Noortel polnud suuri plaane. Samuti ei kasutanud nad rasestumisvastaseid vahendeid. Nende esimene laps Elma sündis aasta pärast pulmi. Dolores tundis peagi uuesti, et on rase, taastudes alles oma esimesest sünnitusest.
Noorte õnn ei kestnud aga kaua, kuna Dinis kutsuti armee-teenistusse.
Angola, Guinea-Bissau ja Mosambiik, mis kõik olid sel ajal Portugali kolooniad, võitlesid iseseisvuse eest, sellal kui Portugal üritas säilitada oma koloniaalimpeeriumi ja majandushuve.
Teine laps Hugo sündis siis, kui Dinis viibis Aafrikas.
Tundus aga, et miski Dinises hävis rindel olles.
Kümne kuu pärast pöördus ta tagasi oma vanematekoju Santo Antonios, ent oli nüüd tunduvalt süngem versioon endast. Tema käitumisest paistis välja elurõõmu kadumine. Tema naeratus oli kadunud. Ta oli vananenud pigem kümne aasta kui kümne kuu võrra. Ta oli jätnud oma süütuse ja helguse maha Aafrika pinnale, tema pea oli täidetud piltidega sõjast, nagu see oli ka arvutute teistega. Dinis oli sõja poolt sandistatud, kuigi tema keha oli täiesti terve. Ta luges nüüd lihtsalt lõpuni jäävaid päevi ning kaotas entusiasmi kõigi ja kõige osas, kaasa arvatud tema naine. Selles suhtes polnud võimalik midagi ette võtta. Ta lakkas funktsio-neerimast.
Alates nüüdsest võis teda juba varastest hommikutundidest alates leida vaid ühest kohast – baarist.
Nüüd pidi Dolores endale ühtäkki võtma lisaks ema rollile ka isa oma. Ta läks tööle Prantsusmaale, sõites sinna üksi, nagu tegid sageli paljud Madeira mehed. Kui ta oleks suutnud oma toatüdrukuametiga Pariisis kõiki ülal pidada, oleks ta maksnud kinni nende kõigi Prantsusmaale kolimise.
Tegelikult leidis aset aga hoopis uus eraldatusse sattumine. Seekord oma lastest ja abikaasast, kelle eest kandsid hoolt mehe vanemad.
Ühel harval kainusehetkel ütles Dinis telefonis naisele: „Kui me sündisime vaesteks, siis ka jääme sellisteks… Ent ole vähemalt oma laste kõrval.”
Viie kuu pärast pöördus Dolores koju tagasi ning jäi varsti pärast lapseootele Katiaga. Sel hetkel oli ta 22-aastane.
Pärast Nelgirevolutsiooni ja Salazari diktatuuri lõppu 1974. aastal hõivas Dolores ühe mahajäetud maja, nagu olid teinud ka paljud teised. Dinis jälgis, kuidas naine jooksis uue ja pooleldi mahajäetud hoone poole, üks laps käte vahel ja kaks ülejäänut sabas jooksmas. Dinisele tundus kõik olevat kuidagi kauge, justkui vaatleks ta seda kuskilt eemalt. Mehe ärevus muutis ta peaaegu veel üheks lapseks, kes vajas järelevaatamist. Ta oli ikka veel töötu. Ta oli lihtsalt järjekordne mees saarel, kes oli kaotanud elus suuna.
30-aastaselt jäi Dolores taas rasedaks. Seekord oli see vägagi planeerimata. See oli tõeline nuhtlus. Niigi ei jätkunud kõigile süüa. Ja Dolorese abikaasa oli endiselt „äraolev.”
Dolores kaalus abordi tegemist.
Tegelikult püüdis ta seda isegi teha: naaber käskis tal juua keedetud tumedat õlut ning seejärel joosta kuni minestamise ääreni.
Ent see ei toiminud.
Arst ei soovinud Dolorest aidata, nägemata raseduse katkestamiseks põhjust. „Lapsest saab maja rõõm,” ütles ta naisele.
Pärast lapse sündi teatas arst: „Ta kaalub nii palju, et temast võib saada lausa jalgpallur!”
Dolores andis pojale nime tollase USA presidendi Ronald Reagani järgi.
Cristiano Ronaldo dos Santos Aveiro tuli ilmale 5. veebruaril 1985.
Ronaldo oleks peaaegu sündinud Austraalias.
Dolorese isa José Viveiro oli näinud paljusid sõpru Madeiralt lahkumas ja otsustas lõpuks ka ise saare maha jätta ning siirduda koos Ángela ja tema lastega Perthi. Dolores üritas isa veenda võtma kaasa kogu perekonda. José vastas aga, et selleks pole piisavalt ruumi.
