kelle otsa sa satud. Viimane kontroll-lend on siis see, kus sulle pidulikult teatatakse „tere tulemast“ või „harjuta veel“.
Esimese instruktoriga mul vedas, kuna hoolimata pikkadest lennunduses töötatud aastatest oli temal hästi meeles, kui närvis ja rabe ta ise kunagi oli olnud, ilmselt andis see mulle väikese edumaa. „Tead, sa meenutad mulle mind ennast,“ lausus ta kontroll-lennu lõpus, kui mina alles higi pühkisin ja sügavalt sisse-välja hingates rahuneda püüdsin. „Ära nii õudselt ka rahmelda. Võta rahulikumalt ja kõik on korras. Ja käed sul ka värisevad!“ No kas nad siis ei värise, kui sa pead tegema sada asja korraga ning iga su liigutus on terava tähelepanu all! Eriti kui pärast mingit liigutust tõuseb pastakas pahaendeliselt kontroll-lennu protokolli kohale. Sa ei tea ju kunagi, mida parasjagu kirja pannakse, ning eelnevatest seletustest, et märkused võivad ka positiivsed olla, on sel hetkel vähe abi. Muide, on ka neid, kes ongi pärast kontroll-lendu mütsi nurka visanud ja vandunud, et see oli esimene ja viimane kord.
Olen siiani arvamusel, et lennukitel on samasugune hingeelu nagu ehetel, mis muutuvad osaks kandjast, või autost, mille tugevusi ja nõrkusi tead peast ning ta muutub osaks su elust. Majavaimust pole mõtet rääkidagi.
Saab 340 oli imearmas lennuk. Olid kõik nad kolm, kes kandsid ilusaid nimesid nagu November, Mike ja Oskar. Truult olid nad rüganud Uus-Meremaa saarte vahel, laveerinud Šveitsi Alpides ning lõpuks, juba küpses eas, tulid nad oma missiooni jätkama Eesti lähiliinidele. Kõikidel oli aastate jooksul välja kujunenud oma iseloom. Alates töökoha mugavustest (või õigemini nende puudumisest) ja lõpetades käitumisega õhuaukudes.
Mike, November ja Oskar. Kolm graatsiat. Nimed tuletatud registrinumbrite viimastest tähtedest, arvestades lennunduse koodikeele head tava, kus selguse mõttes on kogu tähestiku tähtedel rahvusvahelised laiendnimed. A nagu Alfa, H nagu Hotel, W nagu Whiskey jne. Muide, paljudel lennukitel on oma nimed. Isegi firmades, kus lennukipark ulatub mõnesaja masinani. Kui nad pole just ametlikult ristitud, kujunevad leppenimed välja registrinumbri tähtede järgi või kas või iseloomude ja omapärade järgi. November oli vahest kõige pirtsakam, sest temaga juhtus alati midagi. Kas hakkas kusagilt läbi tilkuma, sai kajakaga pihta või kukkus lihtsalt midagi küljest ära. „Ah see on see lennuk, kus korralikul stjuuardil peavad alati näpitsad ja kruvikeeraja kaasas olema,“ naeris ikka üks kolleeg, kes uuemate masinate peal lendas. „No pole midagi. Juhtub. Aga süda on tal ju hea,“ naersin vastu ja kohendasin isolatsioonimaterjali akna vahelt sise- ja välisseina vahele tagasi.
Esimene lennuk Saab 340. Väike, kuid kodune propellerlennuk oli mõeldud lühemate ühenduslendude jaoks. Kodumaine töövorm jääb aga alatiseks meelde kui üks elegantsemaid maailmas.
Hilisemad aastad tõid istumise alla lennukid, mis olid peaaegu et eile tehasest tulnud, kuid kohati oli ka sellest vähe abi. Näiteks kukkus kord keset salongi avariiväljapääsu silt lihtsalt pähe. Veel üks tõestus sellele, et sissetöötatud asjad on vahel oluliselt kindlamad kui tuttuued. Liitagi on ju ka inimestega nii, et mõni kulgeb läbi elu nagu nuga soojast võist ja teine kohe tõmbab jamasid ligi. Hiljem, juba suurte reaktiivide peal töötades tundusid need pirr-põrrid veel armsamatena kui alguses. Saab 340 on nimelt turbopropellerlennuk, millele – või kellele, kuidas soovite – vaadatakse suures lennunduses ülevalt alla nagu nublude peale ikka. Hoiatusi sadas vasakult ja paremalt, kuidas ennast ja oma kõrvu kaitsta, sest propellerite müra ei pidavat kellelegi meeldima. Samas on propellerite põrinas midagi väga klassikalist ja ajaloolist, samuti pole nende masinate lennukõrgus nii suur kui reaktiividel, mis tähendab seda, et isegi pikemad päevad ei väsitanud nii palju kui 11 kilomeetri kõrgusel kihutavad reaktiivid, mille kabiinirõhk hakkab hirmsasti ajudele. Pole siis ime, et osa kolleege ütleb tööle tulles ka lennukile tere ja ütleb siiani. Tal ju ka oma hing ning selle hinge meelevalda usaldad sa end pikkadeks tundideks.
