soov üles ronida, sealsamas paigas. Tahtsin tõusta pilvedesse. Otsustasin siiski oodata. Tulla tagasi siis, kui mul on, mida tähistada.
Läksin tagasi Tokyosse ja tutvustasin ennast Importeri toimetuses. Kaks kohalviibivat endist sõdurit, jämeda kaelaga, jõulised, väga hõivatud, nägid välja, nagu kavatseksid mulle segamise ja nende aja raiskamise eest sealsamas kere peale anda. Kuid mõne minuti jooksul nende räme välisilme leebus ja tegelikult olid nad soojad, sõbralikud, ning tundsid rõõmu kodumailt saabunud külalise üle. Rääkisime enamasti spordist. Suudad sa uskuda, et Yankees võitis jälle? Kuidas selle Willie Maysiga on? Temast paremat pole. Just nii, paremat pole.
Siis rääkisid nad mulle oma loo.
Minu jaoks olid nad esimesed ameeriklased, kes armastasid Jaapanit. Okupatsiooni ajal siia paigutatud, langesid nad kohaliku kultuuri, toidu ja naiste lummusse ning kui nende teenistusaeg otsa sai, siis lihtsalt ei suutnud lahkuda. Niisiis hakkasid nad välja andma impordiajakirja ajal, mil mitte keegi mitte kusagil polnud huvitatud Jaapani kaupade impordist, ning kuidagimoodi olid nad suutnud seda juba seitseteist aastat pinnal hoida.
Rääkisin neile oma Hullumeelsest Ideest ja nad kuulasid teatava huviga. Nad keetsid kannutäie kohvi ja palusid mul istet võtta. „Kas sooviksid importida mõnd kindlat Jaapani jalatsite tooteseeriat?“ küsisid nad.
Ütlesin, et mulle meeldib Tiger, tore bränd, mida valmistab Onitsuka Co Kobes, Lõuna-Jaapani suurimas linnas.
„Jah, jah, oleme näinud,” ütlesid nad.
Rääkisin neile, et plaanin kohale sõita, et Onitsuka inimestega silmast silma kohtuda.
Sellisel juhul, teatasid erusõdurid, oleks hea, kui sa jaapanlastega äri ajamise kohta üht-teist kõrva taha paneksid.
„Peamine,” ütlesid nad, „on mitte olla pealetükkiv. Ära ole nagu tüüpiline sitapeast ameeriklane, tüüpiline gaijin, kes on ebaviisakas, valjuhäälne, agressiivne, ei aktsepteeri eitavat vastust. Jaapanlased ei reageeri pähemäärimisele heasoovlikult. Läbirääkimised on siin pigem tasased ja rasked. Vaata, kui kaua aega kulus ameeriklastel ja venelastel selleks, et veenda Hirohitot alla andma. Ja isegi kui ta alistus, kui tema riik oli muudetud tuhahunnikuks, mida oli tal öelda oma rahvale? „Sõjaolukord ei ole arenenud Jaapani kasuks.” See on kaudse kõne kultuur. Eales ei lükata sind järsult tagasi. Kunagi ei öelda otse ei. Aga ka jaa ei öelda. Räägitakse ümmargust juttu, lausetes puudub selge alus või sihitis. Ära kaota julgust, kuid ära muutu ka ülbeks. Võid mõne mehe kabinetist lahkuda arvates, et oled kõik kihva keeranud, kui tegelikult on ta valmis tehingut sõlmima. Võid olla kindel, et lõite käed, kui tegelikult lükati sind just sealsamas tagasi. Sa ei tea kunagi.”
Kortsutasin kulmu. Isegi soodsaimas olukorras polnud ma suurem asi läbirääkija. Nüüd aga pidin läbi rääkima mingis kõverpeeglite toas? Kus tavareeglid ei kehti?
Pärast tunnipikkust murettekitavat koolitust surusin erusõduritel kätt ja jätsin jumalaga. Tundes äkitselt, et ma ei või enam oodata, et mul on vaja tegutseda kiiresti, kuni õpetussõnad veel värskelt meeles, tormasin tagasi hotelli, loopisin kogu kraami oma väiksesse kohvrisse ja seljakotti ning helistasin Onitsukasse, et kohtumisaeg kokku leppida.
Hiljem samal pärastlõunal istusin lõuna poole suunduvale rongile.
Jaapan oli tuntud oma laitmatu korra ja äärmise puhtuse poolest. Jaapani kirjandus, filosoofia, rõivad, kodune elu, kõik on laitmatult puhas ja lakooniline. Minimalistlik. Ära oota, ära otsi, ära püüa – surematud Jaapani poeedid kirjutasid ridu, mida näis olevat lihvitud ja poleeritud, kuni need sädelesid nagu samurai mõõga tera või kivikesed mäestikujões. Ilma ühegi plekita.
Miks siis küll, mõtlesin endamisi, on see rong Kobesse nii räpane?
Põrandad olid pikitud ajalehtede ja suitsukonidega. Istmed olid kaetud apelsinikoorte ja läbiloetud ajalehtedega. Mis veelgi hullem, kõik vagunid olid viimase võimaluseni tuubil. Seal oli vaevu ruumi seismiseks.
