õhtustas ta vanemate juures Storskärsgatanil. Ta jalutas sinna üksi, kuid koju jõudis sageli koos Valdemar Lithneriga.
Koos isaga.
Nad olid teineteisele lähedased, seda võis juba kaugelt märgata, kui nad saabusid. Väga lähedased. Nad naersid koos, kõik jalutuskäigud lõppesid õrna sõbraliku embusega ja Vanja sai isalt suudluse laubale, enne kui viimane lahkus. Alati. See oli nende suhte märk. See olnuks kena vaatepilt, kui poleks olnud üht aga. Vanja tõeline isa seisis pisut eemal ja vaatas seda pealt. Need hetked tegid Sebastianile kõige rohkem haiget. See oli iseäralik valu.
Hullem kui kadedus.
Suurem kui armukadedus.
Kibedam kui ükskõik mis muu.
See oli valu elamata jäänud elu pärast.
Kaks nädalat tagasi, kui Sebastian nägi Vanjat ja Valdemari Itaalia restoranis politseimaja lähedal koos lõunatamas, tekkis tal mõte. See ei olnud mõni tema sümpaatsematest mõttevälgatustest. Pigem vastupidi. Kuid see meeldis talle. Vähemasti just siis ja seal.
Ajapikku oli armukadedus, mida ta Valdemari vastu tundis, tasapisi kasvanud vaenuks, et siis edasi areneda millekski, mida saab iseloomustada üksnes sõnaga vihkamine. Sebastian vihkas seda pikka, saledat ja elegantset meest, kes võis käia nii tema tütre lähedal. Tema tütre lähedal! See oli Sebastian, kes pidi saama need kallistused, need õrnused. Tema pidi saama armastuse.
Tema!
Ei keegi muu!
Sebastian oli mitu korda pidanud aru, kas mitte juurde astuda ja kõik välja öelda, kuid alati viimasel hetkel otsustanud seda mitte teha. Ta heietas mõtet mingil moel Vanjale läheneda, et siis, kunagi hiljem, kui neil on välja kujunenud mingisugune suhe, kõik ära rääkida. Siis oleks ta saanud vähemasti tütre läheduses olla. Teda tundma õppida. Vanja võinuks siis küll arvata, et Sebastian on ta reetnud, kuid see ei häirinud teda. Suurim probleem oli selles, et ükskõik millal ja millistel asjaoludel ta tõde ka välja ei ütle, see rikuks Vanja ja Valdemari suhte. Vanja hakkaks Sebastianit sellepärast vihkama. Ta suhtus juba niigi temasse üpris halvasti.
Miski ei olnud lihtne, kui tegemist oli Vanjaga.
Kui vaid Vanjas endas oma võltsisa kohta kahtlusi ei teki. See võiks olla edasipääsutee, kui Sebastian suudaks ta panna omal käel kukutama Valdemari troonilt, millel too nõnda jultunult istus. See ei tohiks sugugi olla võimatu. Mis siis, kui Vanja saaks teada tõde Valdemarist, räpast tõde, saladusi, mis teda mustavad ja kangelaslikku aupaistet tugevalt määrivad. Mitte miski ei suuda inimese väljakujunenud maailmapilti nii hästi muuta kui tema enda avastused ja kogemused. Sebastian teadis seda. Sageli avabki silmad alles oma kogemus asjade seisust ja nii tekib arusaamine sellest, kuidas tõelisus välja näeb. Seepärast on teod alati sõnadest rohkem väärt ja ise läbi elatud tegu on kõige väärtuslikum.
Selline omakäeline avastus võiks tekitada Valdemari vastu loomuliku kahtluse.
Et ta ei ole ideaalne isa.
Et ta on midagi muud.
Midagi palju halvemat.
Kui Sebastian suudaks Vanja viia sellisele arusaamale, sünnitaks see meeleheidet ja segadust. Niisuguses seisundis tunneks ta üksildust ja pettumust, ta oleks avatud mõjutustele, avatud tõele, sisimas seda ehk isegi meelsasti vastu võttes. Meelsasti vastu võttes isakuju, mis oli teda ootamas, mis oli salaja ta lähedal olemas. Siis, sel hetkel Vanja ehk isegi embaks teda, vajaks teda. Sel hetkel, kui ta on haavatud ja kaotanud pinna jalge alt. Tuleb lihtsalt valmis olla.
See tundus olevat üpris hea plaan. Põhjalikult läbimõeldud, raskelt teostatav, kuid õnnestumise korral eluliselt otsustava tähtsusega.
Uuring oli oluline. Mitte keegi ei ole täiuslik. Igaühel on asju, mida varjata. Tarvitseb need vaid üles leida. Ja seejärel parimal viisil nähtavale seada.
Plaan oli nii pahatahtlik, et ka Sebastian ise kõhkles viivu.
