oli ta sünnipäev juba eelmisel reedel, aga siis pidutsesid tüdrukud omaette ja neil oli filmiõhtu. Vanemad ja igavamad sugulased, sellised nagu ta isa, pidid tulema argipäeva õhtul. Torkel oli koos Yvonne’iga ostnud tütrele mobiiltelefoni. Uue. Päriselt talle. Seni oli Vilma pidanud rahulduma vanema õe vana telefoniga või Torkeli ja Yvonne’i omaga, kui nad töö juures uue said. Nüüd sai ka tema uue telefoni. Androidiga, jäid Torkelile meelde Billy sõnad, kui ta palus kolleegi appi tulla mudelit ja marki valima. Yvonne rääkis, et Vilmal on see juba reedest alates vaata et isegi voodis kaasas.
Köögilaud oli sel õhtul muutunud kingitustelauaks. Vanem õde ostis talle ripsmetuši, lauvärvi, huuleläike ja meigi aluskreemi. Vilma sai need kätte juba reedel, kuid ladus nüüd jälle välja, et kogutud kingisaaki korraga näidata. Torkel võttis kätte ripsmetuši, mis lubas ripsmeid kuni kümme korda suurendada, ja kuulas kõrva saabuvat infot.
Mõrv. Tumbas. Magamistoas kinniseotud naine, kõri läbi lõigatud.
Torkel arvas, et Vilmal on liiga vara end meikima hakata, kuid kuulis vastuseks, et tüdruk on kuuendas klassis tõesti ainus, kes seni ennast ei meikinud, ja et seitsmendas on juba täiesti mõeldamatu ilma meigita kooli tulla. Torkel ei võidelnud eriti kaua vastu. Ajad on muutunud, ta teadis, et tal tuleks olla tänulik ärajäänud vaidluse eest siis, kui Vilma neljandat klassi alustas. Tütre koolis oli vanemaid, kellel oli tulnud see läbi teha. Läbi teha ja nähtavasti kaotada.
Kõik viitas sellele, et see naine on kolmas ohver.
Torkel lõpetas kõne, pani ripsmetuši lauale ja läks elutuppa tagasi.
Ta kutsus Vilmat, kes parajasti vanaema ja vanaisaga juttu ajas. Tütar ei ilmutanud erilist rahulolematust selle üle, et tal tekkis ettekääne vestlus eakate sugulastega katkestada. Ta lähenes Torkelile teatud ootusega pilgus, just nagu arvates, et isa on olnud köögis ja valmistanud ette üllatuse.
„Ma pean sõitma, kullake.“
„Kas Kristofferi pärast?“
Kulus mõni sekund, enne kui Torkel küsimusest üldse aru sai. Kristoffer oli Yvonne’i uus mees. Nad olid mõne kuu teineteisega kohtamas käinud, teadis ta. Torkel kohtus temaga täna õhtul esimest korda. Gümnaasiumiõpetaja. Umbes viiekümnene. Lahutatud, lastega. Paistis olevat mõnus mees. Torkelile ei olnud üldse pähegi tulnud, et nende kohtumist oleks võidud pidada pingeliseks, ebamugavaks või mingis mõttes probleemseks, sellepärast ei taibanud ta kohe seost tütre küsimusega. Vilma luges lühikest mõttepausi ilmselt tõendiks, et ta oli märki tabanud.
„Ma palusin ema, et ta teda ei kutsuks,“ jätkas ta tusaselt.
Torkel tundis tütre vastu õrnust. Vilma tahtis teda kaitsta. Kolmeteistkümneaastaselt tahtis tütar teda säästa südamevalust. Tema maailmas on see nähtavasti väga ebameeldiv olukord. Kindlasti ei tahaks ta oma endist poiss-sõpra kohata koos kellegi teisega. Kui tal nüüd muidugi oli poiss-sõber, Torkel ei teadnud seda täpselt. Ta silitas Vilmat hellalt põsele.
„Ma pean tööle minema. See ei ole Kristofferiga mitte kuidagi seotud.“
„Kindlalt?“
„Täiesti kindlalt. Ma peaksin minema ka siis, kui oleksime siin vaid kahekesi. Tead ju küll, kuidas mu tööasjad on.“
Vilma noogutas. Nad olid piisavalt kaua koos elanud, et teada – isa läks, kui pidi minema, ja oli ära nii kaua, kui vaja oli.
„Kas keegi on surnud?“
„Jah.“
Torkel ei kavatsenud rohkem rääkida. Ta oli varakult otsustanud, et temast ei saa lapsevanemat, kes püüab laste tähelepanu sellega, et oma töö kohta põnevaid ja groteskseid üksikasju jutustab. Vilma teadis seda. Nii et ta ei küsinud rohkem, noogutas vaid veel korra. Torkel vaatas talle tõsiselt otsa.