Leidsin akna juures kinnihoidmisrihma ja rippusin selle küljes seitse tundi, sellal kui rong loksus pikkamisi mööda üksildastest külakestest ja farmidest, mis polnud suuremad kui keskmine Portlandi tagahoov. Reis oli pikk, kuid üles ei öelnud ei mu jalad ega ka kannatus. Olin liiga ametis erusõdurite antud õppetunni kordamisega.
Kohale jõudes võtsin väikese toa odavas ryokan’is. Minu kohtumine Onitsuka juures oli järgmisel varahommikul, nii et heitsin kohe tatamile. Aga olin liiga elevil, et magama jääda. Vähkresin suurema osa ööst matil, koidikul tõusin roidunult ja jõllitasin peeglist oma kurnatud ja otsajäänud kujutist. Pärast raseerimist panin selga oma rohelise Brooks Brothersi ülikonna ja pidasin endale ergutuskõne.
Sa suudad seda. Oled enesekindel. Saad hakkama.
Saad HAKKAMA.
Seejärel läksin täiesti valesse kohta.
Esitlesin end Onitsuka müügisalongis, kui tegelikult oodati mind Onitsuka vabrikus – linna teises servas. Viipasin takso ja kihutasin sinna nagu meeletu, jõudes kohale pooletunnilise hilinemisega. Häirimatul ilmel ootas mind fuajees neljane direktorite rühm. Nad kummardasid. Mina kummardasin. Üks neist astus ette. Ta ütles, et tema nimi on Ken Miyazaki, ja et ta soovib mulle vabrikut näidata.
See oli esimene jalatsivabrik, mida olin kunagi näinud. Minu jaoks oli seal kõik huvitav. Lausa meloodiline. Iga kord, kui jalanõu sai valatud, langes metallist liist põrandale ja kostus hõbehäälne kõlin, meloodiline KILL-kõll. Iga paari sekundi järel, KILL-kõll, KILL-kõll, kingsepakontsert. Ka direktorid paistsid seda nautivat. Nad naeratasid mulle ja üksteisele.
Kõndisime läbi raamatupidamisosakonna. Kõik ruumisviibijad, nii mehed kui naised, kargasid toolidelt püsti ja kummardasid korraga, väljendades sellega kei’d, austust Ameerika suurärimehe vastu. Olin lugenud, et ingliskeelne sõna suurärimehe kohta „tycoon” tuleb jaapanikeelsest sõnast taikun, „sõjapealik.” Ma ei teadnud, kuidas nende kei’le vastata. Kummardada või mitte kummardada, see jääb Jaapanis alati küsimuseks. Naeratasin nõrgalt, kummardasin poolenisti ja liikusin edasi.
Direktorid rääkisid, et igas kuus lasevad nad välja viisteist tuhat paari jalatseid. „Muljetavaldav,” ütlesin, teadmata, kas see oli palju või vähe. Nad viisid mind nõupidamisteruumi ja osutasid toolile pika laua otsas. „Härra. Knight,” ütles keegi, „siia.”
Auväärseim koht. Taas kord kei. Nad võtsid ise ümber laua istet, kohendasid lipse ja vaatasid mulle otsa. Tõehetk oli saabunud.
Olin seda stseeni omas peas nii palju kordi harjutanud, nii nagu olin harjutanud kõiki võidujookse, millest olin osa võtnud, ammu enne, kui käis stardipauk. Kuid nüüd mõistsin, et see ei ole võidujooks. Mõnikord tundub, et kõike võib võidujooksuga võrrelda – elu, äri, igasugu seiklusi. Aga see metafoor jääb sageli ebatäpseks. Sellest piisab vaid osaliselt.
Suutmata meenutada, mida olin öelda tahtnud, või sedagi, miks ma seal üldse viibisin, hingasin mitu korda kiiresti sisse. Kõik sõltus sellest, et olen olukorra kõrgusel. Kõik. Kui ma seda ei ole, kui käki kokku keeran, siis on mul määratud ülejäänud elupäevad entsüklopeediaid müüa, või siis investeerimisfondi osakuid või mistahes muud sodi, mis mulle mingit huvi ei paku. Siis valmistan pettumuse vanematele, koolile, kodulinnale. Iseendale.
Vaatasin nägusid laua ümber. Iga kord, kui olin seda stseeni ette kujutanud, puudus sealt üks oluline element. Ma ei suutnud ette näha, kuidas Teine maailmasõda selles ruumis kohal viibib. Sõda oli sealsamas, meie kõrval, meie vahel, lisades allteksti igale meie lausutud sõnale. „Tere õhtust kõigile – täna õhtul on häid uudiseid!”
Ja samas polnud seda seal. Oma vastupanuvõime, täieliku lüüasaamise stoilise aktsepteerimise ja rahvuse kangelasliku rekonstrueerimisega olid jaapanlased sõja jäägitult selja taha jätnud. Ka olid need direktorid siin nõupidamisteruumis noored nagu minagi, ja oli ilmne, et nende meelest polnud neil sõjaga mingit pistmist.
Teiselt poolt aga püüdsid nende isad ja onud tappa minu sugulasi.
Samas