see sisemine müra, see sõja ja rahu muutlik segadik tekitas mu peas vaikse kumina, kohmetustunde, milleks ma sugugi valmis polnud. Realist minus tahtis seda tunnistada, seesmine idealist aga kõrvale heita. Köhatasin pihku. „Härrased,” alustasin.
Hr Miyazaki katkestas mind. „Härra Knight – mis firmat te esindate?” küsis ta.
„Ahah, jah, hea küsimus.”
Adrenaliinitase mu veres tõusis järsult, mind valdas pagemisrefleks, soov minema joosta ja peitu pugeda, meelde tuli kõige turvalisem paik kogu maailmas. Vanematekodu. Selle maja olid juba aastakümnete eest ehitanud jõukad inimesed, sellised, kellel raha palju rohkem kui mu vanematel; seega oli arhitekt maja tagumisse ossa projekteerinud teenijatoa ning too tuba oligi minu magamistuba, mille olin täitnud pesapallikaartide, heliplaatide, posterite, raamatute – kõikvõimalike pühade ja puutumatute asjadega. Samuti olin katnud ühe seina kergejõustikuauhindade siniste lintidega – need olid miski mu elus, mille üle olin häbenemata uhke. Niisiis? „Blue Ribbon,” pahvatasin. „Härrased, ma esindan Portlandi Blue Ribbon Sportsi, Oregoni osariigis.”
Hr Miyazaki naeratas. Ka teised direktorid naeratasid. Laua ümbert käis läbi pomin. Blueribbon, blueribbon, blueribbon. Direktorid asetasid käed kokku ja jäid uuesti vait, ainitine pilk taas minul. „Nojah,” alustasin uuesti. „Härrad, Ameerika jalatsiturg on tohutu. Ja suures osas küllastumata. Kui Onitsuka suudaks sellele turule tungida, kui Onitsukal õnnestuks saada Tigerid Ameerika kauplustesse ja müügile madalama hinnaga kui Adidas, mida enamik Ameerika sportlastest praegu kannab, siis võiks see olla väga tulus ettevõtmine.”
Tsiteerisin lihtsalt oma ettekannet Stanfordis, sõna-sõnalt, kasutades fraase ja numbreid, mida olin nädalate kaupa uurinud ja pähe õppinud, ning see aitas luua illusiooni kõneosavusest. Nägin, et see avaldas direktoritele soodsat muljet. Aga kui oma kõnega lõpule jõudsin, saabus taas piinav vaikus. Siis katkestas selle üks mees, seejärel teine, ja nüüd rääkisid nad kõik üheaegselt, hääled erutatud ja valjud. Mitte minuga, vaid omavahel.
Siis tõusid nad kõik äkitselt püsti ja kõndisid uksest välja.
Oli see tavapärane Jaapani viis Hullumeelse Idee ärapõlgamiseks? Ühekorraga püsti tõusta ja lahkuda? Kas olin oma kei lihtsalt maha mänginud? Oli mind minema saadetud? Mida pidin nüüd siis tegema? Lihtsalt … ära minema?
Mõne minuti pärast tulid nad tagasi. Neil olid käes visandid, näidised, mida härra Miyazaki aitas minu ette ritta seada. „Härra Knight,” ütles ta. „Kaua aega me oleme mõelnud Ameerika turule.”
„Olete või?”
„Me juba müüme maadlussaapaid Ameerika Ühendriikides. USA … ee … kirdeosas? Aga palju kordi oleme rääkinud teiste toodete viimisest mujale Ameerikasse.”
Nad näitasid mulle kolme erinevat Tigerite mudelit. Treeningjalatsit, millele nad olid andnud nimeks Limber Up – Soojendaja. „Kenad,” ütlesin. Kõrgushüppejalatsit, mille nimi oli Spring Up – Põrkaja. „Vahva,” sõnasin. Ja kettaheitejalats, mille nimi oli Throw Up – Ülesviskaja … või siis Oksendaja.
Ära hakka naerma, ütlesin endale. Palun … ära … naera.
Nad pommitasid mind küsimustega Ameerika Ühendriikide, Ameerika kultuuri ja tarbimistendentside kohta, erinevate spordijalatsite kohta, mis on saadaval Ameerika sporditarvete kauplustes. Nad küsisid, kui suureks ma pean Ameerika jalatsiturgu, kui suureks see võiks kasvada, ja ma ütlesin neile, et lõppkokkuvõttes võib see olla umbes miljard dollarit. Kuni tänase päevani ei tea ma, kust selle numbri võtsin. Nad nõjatusid tagasi ja vaatasid üksteisele hämmastunult otsa. Minu üllatuseks asusid nad nüüd mulle müügijuttu ajama. „Kas Blue Ribbon … oleks huvitatud … Tiger-jalatsite esindamisest? Ameerika Ühendriikides?” „Jah,” ütlesin. „Oleks küll.”
Võtsin kätte Limber Up nimelise jalanõu. „See on hea jalats,” ütlesin. „Seda võiksin müüa küll.” Ja palusin neil näidised kohe teele panna. Andsin neile oma aadressi ja lubasin saata rahakaardiga viiskümmend dollarit.