Kui kunagi peaks välja tulema, et ta on mingil viisil osalenud Valdemari mustamises, võivad Sebastiani võimalused Vanjaga suhteid hoida jäädavalt kaduda. Kui plaan aga õnnestub, saaks sellest tõeline pöördepunkt, mida Sebastian on nõnda kaua otsinud. Itaalia restorani vastas trepikojas seistes jõudis ta otsusele, et Vanja on seda väärt. Vanja on väärt, et tema eest võidelda.
Elu, mida elas Sebastian, ei olnud elu.
Ta tõrjus kahtlused kõrvale ja läks otsemat teed koju, et üles otsida telefoninumber. Number, mida ta ei olnud väga kaua kasutanud. Vana komissari number. See mees oli kõik see, mida Torkel ei olnud.
Impulsiivne, hoolimatu, valmis minema üle laipade.
Ta löödi keskkriminaalpolitseist minema, kui ilmes, et ta jälitas eraviisiliselt oma eksnaist ja fabritseeris tõendeid, et nende alusel esitataks tema uuele mehele süüdistus narkokuriteos – kõike seda selleks, et saada endale ainuisikuline laste eestkosteõigus. Ta oli täpselt see isik, keda Sebastian praegu vajas.
Trolle Hermansson.
Trolle vastas pärast üheksandat kutsungit. Algul tahtis ta vanu mälestusi heietada, kuid Sebastian ilmutas nende vastu selget ükskõiksust ja rääkis lühidalt, mida oleks vaja teha. Ta lõpetas oma jutu lubadusega hüvitada nähtud vaev mõne tuhandekroonisega, kuid Trolle tõrjus pakkumise kõrvale. Ta näis olevat siiralt rõõmus, et tegevust saab. Ta vajas selleks vaid paar päeva aega.
See oli kaks nädalat tagasi.
Pärast seda oli Trolle teda mõne korra otsinud, kuid Sebastian jättis alati ta kõnedele vastamata. Istus liikumatult vaikses korteris ning kuulas telefoni järjepanu helisemas. Ainult Trolle võis lasta telefonil nii kaua tühjalt heliseda, ta teadis seda. Sebastian ei olnud enam kindel, kas talle on Trollet vaja. Kui ta niiviisi jätkab, kas jääb siis talle veel piire, mida ületada?
Praegu aga tundis Sebastian rammestust võimust võtmas. Vanja korteri vastas künkal veedetud tunnid. Seks. Täna öösel Ellinoriga, eile ja homme kellegi teisega. Tühi korter. Tühi elu. Ta oli sunnitud midagi tegema. Ükskõik mida. Ta vajas muudatust. Ta otsis välja mobiiltelefoni ja valis numbri.
Trolle vastas pärast kolmandat kutsungit.
„Ma pidasin just aru, millal sa helistad,“ kõlas poolunine kähe hääl.
„Mul oli muud tegemist,“ seletas Sebastian ja asus Vanja majast eemalduma, telefon vastu kõrva. „Ma käisin reisil.“
„Ära valeta mulle. Sa jälitasid teda. Tütart.“
Sebastian kangestus silmapilguks, enne kui taipas, et Trolle pidas silmas Valdemari tütart. Selge see.
„Kuidas sa seda tead?“
„Sellepärast, et ma olen sinust parem.“ Sebastian arvas end kuulvat, kuidas vana kolleeg teises otsas rahulolevalt naeratas.
„Ma ei palunud sul tema tütart uurida,“ sõnas Sebastian närviliselt.
„Ma tean, aga ma olen põhjalik. Vana politseinik, saad aru küll.“
„Kas oled midagi leidnud?“
„Päris palju. Aga mitte midagi sellist, mida vaja oleks. Ta on just nagu mingi kuradima süütu maapoiss.“ Trolle vaikis korraks ja Sebastian kuulis teda paberilehti sirvimas, suurima tõenäosusega olid need tema ees korratus segadikus.
„Tema nimi on Ernst Valdemar Lithner. Sündinud 1953. aastal Göteborgis,“ jätkas Trolle, kui taas toru võttis. „Õppis algul Chalmersi Tehnikaülikoolis, kuid läks siis majandusõpingutele üle. Abiellus 1981 Anna Erikssoniga. Muide, naine ei võtnud endale tema perekonnanime. Eksnaisi ega lapsi ei ole. Karistusregistris ei ole midagi. Töötas kaua audiitorina, kuid 1997. aastal muutis ametit ja juhtis mitmesuguseid firmasid. Tegeles kõigega alates raamatupidamisest kuni maksuküsimusteni. Teenis nähtavasti üpris hästi, sest maksis Vanja korteri eest käsiraha ja ostis aasta hiljem suure suvila Vaxholmis. Mees- ega naisarmukesi ei suutnud ma avastada, aga ma panin ühe selli ta arvutisse sisse häkkima, eks siis paistab. Eelmisel aastal haigestus.“
„Mis tal