evakirju
Kirju pealtpoolt pilvi
Ma pole kindlasti ainus, kes aastate kaupa eri lennujaamades oma lendu oodates on äraoleval ilmel jälginud lennukite meeskondi. Huvitav, kust nad tulevad, kuhu nad lähevad, millest nad mõtlevad, ja peamine: mis neil kotis on? Nendega, kes kaugele lendavad, on selge, aga isegi neil, kes õhtuks tagasi koju jõuavad, on kaasas ratastel kohvrid. Mida imet see küll sisaldab ja milleks?
Nad kulgevad alati mõõdukal sammul. Lobisevad omavahel millestki ja nii osavalt, et isegi kõrvalseisja ei taba jutu mõtet. Üleüldse ei tundu kõik ümbritsev neile üldse korda minevat. Eks seetõttu peetakse lennukimeeskondi tihti ka pisut ülbeteks, sest nende nägudest aimdub, et nad hõljuvad kusagil meie kohal oma silmnähtavalt kõrgema klassi – et mitte öelda: kergelt jumalikus – staatuses.
Vähemalt tundus mulle see kunagi nii. Kunagi siis, kui reisiäris tegutsedes tuli tihti ringi lennata ja, mis seal salata, sai isegi nina vingu tõmmatud, kui pardapersonal reisiesindaja suhtes vahel ülekohtuselt kõrk oli. Vähemalt tundus see kunagi nii, kuni…
Olles nüüd ise sinna pealpool pilvi toimivasse maailma kõrini sisse kukkunud, jõudis kohutava selgusega ajudesse tõsiasi, kui maskilik see kõrgivõitu ilme tegelikult on ja kui petliku mulje jätab lennukimeeskonna elu, töö ja maailm üldse.
Ah et nad ei tundu kedagi enda kõrval nägevat, kui väljapeetud sammul mööda tuhisevad? Oh ei. Näevad, ja kuidas veel! Klienditeeninduse liikuvvaral nagu reisijuhid, giidid ja muu ilmast ilma ringi lendav rahvas kujuneb välja külg-, kaug- ja tahanägemine. Näiliselt enda ette vaadates või töökaaslasega tühjast-tähjast lobisedes hoomab kõikenägev ja – tundev tajude väli tegelikult kõike, mis ümber toimub. Ilma otsest pilku heitmata aimad õhust, milline pereisa on tuhvlialune, jõmm, pehmo või intelligent, milline pereema pole elus tööl käinud, milline on surmani vaevatud oma perest või siis vastupidi – ta peab seda elutööks, või kelle jalas on pere püksid. Aimad kohe, millised poisid või tüdrukud reisivad või siis ka elavad koos, kes on armunud, solvunud, tüdinenud, uuel ringil, õnnest reaalsustaju kaotanud või, mis kõige tähtsam, kes on silmini täis või nähtavalt agressiivne. Tavaliselt tabab kõikenägev pilk eksimatult ära need, kellega paratamatult varem või hiljem pardal jama tuleb. Ja see sisetunne tavaliselt ei eksi.
Nii et lugejalegi teadmiseks: tegelikult näeb lennupersonal oluliselt rohkem, kui välja paista laseb, ning näilise ükskõiksuse maski taga selgitatakse välja potentsiaalsed turvariskid. Aga see teema alles ootab oma järge.
Miks inimesed normaalselt töölt ära tulevad?
Lennundustee algusest jäi mulle ilmselt igaveseks meelde üks lause, mille autor on tolleaegne Estonian Air Regionali peapiloot. Ta tuli värskeid lendama pürgijaid harima paljude jaoks müstilisel teemal, kuidas lennuk õhku tõuseb ja seal ka püsib. Muide, hoolimata vastavast kursusest ei saa vähemalt pooled lennuteenindajad oma karjääri lõpuni aru, kuidas see mürakas õhku tõuseb, seal püsib ja ühes tükis maandub. Aga see selleks. Samal kursusel oli noormees, kes oli lendavat rahvast iga päev lähedalt näinud. Nimelt oli ta kompanii peamaja administraator ja sealt majast oli ilmselt pärit ka see vaim, kes talle kõrva sosistas, et ka tema võiks lendu tõusta.
„Miks sa, Joonas, normaalse töö pealt ära tuled?“ oli õppejõust piloodi esimene küsimus, enne kui aerodünaamika müsteeriumiga algust tehti. Noormehel oli raskusi sõnade leidmisega. Küsimus oli liiga sirgjooneline ja ootamatu. Paraku tõsi.
Ka teine sama piloodi küsimus on meeles. „Kuidas teil on sõpradega, koosviibimistega, harrastuste ja vaba ajaga? Kõik on hästi? Olge rahulikud. Kõik see läheb üle. Tavaliselt pole teie sõbrad kunagi vabad siis, kui olete teie, sest nemad on normaalsed inimesed,“ lausus piloot sissejuhatuseks.
Kõik lendupürgijad istusid kuidagi heidutatult edasi, kuigi oli näha, et instruktorid lausa ootasid, et pärast selliseid lauseid teeb nii mõnigi oma plaanides kiirkorrektuuri ja otsustab välja marssides rahulikuma elu kasuks. Midagi sellist ei juhtunud. Järelikult leidus ka sellel korral piisavalt „ebanormaalseid“, kes julgelt saatusele vastu astusid.
