Tumeaine. Blake Crouch

mida enne silmade kinni vajumist märkan, on minu näo poole veerev klaasampull.

      Sosistan: „Mis järgmiseks?”

      Tundmatu vastab: „Sa ei usuks seda, isegi kui sulle ütleksin.”

      Teine peatükk

      Mind haaratakse pahkluudest.

      Kui keegi käed mu õlgade alla libistab, küsib naine: „Kuidas ta boksist välja sai?”

      Mees vastab: „Pole aimugi. Näe, ta tuleb teadvusele.”

      Teen silmad lahti, aga näen üksnes ähmast liikumist ja valgust.

      Mees käsutab: „Toome ta ometi siit ära.”

      Kõnelemise asemel jaksan ainult laliseda.

      „Dr Dessen? Kas te kuulete mind?” küsib naine. „Nüüd tõstame teid kanderaamile.”

      Suunan pilgu oma jalgadele ning vaatevälja nihkub mehe nägu. Mehel on seljas kompaktse hingamisaparaadiga keemiakaitseülikond, mille alumiiniumkiht läigib. Ta silmitseb mind läbi näokaitse.

      Mees pöördub minu pea taga seisva naise poole, kes loendab: „Üks, kaks, kolm.”

      Nad tõstavad mu kanderaamile ning seovad mu pahkluude ja randmete ümber polsterdatud rihmad.

      „Ainult teie enda kaitseks, dr Dessen.”

      Jälgin lage endast umbes viisteist meetrit kõrgemal edasi libisemas.

      Kus ma küll olen? Mingis angaaris?

      Meelde turgatab, et mulle torgati nõel kaela, et midagi süstida. Täiesti sõge hallutsinatsioon.

      Raadio piiksatab: „Väljastamistiim, raporteeri. Lõpp.”

      Naine teatab elevil häälel: „Dessen on käes. Juba tuleme. Lõpp.”

      Kuulen rattaid veeremas.

      „Selge. Esialgne hinnang? Lõpp.”

      Kindas käega aktiveerib naine seireseadme, mis on takjapaelaga mu vasemale käsivarrele kinnitatud.

      „Pulss 115. Vererõhk: 140/92. Temperatuur: 37,2. Verehapnik: 95 %. Gamma: 0,87. Oleme kolmekümne sekundi pärast kohal. Lõpp.”

      Ma ehmun surina peale.

      Meie ees avanevad aeglaselt kaks turvaust.

      Issand jumal.

      Säilita rahu. See ei juhtu päriselt.

      Rattad veerevad kriginal ja üha kiiremini.

      Oleme plastvoodriga koridoris. Kissitan laest tulvavas luminofoorlampide säras silmi.

      Uksed prantsatavad meie järel kinni kurjakuulutava pauguga, nagu kindluseväravad.

      Mees ja naine sõidutavad mu operatsioonituppa, mille laelampide all seisab skafandris imposantne inimkogu.

      Näokaitse taga naeratades räägib ta, nagu oleksime tuttavad: „Oledki tagasi, Jason. Õnnitlen sind. Tulid toime.”

      Tagasi?

      Näen mehe näost üksnes silmi. Need ei meenuta ühtegi tuttavat.

      „On sul valusid?” küsib ta.

      Raputan pead.

      „Tead sa, kuidas su näole kriimustused ja muhud tekkisid?”

      Pearaputus.

      „Tead sa, kes sa oled?”

      Noogutan.

      „Tead sa, kus sa oled?”

      Pearaputus.

      „Kas sa tunned mu ära?”

      Pearaputus.