„Minu meelest on hea, et ema kedagi leidis.“
„Miks?“
„Miks mitte? Ainult sellepärast, et ta minuga koos ei ela, ei pea ta veel üksi olema.“
„Kas sina oled kedagi leidnud?“
Torkel kõhkles viivu. Kas ta oli kedagi leidnud? Tal oli pikka aega kestnud omalaadne suhe Ursulaga, oma abielus töökaaslasega, kuid nad ei olnud kunagi täpselt määratlenud, mis see tegelikult oli. Nad olid teineteisega tööreiside ajal maganud. Mitte kunagi Stockholmis. Mitte kunagi ühiseid õhtueineid ega argipäevaseid vestlusi isiklikel ja erateemadel. Seks ja tööjutud. See oli kõik. Ja nüüd ei olnud enam sedagi. Sest mõni kuu tagasi võttis Torkel juurdlust toimetavasse meeskonda oma vana kolleegi Sebastian Bergmani ja pärast seda olid tema ja Ursula vaid töökaaslased. See häiris Torkelit. Rohkem, kui ta oli nõus tunnistama. Mitte sellepärast, et nende suhe, või mis iganes see ka polnud, oli ilmselgelt püsinud naise tingimustel – sellega suutis ta leppida –, kuid ta tundis Ursulast puudust. Suuremat puudust, kui ta isegi arvata oskas. See ärritas teda. Tagatipuks paistis veel sedamoodi, nagu oleks Ursula oma mehele Mickele taas lähedasem. Nad käisid veidi aega tagasi isegi Pariisis nädalalõpureisil.
Nii et kas ta siis on kedagi leidnud?
Tõenäoliselt mitte ja suhete keerukus ei olnud igatahes teema, mida Torkel oma teismeeas tütrele selgitada kavatses.
„Ei,“ vastas ta, „ma ei ole kedagi leidnud. Aga nüüd pean ma tõesti minema.“
Ta embas tütart. Tugevalt.
„Palju õnne sünnipäevaks,“ sosistas ta. „Ma armastan sind.“
„Mina armastan sind samuti,“ vastas Vilma, „ja oma mobiili.“ Ta surus oma äsja läikima võõbatud huuled kergelt vastu isa põske.
Torkeli huulil oli endiselt naeratus, kui ta autosse istus ja Tumba suunas liikvele asus.
Ta helistas Ursulale.
Too oli juba teel.
Torkel avastas autos end lootvat, et see juhtum osutub millekski muuks. Et see naine osutub kellekski teiseks. Et siin ei ole seost teiste surnud naistega. Et see on kellegi esimene mõrv. Kuid see ei olnud nii. Torkel sai sellest aru niipea, kui magamistuppa pilgu heitis.
Nailonsukad. Öösärk. Asend.
See oli kolmas.
Sõnapaarist „kõrvast kõrvani“ ei piisanud, et kirjeldada kaelas haigutavat haava. See ulatus pigem kaelalülide ühest servast teiseni. Nii nagu konservipurki avades jäetakse alles väike riba, et kaant saaks tagasi painutada. Naise kael oli peaaegu täielikult läbi lõigatud. Niisuguste vigastuste tekitamiseks oli vaja märkimisväärset jõudu. Verd olid kõik kohad täis, seda oli kõrgel seintel, põrandal.
Ursula pildistas juba. Ta käis ettevaatlikult toas ringi ja püüdis hoolega mitte vere sisse astuda. Ta oli alati esimesena kohal, kui vähegi sai. Naine tõstis pilgu, noogutas tervituseks ja jätkas pildistamist. Torkel esitas küsimuse, millele ta juba teadis vastust.
„Sama?“
„Kahtlemata.“
„Siia sõites rääkisin veel korra Lövhaga vanglaga. Tema istub seal, kuhu ta istuma pandud on.“
„Seda me teadsime juba, eks?“
Torkel noogutas. See juhtum ei meeldi mulle, mõtles ta magamistoa uksel seistes ja surnud naist silmitsedes. Ta oli seisnud ka teistsugustel ustel, teistsuguste magamistubade ustel, ja näinud teisi öösärgis naisi, käed ja jalad nailonsukaga kinni seotud, vägistatud ja kõri läbilõigatud. 1995. aastal leidsid nad esimese. Tollele järgnes veel kolm, enne kui nad 1996. aasta hiliskevadel mõrtsuka tabasid.
Hindele mõisteti eluaegne vanglakaristus Lövhagas.
Ta ei kaevanud otsust isegi edasi.
Ja istus praegugi sealsamas.
Kuid uued ohvrid olid tema ohvrite identsed koopiad. Käed ja jalad samaviisi kinni seotud. Kael läbi lõigatud. Isegi valgete öösärkide sinakas toon oli seesama. See tähendas, et isik, keda nad otsisid, ei olnud mitte üksnes sarimõrtsukas, vaid ka järeleahvija. Keegi, kes mingil põhjusel jäljendas viisteist aastat tagasi toimunud