sa kirjutad?” küsin.
Ta ei vasta.
Nüüd oleme getost väljas. Läbime tühermaad, mis pole Chicago moodigi. Südalinna siluetist on järel kõigest hele plekk silmapiiril. Lagunevad majad on pimedad ja asustamata. Kõik on ammu hüljatud.
Ületame jõe. Otse meie ees laiub Michigani järv. Mustavad järvevood seavad metsistunud linnamaastikule paraja piiri.
See oleks justkui maailma lõpp.
Tõenäoliselt lõppebki minu maailm siin.
Pööra paremale ja sõida Pulaski Drive’il 800 meetrit oma sihtkohta.
Tundmatu mees muigab kuuldavalt. „Vau, abikaasa on sinu peale päris pahane.” Pigistan kramplikult autorooli. „Jason, kes see mees oli, kellega sa enne viskit jõid? Ma ei tundnud teda väljas seistes ära.”
Siin, Chicago linna ja Indiana osariigi vahepeal, on täitsa pime.
Möödume raudteejaamade ja tehaste varemetest.
„Jason.”
„Tema nimi on Ryan Holder. Ta on…”
„Sinu kunagine toakaaslane.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Kas te olete sõbrad? Ma ei leia teda sinu kontaktide seast.”
„Tegelikult mitte. Kuidas sa…?”
„Tean sinust peaaegu kõike, Jason. Võiks öelda, et ma olen sinu elu põhjalikult tundma õppinud.”
„Kes sa oled?”
Saabud 150 meetri pärast sihtkohta.
„Kes sa oled?”
Tundmatu ei vasta. Selle mehe asemel keskendun üha enam ümbruskonnale, mis on järjest võõram.
Betoonist teekate lausa lendab maasturi tulede all. Sõidutee on meie ees ja taga ühteviisi lage.
Minust vasemal on järv ning paremal mahajäetud laohooned.
Olete sihtkohas.
Peatan Navigatori keset sõiduteed.
Tundmatu ütleb: „Sissepääs on kohe edasi, vasemat kätt.”
Autolaternad paljastavad nelja meetri kõrguse kõikuva tara, mille otsas roostetavad okastraadikeerud. Värav on praokil. Kett, mis väravat kunagi kinni hoidis, on läbi lõigatud ja lebab teeäärse umbrohu embuses.
„Lükka värav kaitserauaga lahti.”
Isegi maasturi peaaegu helikindlas sisemuses on värava avamise kriginat selgesti kuulda. Valgusvihud näitavad sõiduteed, mida Chicago käredad talved on räsinud ja lõhkunud.
Lülitan kaugtuled sisse.
Nüüd, kui parkla täitub valgusega, näen ümberringi vedelemas laternaposte.
Päevinäinud hiigelrajatisel on tellistest fassaad. Kummalgi pool hoonet on tohutud silindrikujulised mahutid ning taevasse küünitab kaks kolmekümne meetrist korstnat.
„Mis koht see on?” küsin.
„Pane parkimise peale ja lülita mootor välja.”
Vajutan pidurit, lükkan sisse vabakäigu ning seiskan mootori.
Maad võtab haudvaikus.
„Mis koht see on?” kordan küsimust.
„Mis plaanid sul reedeks on?”
„Vabandust?”
Tugev hoop mu oimukoha pihta. Vajun roolile. Löök oli täiesti ootamatu. Poole sekundi jooksul kahtlustan, et olen hoopis kuuli pähe saanud.
Aga ei, ta kõigest lõi mind püssiga.
Asetan käe valutavale kohale. Sõrmedele kleepub verd.
„Homme,” tahab tundmatu teada. „Mis sul homme kavas on?”
Homme. See tundub püüdmatuna.
„Ma… teen PHYS 3316 kursusele testi.”
„Mis veel?”
„Ongi kõik.”
„Võta riided seljast.”
Kiikan tahavaatepeeglisse.
Miks ta ometi tahab, et ma end paljaks kooriksin?
