tõmbas lauasahtlist välja seal ootava mündikoti ja lükkas lauaservale.
Lynd kõhkles, enne kui võttis siidist kotikese. „Ma soovin, et ma saaks lubada endale selle mitte vastu võtmist.“
„Rumalus. Ma võlgnen sulle rohkem, kui ma võiks kunagi tagasi maksta.“
Jasper läks ümber oma laua, saatis Lyndi fuajeesse ja jättis nägemiseni. Kui tema külaline oli läinud, heitis ta kärme pilgu kellale, mis oli kabinetis kaminasimsi kohal.
Preili Eliza Martini külastamiseni oli jäänud vaid mõni tund. Ta ootas seda palju rohkem, kui oli sünnis. Ta ei tohiks tema peale üldse mõelda, naise, kes järeldas, et tal oli rohkem jõudu kui mõistust. Ta täitis oma eesmärgid, tegeledes iga väljakutsega õigel ajal ja kogu tähelepanuga. Elizaga kokku lepitud aeg oli hiljem – praegu oli vaja teiste asjadega tegeleda. Kuid ikkagi seisis Jasper oma kabineti lävel, kus teda ootasid pakilised asjad, mõeldes selle asemel, kuidas ta peaks naisele külla minekuks riietuma, kaaludes, kas peaks riietuma nii, et see avaldaks muljet, või kas naise sünge stiili imiteerimine aitaks eesmärki paremini saavutada.
Jasper leidis, et tahab naise heakskiitu. See olnuks raske võit, mistõttu oli pingutust väärt.
„Trone d’amour2,“ pomises ta endamisi, puudutades oma kaelasidet. Teinud stiili suhtes otsuse ära, suundus Jasper oma laua juurde ja oli täis otsustavust, et ei mõtle oma uusima tööandja peale vähemalt tund aega.
Jasper astus üle Melville’i välisukse läve täpselt kell üksteist. Ta klõpsas oma uuri kinni ja ootas vaid hetke, kuni ülemteener tegeles tema mütsi ja jalutuskepiga. Aga ta nautis seda hetke ootusärevuse tõttu. Jasper oli kaalunud võimalikke põhjuseid, miks ta peaks olema nii vastikult innukas, et jõuda selle osani enda ajakavast, ja jõudnud järeldusele, et see oli Eliza Martini võime üllatada, mida ta nautis.
Arusaamine tuli ootamatu mõistmisega, et miski ei üllatanud teda enam. Jasper teadis täpselt, mida teised ütlevad, enne kui nad seda ütlesid, ja kuidas nad reageerivad, enne kui nad seda tegid. See oli maailma toimimisviis, etiketireeglid ja tema enda täpne inimloomuse hindamine. Seltskondlik suhtlus oli nagu kirjutatud näidend, kõik osalejad teadsid, milline on nende tekst ja millal seda ütlema peaks.
Eliza polnud öelnud veel midagi, mida Jasper ootas, et ta ütleb.
„Siitkaudu, sir.“
Jasper järgnes ülemteenrile kabinetti ja seisis lävel, kuni temast teada anti. Ta pani käed alaseljale kokku ja astus tuppa, märgates, kuidas rasket mehelikku mööblit tasakaalustasid lillelised pastelsed kardinad ja pildid, millel olid maalilised maastikud. Nagu olnuks ruum kunagi olnud mehe valdus ja enam mitte.
„Oh, tere hommikust, hr Bond.“
Teener kummardas ja astus kõrvale, tuues nähtavale sihvaka naise, kes oli olnud tema pika keha taga peidus. Eliza istus pähklipuust laua taga, mis oli nii suur, et naine tundus selle kõrval kääbusena. Tema pilk oli langetatud, juuksed kuhjatud kõrgele pehmete lokkidena, ja õlgu varjas osaliselt peen pits, mis kaunistas tagasihoidlikku pihikut.
Jasper sisenes tuppa ja liikus kahe nikerdatud puidust tooli juurde, mis olid laua ees. Enne kui ta istus, heitis ta pilgu lauale, et näha, millega naine hõivatud oli. Arveraamatud. Ta töötas nende kallal püüdlikult, täites tulpasid muljet avaldava kiirusega ja valusalt korralike numbritega.
„Taas kord,“ pomises naine, „tulete te täpselt õigel ajal.“
„Veel üks minu vigadest?“ küsis Jasper.
