peavad mõistagi naabreid küsitlema. Kõik nad läbi käima. Kui mõrvar lasti vabatahtlikult sisse, nagu Billy oletas, pidi ta lähenema majale eestpoolt. Terrassiuksele koputamine hirmutas rohkem ja oli ebatavalisem, võimalus sisse pääseda märgatavalt väiksem. Niisiis oli ta liikunud mööda aiateed. Olnud täiesti nähtav ka seal. Ent neile teadaolevalt oli mõrvar samamoodi olnud nähtav ka eelmisel kahel kuriteopaigal ja see ei aidanud neid. Mitte keegi ei olnud midagi ega kedagi näinud. Ei autot, ei piirkonda ilmunud võõrast inimest, mitte kedagi, kes teed küsib, ringi hiilib, jalgrattaga sõidab, paki toob.
Mitte midagi ega mitte kedagi.
Naabruses oli olnud kõik nagu tavaliselt, välja arvatud see väike erand, et üks naine oli brutaalselt mõrvatud.
„Torkel tahab, et me tagasi sõidaksime,“ teatas Billy. „Kui meil on õnne, leiame seekord ühise nimetaja.“
„Paistab küll, et meil on õnne vaja. Ta tõstab tempot.“
Billy noogutas. Esimese ja teise mõrva vahele jäi kolm nädalat. Teise ja kolmanda vahele kõigest kaheksa päeva. Koos asusid nad liikvele lausa täiuseni pügatud golfimurul, millel ei olnud kestvast põuast ja palavusest hoolimata ainsatki kollast laiku. Vanja vaatas tumesinises kapuutsiga dressipluusis töökaaslasele otsa, kes, sülearvuti ühes käes, tema kõrval kõndis.
„Anna andeks, kui ma enne sulle vihase mulje jätsin.“
„Pole hullu, ju sa siis olidki vihane.“
Vanja naeratas endamisi.
Billyga koos oli väga kerge töötada.
Magamistuba.
Kott käes, astus pikk mees otse aknapoolse seina ääres seisva kummuti juurde. Ta asetas koti kummutile ja tõmbas ülemise sahtli lahti. Parempoolsest servast võttis ta hoolega kokku pakitud öösärgi ja pistis selle kotti. Vasakpoolsest servast võttis ta sukkpükste paki – Philippe Matignon Noblesse 5 °Cammello, helepruun – ja laskis ka sellel musta spordikotti kaduda. Ta vedas tõmbluku kinni ja asetas koti allesjäänud rõivaste vahele. See sobis sinna täpselt.
Pidigi sobima.
Ta lükkas sahtli kinni.
Läks taas kööki.
Mees võttis koristuskapist korralikult kokku volditud paberkoti ja astus seda lahti harutades külmiku juurde. Külmikuukses oli 33-sentiliitrises klaaspudelis karastusjook – puuviljalimonaad – ja pakk Marie küpsiseid. Külmiku põhjas läbipaistvas karbis olid banaanid. Ta võttis kaks banaani ja asetas need koos karastusjoogi, küpsiste ja ülemiselt riiulilt võetud šokolaadibatoonidega kotti. Ta avas kolmas kord valamualuse kapi ukse ja võttis sealt tühja plastpudeli, milles kunagi oli olnud valgendaja. Ta tundis desinfitseerimisvahendi nõrka lõhna, kui pudeli paberkotti pistis, koti esikusse viis ja selle välisuksest paremale maha asetas.
Ta pöördus ümber ja libistas pilgu üle korteri. Vaikselt. Esimest korda mitme tunni jooksul. Rituaal oli tehtud. Ta oli lõpetanud. Kuid ühtlasi valmis.
Valmis järgmiseks korraks.
Neljandaks.
Nüüd oli tal vaja ainult oodata
Kell oli mõni minut üle kesköö, kui Vanja sisenes ruumi, mida nad mitte kunagi ei nimetanud teistmoodi kui lihtsalt Ruumiks. Kuus tooli ümber ovaalse konverentsilaua, mis seisis keset hallikasrohelist kogu põrandat katvat vaipa. Keset lauda juhtpult rühmavestlusteks, videokonverentsideks ja projektori jaoks laes. Kui välja arvata mõned mineraalveepudelid ja neli klaasi, oli laud tühi. Osakonna teiste ruumidega piirnevad seinad ei olnud klaasist. Sisse ei olnud võimalik näha. Ühel külgseinal rippus valge tahvel ja Billy kandis hoolt, et sinna jõuaks välja kõik selle juhtumiga seonduv, millega nad parajasti töötasid. Ta kinnitas tahvlile parajasti Katharina Granlundi pilti, kui sisenes Vanja, istus toolile ja asetas enda ette lauale kolm kausta.