Just nagu Austraalia oleks väike…
José ja Ángela, kes on nüüdseks surnud, elasid Yangebupis, Austraalia suuruselt neljanda linna Perthi eeslinnas. Ronaldo maksis nende majutuse ja reisi eest, et José ja Ángela näeks teda mängimas erinevates matšides 2006. aastal Saksamaal peetud MMil, kus Portugal sai neljanda koha.
Dolores oli nende giidiks.
Enne kui jätkame, väärib äramärkimist üks huvipakkuv killuke eluloolist informatsiooni: Ronaldol on ka Aafrika juured. Cristiano isapoolne vanavanaema Isabel Rosa Piedade sündis Roheneeme saarte pealinnas Praias. 16-aastaselt emigreerus ta Funchali, kus abiellus José Aveiroga. Isabelil ja Josél sündis poeg Humberto, José Dinise isa ja Cristiano vanaisa.
See Aafrika päritolu võib osaliselt seletada Ronaldo kaasasündinud jalgpallurivõimeid. Lühidalt öeldes on mustanahalistel sprinteritel ülekaalus olevad lihaskiud (valged, II tüüp, kiireteks kokkutõmmeteks, mis toodavad energiat kiirelt ja plahvatuslikult, vajamata selleks hapnikku) sedasama tüüpi, millega sündis Ronaldo.
Uues, „laenatud” Aveiro majapidamises, pidid oma panuse andma kõik.
Elma ja Hugo tulid koolist ära varakult, et minna tööle. Elma oli ettekandja hotelli restoranis ning Hugo töötas alumiiniumifirmas. Nad polnud tööle minnes 17-aastasedki. Ka Dolores tegi läbi muutuse, vahetades korvide punumise lusika vastu: nüüd töötas ta ühe Funchali hotelli köögis. Ent pere pidi endiselt lugema iga senti.
Leib oli laual iga päev ning külmad lihalõigud iga kahe nädala tagant ja soe praad pühapäeviti. Argipäevamenüü koosnes supist, mille Dolores keetis nende mõne tunni jooksul, mis ta töövahetuste vahel kodus veetis. Leiva ja võiga. Kanaliha pakuti vaid perekondlikel tähtpäevadel. Tühja kõhtu ei pidanud kannatama siiski keegi.
Pere ei ostnud kunagi riideid; selle asemel võtsid nad alandlikult vastu kasutatud rõivaid teistelt perekondadelt. Kui lapsed kasvasid neist välja, jagasid nad särke, pükse ja isegi aluspesu oma nõbudega Aveiro perekonnast.
Lõpuks kolis pere San António kalmistu lähedal asuvasse Quinta do Falcao külasse, kuhu oli ehitatud sotsiaalmaju varem hurtsikutes elanud vaeste jaoks. Kaugele eemale piirkonnast, kus liikus palju turiste.
Kahtlemata oli tegu elamistingimuste paranemisega, kuigi katused oli asbestist. Katused polnud ka veekindlad, mis tähendas, et Dolores pidi paluma kohalikult omavalitsusele materjali nende tugevdamiseks. Maja seinad olid värvimata tellistest ja puitprussidest.
„Meil oli kolm tuba, üks mulle ja mu õele, üks Hugole ja Cristianole ning üks emale ja isale,” rääkis Katia teleintervjuus. „See oli väga tagasihoidlik kodu, ent mäletan, et see oli väga mugav ning olime seal õnnelikud.”
Selles tüüpilises vaeses külas, kus on üldlevinud alkohol ja uimastid, elasid ja mängisid lapsed tänaval, mis oli kõigi majade mänguväljakuks. Keegi ei pidanud seda siiski puuduseks – ning see polegi seda, kui kõik on samas olukorras.
„Maja enam pole,” rääkis Katia. „Kui käin seal, tuleb mul alati kananahk ihule ning tahaksin sinna ühel päeval tagasi [elama] pöörduda. Tean, et see pole võimalik, ent kui meenutan kõike, mida seal kogesime… seda pole võimalik kirjeldada.”
Maja lammutati 2008. aastal hoolimata Ronaldo kuulsakssaamisest. Keegi ei teinud midagi, et seda tulevastele põlvedele säilitada. Nüüd on seal vaid umbrohtu kasvanud plats.
Quinta do Falcaos, kus Ronaldol on endiselt tädisid ja onusid, kelle lapsed mängisid kord koos temaga tänaval, leidub endiselt mitmekorruselisi maju. Ning ühes neist elas oma surmani Filomena Aveiro, Cristiano isapoolne vanaema.
Inimesed kõnnivad majadest sisse-välja ilma koputamata; uksi ei lukusta keegi. Ronaldo sündis ja kasvas üles, olles pidevalt ümbritsetud inimestest, ning nii on ta elanud alati; tema majad Manchesteris ja Madridis on alati pakkunud ulualust sõpradele ja sugulastele.
Tema uks on alati avatud.
On imepärane foto 16-aastasest Lissaboni Sportingu särgis Ronaldost, mis on tehtud siis, kui ta Madeirat külastas.