Jah. Aastate kogemus on tõestanud tõesti ühte: lennunduses töötav inimene peab olema väikese kiiksuga, sest lennunduskurat ei hakka end sõrmega vaevama ja võtab kohe käe. Kui sellest hiljem aru saadakse, on tavaliselt juba hilja. Purunenud pered ja katkenud suhted on, jumal paraku, samuti lennunduse argipäev.
Lennundusse satutakse tavaliselt üsna ootamatult ja kõikvõimalikelt elualadelt. Ringi lendab pedagooge, professoreid, noorsootöötajaid, näitlejaid, balletiartiste, lauljaid jne. Ning loomulikult juuksureid, jumestajaid, kõikvõimalikke filolooge ja muud sedasorti rahvast, kelle ületootmine ja alapalkamine on valdav olnud juba aastaid. Osa on endisest rutiinist tüdinenud, osa oma erialal läbi kukkunud.
Siinkirjutaja võib enda kohta väita nii seda kui ka teist. Alustanud ajakirjanikuna ja jätkanud turismikorraldajana, oli mõte lendamist proovida soojenenud kaua. Aga miks siis nii kaua? Osalt oli süüdi võib-olla mugavustsoonis olemine, millest on tavaliselt kuidagi kahju lahkuda. (Muide, sama võib öelda ka inimeste kohta, kel on ammu lennundusest kõrini, aga äratulemine tähendab samuti mugavustsoonist lahkumist…) Teisalt ei saa välistada ka eneseuhkust. 15 aastat giidina on hästi meeles. Eri maade kultuure, traditsioone, ajalugu ja kultuuri on tutvustatud kokku tublile staadionitäiele tänulikule publikule, ja nüüd siis järsku ilmud valvenaeratusega vahekäigus: „Teed? Kohvi?“ Eks ole?! Tundub ju kuidagi hoobina allapoole vööd.
Aga lõpuks teeb elu ise omad korrektiivid ja enese lohutuseks võin öelda, et pole mina esimene ega viimane, kellel vanajumal natist kinni võtab, eneseuhkuse rulli keerab ja pistab sinna, kus päike ei paista.
„Jessver! Endal elu väljakutseid täis ja nüüd tahad saiajagajaks tulla?“ ajas eluaegne lennuemand silmad suureks nagu tõllarattad ja jäi just nagu vastust ootama. Neid inimesi on vähe, kes lennunduse tavateenindusest osakondade juhtideks või lausa tippjuhtideks tõusevad, tema oli just üks neist.
„Saiajagamine!?“ oli minu kord silmad suureks ajada. „Minu meelest pole see töö sugugi mitte esmajoones saiajagamine,“ otsustasin ma hea õnne peale minna. „Kuidas siis sellega oligi, et turvalisus on lennunduses üle kõige?”
„Aga alluvussuhted?“ ei andnud küsitlejale tema ettenägelikkus rahu. Ettenägelikkus muide areneb kõrgemal tasemel välja umbes 90 protsendil klienditeenindajatest. „Sa oled harjunud olema iseenda peremees ja nüüd tuleb järsku keegi, kes on sinust võib-olla tunduvalt noorem, ja hakkab sind kamandama?“ Ettenägelik osakonnajuhataja paistis sel hetkel tavalisest veel ettenägelikum.
„Ega siis ühe inimese selgroog nii paindumatu ka ei ole, et kogenumate õpetusi ja juhendamist alla ei suuda neelata,“ leidsin mina, kuid see ei aidanud.
Nii et esimese ropsuga löödi uks nina eest kinni ja vist ikka selle saiajagamisjutu pärast. Äkki otsitigi just neid? Jagavad ära ja ei kobise liialt. Muide, sellised tüübid on töötajatena paljudes valdkondades väga hinnatud.
Jah. Eneseuhkus sai tookord muidugi taas paraja hoobi. Ah et siis isegi saiajagajaks ei kõlba! Aga lennundusse pürgijad on tavaliselt nii järjekindlad, et neist saaks suurepärased poliitikud, bürokraadid või mõlemad, kuid miskipärast imbuvad nad ikka lennuettevõtete uste alt ja vahelt sisse. Üsna varsti tuligi teine kord.
„Kas soovid kohe lendama hakata või koolitame varusse?“ kõlas ootamatu küsimus pärast tööintervjuud. Loomulikult kohe lendama! Alternatiiv oleks pidev ootamine, kes ja kas üldse sind kuhugi lendama tahab ning selleks ajaks, kui kusagil mingi koht tekib, on koolitussertifikaadid aegunud ja tuleb alustada kogu saagat jälle niisama hästi kui nullist.
Ka need jutud, et esimesel võimalusel terendab silmapiiril „hiilgav“ võimalus minna „rendile“ teistesse lennufirmadesse, ei tundunud kuigi usutavana, sest tavaliselt koolitavad lennufirmad oma personali vastavalt oma reeglitele ja masinapargile ise. Nojah, aga vähemalt oleks see „varusse koolitamine“ olnud tasuta. Nimelt leidub üle maailma ka lennufirmasid, kes on leidnud geniaalse väljalüpsi allika. Nimelt on võimalus „mõõduka“ õppemaksu eest pardateenindajaks õppida ning siis näiteks pool aastat lootusetult tööd otsida, sest, nagu mainitud, ilma kindla eesmärgita ja jumal teab kus koolitatud inimesi lennufirmad