Eks neis väikestes propellerlennukites oli paras annus intiimsust ka. Umbes nii, nagu läheksid väiksesse ja hubasesse perehotelli, kus kõik tervitavad kõiki ning kus perenaine hommikul küsib, kuidas magasid ning pakub värskelt jahvatatud kohvi juurde omaküpsetatud saiu. Ja järgmine kord peatud kombinaathotellis, kus öösel käib pidu, päeval röögivad sajad lapsed ning hommikusöögilauda jõudes märkad, et ka viimased kuivanud juustud on juba otsast näritud. Nagu perehotelli perenaisel pole end kuhugi peita, polnud seda võimalust ka nendes väiksekestes pirr-põrrides. Kuna meelelahutussüsteem nendes lennukites puudub, siis moodustab kogu meelelahutuse pardasaatja tegemiste jälgimine. Õhkutõusmisel ja maandumisel näiteks tuleb viimasel oma jalad sättida vastasistuva reisija jalgadega kuidagi sündsasse kombinatsiooni. Eriti kui vastasistujat on õnnistatud keskmisest pikemate kootidega. Ja juba tekibki peretunne, sest maksimaalselt 33 reisijat ongi ju nagu suur pere, kus kõik vahivad sõna otseses mõttes perepea suhu, kui ta õhtusöögi sisse juhatab ehk siis tervitab ja tutvustab turvameetmeid. Sellise intiimsuse puhul ei saa endale isegi tervitusteksti paberilt mahalugemist lubada, sest see jätaks kuidagi totaka mulje, umbes nagu tõusul ja maandumisel üksisilmi peldikuukse jõllitamine. Õnnetuseks asus Saabis nimetatud asutus just tagumises otsas.
Osa estraadiartiste kasutab meetodit, et valib publiku hulgast välja inimesed, kellega silmsidet hoida. Sama meetodit lennukis kasutada oleks kaheti mõistetav, kuna nii mõnigi võib mõelda, et mis ta ometi peaks mind jõllitama! Jääbki üle pilguga salongi skaneerida nagu moodsa koodilugejaga.
„No sa kohe oskad mu päeva ilusaks teha,“ sõnab Anne Veski, kes varajasel laupäevahommikul lennukisse astub. „Mida sina siin teed!?“ Mõnevõrra ootamatu kohtumine tõepoolest, kuigi univorm seletab ju tegelikult kõik. „No töö seegi nagu iga teine… ära elama ju peab… Ee… Vaataksin korra su pardakaarti… Oot-oot, tasakaalu pärast pean reisijaid natuke ümber paigutama. Ehk tuled esimesse ritta. See just parasjagu tühi.“
„Eh, ära nüüd asja nii peeneks aja!“ itsitab Anne. „Aga kui on vaja, siis on vaja.“ Okei. Nüüd on vähemalt kellelegi tõusu ja maandumise ajal otsa vaadata ja vestelda. Anne ise kasutab kontsertidel sama nippi. Liiatigi tean Anne kohviretsepti, mis hommikul vere hästi käima paneb, ning õnneks on lennukis kõik vajalik olemas.
Peterburis sajab paduvihma ja buss seisab trapist aupaklikus kauguses. Ka Annel tahab töö kohe tegemist ja nii ta jooksebki bussini, pea kohal lennuki suur prügikott. „Sa tead teda või?“ küsib kohalik perroonikorraldaja ja vaatab mind kuidagi aupaklikumalt kui muidu.
„Muidugi, Eesti on ju väike. Pealegi olen talle mõned tekstid kirjutanud. Tõin teile Eesti vene lehti ka. Kohvi tahad?“ Pärast seda muutusin Peterburi lennuvälja perroonikorraldajate hulgas popiks poisiks.
LED. Igal lennujaamal maailmas on oma lühendkood ja nimetatud koodi taga peitub Peterburi Bulkovo lennuväli. Kood on pärandus vanast Leningradi lühendist. Seda koodi esines roster’is ehk inimkeeli töögraafikus ebaproportsionaalselt palju. Samas andsid LEDi lennud vilumuse teha kümmet asja korraga nagu tibi autoroolis.
Lennunduses pole ükski päev teisega sarnane. Teistel liinidel vahel isegi oli, aga LED üllatas alati. Väikesed lennukid on tavaliselt mõeldud reisijate ette vedamiseks suurematesse sõlmpunktidesse ja mis reisijatesse puutub, siis seda funktsiooni nad tavaliselt täidavad. Mis aga puudutab pagasit, siis selles ei saa kunagi kindel olla. Tuldagu või teisest maailma otsast, aga kui linnukesele on tuul vastu, siis suuremad koormad jäävad sõlmjaama paremaid aegu või suuremaid masinaid ootama. Kogenumal reisijal aimab süda halba ja ta pressib käsipagasisse kõik, mis vähegi pressida annab. Pagasiga on häda suuremaski masinas, aga pirr-põrri riiulisse ei mahu mehisem seljakottki, mis siis veel muust rääkida. Siis tuleb lahendada noore tuumafüüsiku vääriline ülesanne ning muuta plastriiul kummiriiuliks. Kui see ei aita, siis viimase abinõuna jääb üle suuremad kotid välja visata. Õnneks korjab perroonikorraldaja need tavaliselt kokku ja pistab pagasiruumi. Ka see ei pruugi alati ohutu olla, sest kord ei jõudnud üks tuntud Eesti perekond pardakorraldajat ära oodata ning läks ise pagasiluuki lahti kangutama. Kiire oli, sest kopter seisis sealsamas kõrval. Hea, et lennuki propeller vähemalt seisis.
LED oli kurikuulus „kaubalennuki tüüpi“ lend. Kelle Louis Vuittoni kott ei kannata teiste kottide vastu puutumist, kelle naaritsakasukas ei