„Kui mõtlesid midagi üritada, oli õige aeg siis, kui autot juhtisid. Siitpeale oled minu võimuses. Nüüd võta paljaks. Kui pean käsku kordama, siis hakkab verd lendama. Kõvasti.”
Avan turvavöö.
Kui tirin halli pusa tõmbluku lahti ja koorin käed varrukatest välja, tärkab minus lootuseraas. Tundmatu kannab endiselt maski. See tähendab, et ma ei tohi tema nägu näha. Kui ta tapmist kavatseks, siis ta enam minu eest nägu ei varjaks. On ju nii?
Teen särginööbid lahti.
„Kingad samuti?” küsin.
„Kõik.”
Tõmban tennised ja sokid jalast.
Libistan dressipüksid ja bokserid sääri mööda alla.
Siis on minu viimnegi hilp paremal eesistmel kuhjas.
Tunnen end kaitsetuna, ohus viibijana.
Millegipärast hakkab häbi.
Mis siis, kui ta tahab mind vägistada? Kas asi ongi selles?
Tundmatu asetab eesistmete vahele taskulambi.
„Autost välja, Jason.”
Selgub, et Navigator on minu päästepaat. Niikaua, kuni ma autos püsin, ei saa tundmatu mulle tõsiselt viga teha.
Ta ei hakka autot määrima.
„Jason.”
Mu rind tõuseb ja langeb. Hakkan hingeldama. Mu nägemisvälja tekivad mustad laigud.
„Ma aiman, mida sa mõtled,” räägib ta. „Võin sulle sama hästi juba autos viga teha.”
Mul tuleb õhust puudus. Enne minestamist toon veel kuuldavale: „Jama jutt. Sa ei taha minu verd autosse.”
Kui teadvusele tulen, lohistab tundmatu mind kättpidi juhiistmelt ära. Ta pillab mu kruusale. Istun maas ja ootan, kuni aru tagasi tuleb.
Järve lähedal on alati külmem. Seegi öö pole erandlik. Tuul näpistab mu paljast ihu, mis kattub kananahaga.
Siin on nii pime, et tähti paistab viis korda rohkem kui kesklinnas.
Mu pea lõhub valutada ning põsel niriseb verd. Veresoontes on adrenaliini külluses, nii et valu pole tundagi.
Tundmatu viskab mu kõrvale kruusale taskulambi. Ta osutab oma taskulambiga räämas rajatisele, mida ma sissesõidul nägin. „Sinu järel.”
Haaran lambi pihku ning ajan end jalule. Hoone poole komberdades trambin paljaste jalgadega vettinud ajalehtede otsas. Põiklen kõrvale käkrus õllepurkidest ja klaasikildudest, mis taskulambi paistel läigivad.
Peasissepääsu eel manan silme ette, mis siin mahajäetud parklas ühel järgneval talveööl toimuma hakkab. Lund sajab. Pimedust peletavad sinised ja punased vilkurid. Varemed kubisevad uurijatest ja laibakoertest. Nad leiavad hoone sisemusest minu alasti surnukeha, mida on lõigutud ja mis juba mädaneb. Siis sõidab patrullauto Logani väljaku kanti, minu kodumaja ette. Kell on kaks öösel ja uksele tuleb öösärgis Daniela. Olen juba nädalate eest teadmata kadunuks kuulutatud. Südames teab Daniela, et mind pole tagasi oodata. Ta arvab, et on vääramatu faktiga juba leppinud, aga kui ta näeb noori politseinikke, kellel on asjalikud tõsised silmad, õlgadel lumekirme ning vormimüts aupaklikult kaenla alla pistetud… murdub mu abikaasa südames miski, mis tallegi üllatuseks on veel koos püsinud. Minu naise põlved nõtkuvad, jõud raugeb ning ta vajub uksematile. Charlie tuleb nagisevast trepist alla. Poisi silmad on udused ja juuksed sassis. Ta küsib: „Kas see on issi pärast?”
Sissepääsu