ja naistele, otsustasin kindlalt, et maailm seisab koos hullumeelsetest ideedest. Ajalugu on üks pikk hullumeelsete ideede jada. Asjad, mida armastasin üle kõige – raamatud, sport, demokraatia ja vaba ettevõtlus – said alguse hullumeelsest ideest.
Kui nii võtta, siis on vähe neid asju, mis oleksid sama hullumeelsed kui minu lemmiktegevus – jooksmine. See on raske. See teeb haiget. See on riskantne. Hüvesid pakub see vähe ja need pole kaugeltki garanteeritud. Joostes mööda ringrada või tühja maanteed puudub sul õieti siht. Vähemalt selline, mis kogu seda pingutust õigustaks. Sihiks saab tegevus ise. Asi pole lihtsalt selles, et finišijoon puudub; sa ise määratled finišijoone. Missuguseid naudingud või hüvesid sa jooksust ka ei saaks, need tuleb sul leida enda seest. Asi on selles, kuidas sa asja enda jaoks sõnastad ja huvitavaks teed.
Seda teab iga jooksja. Sa jooksed ja jooksed, miil miili järel, teadmata õieti, miks. Ütled endale, et jooksed mingi sihi suunas, otsid emotsionaalset kõrgpunkti, aga tegelikult jooksed seepärast, et alternatiiv, seismajäämine, ajab surmahirmu peale.
Niisiis, tol 1962. aasta varahommikul ütlesin endale: öelgu teised pealegi, et su idee on hullumeelne … sina mine aga edasi. Ära jää seisma. Ära isegi mõtle peatumisele enne, kui oled kohale jõudnud, ja ära vaeva oma pead sellega, kus see „koht” on. Mis ka ei juhtuks, lihtsalt ära jää seisma.
See oligi see varaküps, ettenägelik, tungiv soovitus, mis mul õnnestus endale huupi anda, ja mida mul kuidagiviisi õnnestus ka kuulda võtta. Pool sajandit hiljem usun, et see on parim soovitus – võib-olla koguni ainus soovitus, mida keegi üldse kunagi andma peaks.
ESIMENE OSA
Vaata, siin, kas taipad, pead jooksma kogu jõust, et ühel kohal püsida. Kui tahad jõuda kuskile mujale, tuleb sul joosta vähemalt kaks korda kiiremini.
1962
Kui olin kogunud piisavalt julgust, et rääkida isaga oma Hullumeelsest Ideest, vaatasin esimese asjana, et oleks varajane õhtupoolik. Isa puhul oli see parim aeg. Siis oli ta lõõgastunud, tal oli kõht täis ja ta sirutas end telekanurga vinüülkattega tugitoolis mõnusasti välja. Veel praegugi, kui pea kuklasse kallutan ja silmad sulgen, kuulen publiku naeru ning isa lemmiksarjade „Wagon Train” ja „Rawhide” plekise kõlaga tunnusmeloodiad.
Tema kõigi aegade lemmiknäitleja oli Red Buttons. Kõikide osade alguses oli Redi laul: Ho ho, hee hee … isevärki asju kogeme.
Tõstsin tema kõrvale püstise seljatoega tooli, naeratasin arglikult ja ootasin järgmist reklaamipausi. Olin mõttes oma etteastet korduvalt läbi mänginud, eriti just sissejuhatust. Isa, kuule, sa ju mäletad seda Hullumeelset Ideed, mis mul Stanfordis pähe tuli …?
See juhtus ühel viimastest kursustest, milleks oli ettevõtlusseminar. Olin kirjutanud uurimuse jalatsite kohta ja tollest, algselt tavapärasest kodutööst kasvas välja täielik kinnisidee. Jooksjana teadsin üht-teist jooksukingade kohta. Andunud ärijüngrina teadsin ka, et Jaapani fotokad olid kunagi sakslaste valitsetud kaameraturul kõvasti ilma teinud. Seega väitsin oma uurimistöös, et Jaapani jooksukingad võiksid saada hakkama samaga. See mõte tekitas mus huvi, inspireeris mind ning lõpuks lummas täielikult. See tundus nii ilmne, nii lihtne, tohutuid võimalusi pakkuv.
Veetsin seda tööd kirjutades nädalaid. Ma lausa elasin raamatukogus, ahmides endasse kõike, mida impordi ja ekspordi, samuti ettevõtte asutamise kohta kirjutatud oli. Lõpuks kandsin oma töö asjakohasel moel klassis ette ning kursusekaaslased reageerisid sellele asjakohase huvipuudusega. Nad ei esitanud ainsatki küsimust. Nad võtsid mu kire ja õhina vastu tülpinud ohete ja tühjade pilkudega.
Professori arvates mu Hullumeelses Idees oli midagi. Sain temalt hindeks A. Aga see oli ka kõik. Või vähemalt, sellega oleks asi pidanud piirduma. Mina aga ei saanud uurimistööd peast. Kogu ülejäänud aja Stanfordis, kõigil hommikustel jooksudel kuni tolle hetkeni seal telekanurgas, olin mõlgutanud mõtteid sellest, kuidas reisin Jaapanisse, leian jalatsifirma, söödan neile ette oma Hullumeelse Idee ja jään lootma, et nad näitavad üles suuremat entusiasmi kui mu klassikaaslased. Et nad soovivad koostööd mingi ujeda kahvatu kiitsaka kutiga unisest Oregonist.