„Mida sa täna õhtul muidu tegid?“
Küsimus üllatas Billyt pisut. Ta oleks Vanjalt oodanud pigem mõnd juurdlusega seonduvat küsimust. Kas ta on leidnud seose kolme surnud naise vahel? Kas nad on juurdlusega kuhugi välja jõudnud? See ei tähendanud, et Vanja oma kolleegidest ei hooliks, kuid ta oli kõige keskendunum politseinik, keda Billy tundis, ja harva juhtus, et ta töö ajal kaaslastega lobises või erajuttu ajas.
„Ma olin Pargiteatris,“ vastas Billy ja istus. „Pidin sealt kohe pärast vaheaega ära tulema.“ Vanja vaatas talle otsa, näol üllatusega segatud umbusk.
„Sa ju ei käi teatris?“
See oli tõsi. Billy oli mitmel korral, kui nad tööasjadest ei rääkinud, nimetanud teatrit surnud kunstivormiks ja arvanud, et täpselt samamoodi nagu me pärast auto leiutamist hobusest ja vankrist loobusime, peaks teater pärast kino sündi vaikselt ja väärikalt unele suikuma.
„Ma kohtusin ühe tüdrukuga ja ta tahtis minna.“
Vanja naeratas – no muidugi, tüdruk.
„Mida ta ütles, kui sa jalga lasid?“
„Ma ei tea, kas ta jäi mind uskuma. Ta esimese vaatuse ajal juba korra mind äratas … Aga sina, mida sina tegid?“
„Ei midagi, olin kodus, lugesin parajasti Hinde kohta.“
See oli põhjus, miks nad kogunesid peaaegu tühja majja Kungsholmenil, kui uus päev oli kestnud vaid mõne minuti.
Kolmveerand tundi hiljem olid nad sunnitud tunnistama, et nad ei ole mitte kuhugi edasi jõudnud. Kolmel ohvril ei olnud ühiseid tunnuseid. Erinevad vanused, kaks neist olid abielus, üks lahutatud, ühel olid lapsed. Nad ei olnud pärit samast piirkonnast ega käinud samas koolis, nad ei töötanud samas valdkonnas, ei olnud samade ühenduste või organisatsioonide liikmed, nad sisustasid vaba aega erinevalt, nende meeste ja eksmeeste vahel ei olnud ilmseid seoseid, nad ei olnud nähtavasti sõbrad Facebookis ega mujal sotsiaalmeedias.
Nad ei tundnud üksteist.
Neil ei olnud mitte midagi ühist.
Vähemasti mitte midagi ühist, sedavõrd kui Billy ja Vanja uurida suutsid. Billy lülitas pettunult arvuti välja ja nõjatus väsinult toolileenile. Vanja tõusis, läks tahvli juurde ja jäi sinna seisma. Ta silmitses kolme naise fotosid. Igaüks elavana ühel fotol ja surnuna mitmel. Paremas servas oli ka üksteise all fotode rida. Need pärinesid üheksakümnendatest. Hirmutekitavalt uute piltide sarnased.
„Ta kopeeris neid täpselt.“
„Jah, ma olen mõelnud, kuidas ta seda teha oskab?“ Billy tõusis ja läks Vanja juurde. „Kas arvad, et mõrtsukad tunnevad teineteist?“
„Mitte tingimata, need vanad pildid on avaldatud.“
„Kus?“ üllatus Billy. Tal oli raske ette kujutada, millises ajakirjas oleksid need jubedad fotod ilmuda võinud, ja 1996. aastal ei olnud internet sugugi selline ammendamatu infoallikas nagu praegu.
„Muu hulgas kahes Sebastiani raamatus,“ jätkas Vanja ja vaatas talle otsa. „Oled sa neid lugenud?“
„Ei.“
„Võiksid lugeda. Need on päris head.“
Billy ei vastanud, vaid üksnes noogutas. Kui mõelda, mida Vanja Sebastianist arvas, oli see arvatavasti ainus kord, kui ta tema kohta midagi positiivset ütles. Billy kõhkles, kas küsida või mitte – kell oli palju ja Vanja oli õhtu jooksul juba ilmutanud ärrituse märke, kuid siis kuulis ta iseennast lausumas:
„Mis sa arvad, kas ta kutsutakse kampa?“
„Sebastian?“
„Jah.“
„Ma tõesti loodan, et mitte.“
Vanja läks oma kohale tagasi, kogus kaasatoodud kaustad kokku ja liikus ukse poole.
„Küll aga tuleb meil külastada Hindet Lövhagas. Ma mõtlesin, et võiksime sinna minna kahekesi.“ Vanja avas ukse ja seisatas. „Homseni. Kas helistad Torkelile ja ütled, et me ei leidnud suurt midagi?“
Vastust