Eliza vaatas talle otsa, uurides meest paksude punakaspruunide ripsmete loori alt. „Kas te soovite teed?“
„Ei, aitäh.“
Naine pani sule kõrvale ja viipas teenrile, et see ära läheks. „Punktuaalsus lihtsalt ütleb mulle, et te hindate aega. See annab mõista, et te väärtustate ka minu oma, selle eest olen ma tänulik.“
„Mida te veel hindate, preili Martin?“
„Ma ei saa aru, kuidas see oluline on.“
Jasper naeratas. „Kui minust saab õnnetult armunud peig või isegi lihtsalt õnnekütt, kes on seadnud oma lõksu teile üles, siis oodatakse, et ma tean teist asju.“
„Ma saan aru.“ Õrn korts varjutas tema kulmude vahet, siis ütles naine: „Ma hindan oma privaatsust, üksindust, raamatuid oma raamatukogus, oma hobust ja oma raha.“
Jasper vaatas, kuidas naise sõrmeotsad koputasid kergelt vastu arveraamatut, mis tema ees oli. „Te teete ise raamatupidamist?“
„Nagu tegi minu isa enne mind.“
„Miks te pole abiellunud?“
Eliza ajas selja sirgu ja ristas käed. „Kas te olete abielus, hr Bond?“
„Jasper,“ parandas mees, tahtes kuulda, kuidas tema eesnime öeldakse naise pehme, kuid kindla häälega. „Ja ei, ma ei ole abielus.“
„Siis ma küsin sama küsimuse teilt. Miks teie ei ole abiellunud?“
„See, kuidas ma oma elu elan, ei sobi abieluks. Ma olen väljas hilisööni ja koos kummaliste kaaslastega.“
„Hmm … Noh, mina ei ole abiellunud, sest ma ei ole veel leidnud inimest, kelle seltskond on seda kulutust väärt.“ Eliza kehitas ükskõikselt ühte õlga. „Ausalt, abielu on minu jaoks väga kulukas ettevõtmine. Lisaks sellele, et kaotan kontrolli omaenda rahaliste vahendite üle, nõustuksin kulutama liiga palju aega teisele inimesele. See teeb mu veidraks, ma tean – või võibolla see lihtsalt teeb mind Tremaine’iks –, kuid ma leian, et teistega läbikäimine on pigem kurnavam kui värskendav. Ma pean kaaluma kõike, mida tahan öelda, ja seejärel filtreerima selle oma peas, enne kui kõnelen, nii et see, mis mu suust kuuldavale tuleb, ei solvaks oma otsekohesusega.“
Ja seal see oli, võti naise voodisse saamiseks: julgustada teda olema tema ise. See pole probleem Jasperi jaoks, sest ta nautis viimistlemata väljaütlemisi ja põhjendatud hinnanguid. Ta ootas väga väljakutset paljastada naine selle aju all.
„Eliza,“ ütles Jasper nurrudes, vaadates tema reaktsiooni mehe kutsumata familiaarsusele – iiriste kerge laienemine, ripsmete siiras värelus ja pulsi kiirenemine, mis oli nähtav tema kõril. „Pean tunnistama, et ma ootasin väga meie kohtumist täna hommikul just teie harukordse suuvärgi pärast.“
Mis viis mõtetele, mis talle selle konkreetse kehaosa juures veel meeldis. Nagu alumise huule täidlane kaar ja kuidas see kergelt prunti tõmbus, kui ta naist provotseeris. Isegi see, kuidas see liikus, kui naine rääkis. Asjad, mida Jasper tahtis teha selle suuga, šokeeris isegi teda ennast. Jasper tahtis tunda seda liikumas üle oma naha, sosistamas alatuid pilkeid ja vajutamas pehmeid suudlusi. Õrritamas. Imemas …
Jasper hingas järsult sisse, olles esimest korda elus rahulolematu oma peenelt lihvitud instinktidega, millele ta oli kaua lootnud, et ellu jääda. Oli üks asi olla naisest seksuaalselt teadlik – ta pidas seda üsna stimuleerivaks ja nauditavaks. Oli üsna teine asi olla sellest teadlikkusest füüsiliselt mõjutatud.
„See on haruldane,“ jätkas ta, sundides oma mõtteid tagasi käsil oleva äri juurde, „et klient on nii avameelne. See teeb mu pingutused märksa efektiivsemaks, kui nad on.“
Eliza kallutas pea küljele, mille tõttu hakkasid kaks lokki peene kujuga kõrva ääres võnkuma. Tundus, et naine hakkab rääkima, aga siiski ei teinud seda. Selle asemel tõmbas ta nahkköites arveraamatu alt paberi ja ulatas mehele.
Jasper kummardus ettepoole ja võttis selle vastu, keerates seda nii, et ta saaks kirjutatut lugeda. Nii nagu ka Eliza raamatupidamine, olid tulbad puhtad ja korralikud, kuid viis, kuidas naine kirjutas tähti, oli erinev. Väga längus, mitte otse, pikkade kaartega all ja ülal, sellel kohal, kus ta oli sule tinti kastnud, et kirjutamist jätkata, olid tindiplekid, justkui olnuks tal liiga kiire, et üleliigne korralikult maha raputada. Jasper mõtiskles selle üle, kui luges – hoolikus numbritega võrreldes hoolimatusega