Samuti olin veeretanud peas mõtet sissepõigetest eksootilistesse paikadesse teel Jaapanisse ja sealt tagasi. Kuidas saan endast maailma märgi maha jätta, mõtlesin, kui ma seal kõigepealt käinud ja seda näinud pole? Enne tähtsat võistlust tahad ju ikka raja läbi käia. Seljakotiga reis ümber maakera võiks olla just see, mida vaja, arutlesin endamisi. Tollal veel soovinimekirjadest ei räägitud, aga küllap ma midagi sellesarnast silmas pidasin. Enne kui mu elupäevad otsa saavad, enne kui jään liiga vanaks või kui argimured mu enda alla matavad, tahtsin külastada planeedi kõige ilusamaid ja imelisemaid paiku.
Ja kõige pühamaid. Loomulikult tahtsin maitsta teistsuguseid toite, kuulda teisi keeli, luua kontakt teiste kultuuridega, kuid eelkõige ihalesin luua suurema tähendusega seoseid. Tahtsin kogeda, mida õieti tähendavad hiinlaste Tao, kreeklaste Logos, hindude Džnjaana, budistide Dharma. Mida tähendab kristlaste Vaim. Mõtlesin: enne kui asun isiklikule eluteekonnale, lubage mul kõigepealt õppida mõistma inimkonna kõrgemat teekonda. Laske mul näha vägevaid templeid, kirikuid ja pühapaiku, pühasid jõgesid ja mäetippe. Laske mul tunnetada … Jumalat?
Jah, kinnitasin endale, jah. Parema sõna puudumisel, Jumalat.
Kuid esmalt vajasin isa heakskiitu.
Veelgi enam, vajasin tema rahalist toetust.
Olin suurt reisiplaani varemgi maininud, juba aasta eest, ning isa paistis olevat soodsalt meelestatud. Kuid tal oli see kindlasti meelest läinud. Ja kindla peale läksin üle piiri, lisades algsele ettepanekule selle Hullumeelse Idee, selle ennekuulmatu teekonna – Jaapanisse? Et seejärel firma asutada? Ons veel paremat näidet ajaraiskamisest?
Kindlasti lähen tema arvates liiga kaugele.
Kulutades pealegi veel ilmatu hulga raha. Mul oli armeeteenistuse ajast ja erinevatest suvistest tööotsadest natuke kõrvale pandud. Lisaks plaanisin müüa maha oma auto, läikivmusta 1960. aasta MG võidusõidurehvide ja kaheklapilise mootoriga. (Sama auto, millega Elvis sõitis filmis „Sinine Hawaii“.) Seda kõike oli kokku tuhat viissada dollarit, mida oli kaugelt liiga vähe, nagu nüüd isale rääkisin. Ta noogutas, ahah, mhmh, vaheldumisi mulle ja telekale pilke heites, samal ajal kui mina kõik välja ladusin.
Mäletad, isa, kuidas me rääkisime? Kui ütlesin, et tahan maailma näha?
Himaalajat? Püramiide? Surnumerd, isa? Surnumerd?
Nojah, heheh, olen mõelnud ka Jaapanisse sisse põigata, isa. Mäletad mu Hullumeelset Ideed? Jaapani jooksukingadest? Jajah? Sellest võib midagi vägevat välja tulla, isa. Tõeliselt vägevat.
Pingutasin päris kõvasti, kasutasin kõiki oma müügioskusi, nagu suutsin, sest müümist polnud ma kunagi sallinud ning selle konkreetse müügi šansid olid nullilähedased. Isa oli just äsja mu Oregoni ülikooli eest sadu dollareid välja ladunud, Stanfordi eest tuhandeid. Ta oli ajalehe Oregon Journal väljaandja, see kindel töökoht võimaldas kõiki peamisi elumugavusi, mille hulka kuulus meie avar valge maja Claybourne Streetil Eastmorelandis, Portlandi vaikseimas äärelinnas. Aga ta polnud sugugi miljonär.
Ja oli aasta 1962. Maakera oli siis suurem kui praegu. Kuigi inimesed olid just hakanud planeedi ümber tiirutama, polnud 90 protsenti ameeriklastest ikka veel kunagi lennukiga lennanud. Keskmine mees või naine ei olnud eales rännanud oma koduuksest enam kui saja miili kaugusele, nii et juba maailmamastaabis lennureisi mainimine oleks muutnud rahutuks iga isa, aga minu oma veel eriti, sest tema eelkäija ajalehes oli lennuõnnetuses surma saanud.
Kui ka raha kõrvale jätta, kui jätta kõrvale kõik ohutusega seotud küsimused, oli kogu see asi lihtsalt hirmus ebapraktiline. Teadsin, et kahekümne seitsmest uuest ettevõttest kakskümmend kuus lähevad põhja, ka mu isa teadis seda, ja mõte säärasest kolossaalsest riskist käis tema veendumuste vastu. Paljuski oli mu isa tavaline episkopaalkiriku liige, Jeesus Kristuse järgija. Aga ta kummardas