Nad tõusid püsti. Nad kummardasid sügavalt. Mina kummardasin sügavalt. Me surusime üksteisel kätt. Mina kummardasin veel kord. Nemad kummardasid veel kord. Me kõik naeratasime. Sõda polnud kunagi toimunud. Meist olid saanud partnerid. Olime vennastunud. Koosolek, mida arvasin kestvat viisteist minutit, oli kestnud kaks tundi.
Onitsukast läksin otse lähimasse American Expressi kontorisse ja saatsin isale kirja. Kallis isa: Pakiline asi. Palun saada kohe viiskümmend dollarit firmale Onitsuka Corp, Kobe.
Ho ho, hee hee … isevärki asju kogeme.
Tagasi hotelli jõudnud, tammusin ringiratast ümber tatami ja püüdsin otsusele jõuda. Üks osa minust tahtis kiirustada tagasi Oregoni, näidised ära oodata ja otsekohe uue äriettevõtte kallale asuda.
Samuti piinas mind üksindus, see, et olin ära lõigatud kõigest ja kõigist, keda või mida tundsin. Aeg-ajalt visatud pilk ajalehele New York Times või ajakirjale Time tõi mulle klombi kurku. Olin heidik, midagi tänapäeva Robinson Crusoe taolist. Tahtsin koju tagasi. Nüüd kohe.
Ja ikkagi. Endiselt põletas mind uudishimu maailma vastu. Tahtsin ikka veel näha ja avastada.
Uudishimu võitis.
Sõitsin Hongkongi ja kõndisin mööda hullumeelsuseni kaootilisi tänavaid, vapustatud vaatepildist, mida pakkusid käsitud-jalutud kerjused, poris põlvitavad vanad mehed ja almust paluvad orvud. Vanamehed vaikisid, kuid lapsed korrutasid oma hüüdu: Hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees. Misjärel nad nutsid või tagusid maapinda. Isegi kui olin andnud neile kogu raha, mis mul taskutes leidus, ei lakanud nad hüüdmast.
Läksin linna serva, ronisin Victoria Peaki tippu, vaatasin kaugusse, sinna, kus oli Hiina. Kolledžis olin lugenud Konfutsiuse tarkuseraamatut – Inimene, kes liigutab mäge, alustab kivikeste kandmisest – ja nüüd tundus mulle kindlalt, et mul ei tule eales võimalust seda mäge liigutada. Eales ei pääse ma lähemale tollele müüriga eraldatud salapärasele maale, ja see pani mind end tundma seletamatult kurvana. Mittetäielikuna.
Sõitsin Filipiinidele, kus oli samasugune hullumeelne kaos nagu Hong Kongis ja veel poole rohkem vaesust. Kõndisin aeglaselt, justkui õudusunenäos, mööda Manilat, läbi loendamatu rahvahulga ja lõputu liiklusummiku hotelli poole, kus kindral MacArthur oli kunagi luksusnumbris peatunud. Mind lummasid kõik suured väejuhid alates Aleksander Suurest kuni kindral George S. Pattonini välja. Vihkasin sõda, kuid armastasin võitlusvaimu. Vihkasin mõõku, kuid mulle meeldisid samuraid. Ja kõigist ajaloo suurtest võitlejatest oli MacArthur minu jaoks kõige mõjuvam. Nood Ray-Banid, too tõlvikukujuline piip – sel mehel juba enesekindlusest puudu ei tulnud. Oivalise taktiku ja meisterliku motivaatorina juhtis ta ka USA Olümpiakomiteed. Kuidas võisin teda mitte armastada?
Muidugi oli tal tõsiseid puudusi. Aga ta teadis seda. Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikud.
Tahtsin broneerida öö tema kunagises sviidis. Aga ei saanud seda endale lubada.
Ühel päeval, kinnitasin endale. Ühel ilusal päeval tulen tagasi.
Läksin Bangkokki, kus liuglesin teibaga juhitavas paadis läbi süngete soode turuplatsile, mis nägi välja nagu Tai versioon mõnest Hieronymus Boschi maalist. Sõin linnuliha ja puuvilju ning köögivilju, mida ma polnud kunagi varem näinud ega ka näe enam kunagi. Põiklesin kõrvale rikšade, motorollerite, motorikšade ehk tuk-tuk’ide ja elevantide eest, et jõuda Wat Phra Kaeo templini, kus asub Aasia üks austatumaid pühakujusid, tohutusuur kuuesaja-aastane ühestainsast nefriidikamakast vestetud Buddha. Tema rahumeelse palge ees seistes esitasin küsimuse: miks ma siin olen? Mis on minu eesmärk?
Ootasin.
Ei midagi.
Või ehk oligi vastuseks vaikus.
Läksin Vietnami, kus tänavad kihasid Ameerika sõdureist ja kumisesid hirmust. Kõik teadsid, et sõda on tulemas ja et see tuleb väga kole, väga