaid helistasin hoopis eksnaisele, kes rääkis, et Olle oli kakelnud ja karistada saanud. Oliver ei suutnud mõnikord end tõesti valitseda. Ma ei teadnud, mida temaga ette võtta. Tunnen metafüüsilisi saladusi ja tean olemise eksistentsist palju rohkem kui keskmine inimene, aga mida pojaga ette võtta, seda ma ei tea. Võib-olla peaksin tegema öise visiidi tema õpetaja juurde, kuid mida ka see annaks? Ma ei hakka ju poja klassijuhatajat sellepärast hulluks ajama, et poiss koolis hakkama ei saa.
„Kas sa lähed täna koju või jääd ööseks minu juurde?” uurisin, kui Oliver oli tagasi tulnud ja supi jaoks vee keema pani. Viimasel aastal oligi ta rohkem minu juures olnud. Vanem poeg oli ka peaaegu sünnist saadik minu kasvatada olnud ja ema oli tema jaoks tegelikult olematu. Küllap tundis ka Oliver alateadlikult, et vajab isa lähedust rohkem kui ema oma.
„Ma ei tea veel,” vastas ta.
„Mida Pisu teeb?”
„Käib lasteaias.”
Seda teadsin ma isegi. Ema tegemiste kohta polnud mõtet küsida. Ma ei tundnud tema vastu enam midagi ja vaevalt et mu tunded tema vastu taas uuesti õide puhkeksid. Tahtsin üksnes midagi rääkida oma lapsega, kuigi tema pidas targemaks teise tuppa teleka ette sukelduda ja seal multikaid vahtides oma suppi lürpida. Oli ju mulle teada, et halbadel päevadel pole Oliver eriline jutupaunik.
Õhtu sujus vaikselt. Mati, mu vanem poeg, tuli ülemisele korrusele ning läks Oliveri tuppa filmi vaatama. Kaks venda, üks juba täismees ja teine alles poisike. Emad on küll erinevad, kuid mõlemad on minu. Samuti on üks mu tütar juba täisinimene ja ise juba ema ning teine alles seitsmeaastane jõnglane, kes valmistub kooli minekuks. Ta on vahva pruunisilme plikatirts, kellel energiat mitme inimese jagu. Kui tema õpiks vaimse maailma saladusi, võiks temast saada ilmselt suur prohvet, kuid ma polnud kindel, kas ma tahan sellist saatust oma lapsele.
Saatsin Oliveri magama. Mati pidi samuti hommikul tööle minema. Pugesin ka ise voodisse. Hele helistas ja oli seekord üsna rahulik, tavaliselt oli ta närviline ja kummaliselt raevukas.
„Ma pean homme minema Tallinna arsti juurde. Kas sa tood Pisu pärast lasteaeda enda juurde?” küsis ta.
„Muidugi toon. Milles küsimus, las ta olla siin. Ta võib minu juurde jääda mitmeks päevaks, saad sinagi pisut puhata,” arvasin ennast voodis selili keerates, et oleks parem mobiiliga rääkida.
„No vaatame… Kui ta tahab jääda,” kostis ta ja me lõpetasime kõne.
Püüdsin uinuda, kuid päevase meditatsiooni järelmõjud andsid ennast tunda. Tajusin kummalist rahutust ega saanud aru, milles asi. Koondasin uuesti mõtteid ja avasin ka kolmanda silma tðakra. Alles siis jõudis arusaamine minuni ja see ehmatas mind tõsiselt. Tõusin voodis istukile, panin ette sigareti ja tegin akna lahti. Ma teadsin, et selliseid asju võis olla, kuid ma ei uskunud, et mina neid tajun. Mind läbis võbin, sest olin selgelt näinud toimunut. Tahtsin juba võtta jalgratta ja sinna kihutada, kuid mõistsin, et nii tormakalt pole mõtet toimida. See oli üpris kaugel, pererahvas oli juba magama läinud ja erutatud seisundis, nagu ma olin, olnuks mul raskusi energiaks muutumisega. Pidin rahunema ja ootama hommikut. Sundisin ennast uuesti linade vahele ja alles vastu hommikut suutsin uinuda. Olin vaimus saanud kogu vajaliku teabe ja olin nüüd valmis tegutsema.
Hommikuses Rapla bussis oli vähe sõitjaid. Istusin kõige tagumisele pingile ja püüdsin mitte tähelepanu endale tõmmata. Loomulikult ostsin ka pileti, sest mul polnud kavas enne päralejõudmist oma energiat kasutada. Orgitalt tuli peale kena noor neiu ja istus samuti tagumisele pingile, minust veidi eemale. Temast õhkuv seksuaalenergia oli nii tugev, et tajusin mõtteis iga hetke sellest meeletust ööst, mille ta oma kallimaga oli mööda saatnud. Oli tunne, nagu oleksin ma ise selle kaunitariga koos aega veetnud, justkui olnuks mina tema noormees. Kõik jooksis silmade eest läbi nagu film. See erutas mind ja ma kartsin, et mu energiajõud on rikutud.
Raplas bussist maha tulnud, pidin mõnda aeg rahunema, et suuta edasi tegutseda. Õues sadas vastikut lörtsi ja ma kükitasin Mahlamäel ühe maja nurga taga. Aega mul oli, sest teadsin, mida ma tegema hakkan. Kõik oli mulle ilmselge. Kui üks joodik tuli mu käest süütevedeliku järele haisedes sigaretti küsima, tegin esimese katsetuse. Ma ei öelnud sõnagi. Vaatasin talle sügavalt otsa ja naeratasin. Habetunud joodik naeratas vastu. Siis sõnasin talle mõttes:
„Sa ei taha suitsu. Sulle pole vaja midagi peale vee. Siin on suur sopaloik ja joo sellest.”
Mees vaatas mulle veidi arusaamatult otsa, laskus siis käpuli ja hakkas vett lakkuma nagu koer. Kaks naist, kes juhtusid mööda minema, seisatasid ja jäid meest vaatama.
„Mis tal viga on?” küsis üks minu käest.
„Ma