irvhammas Voltaire… minu jaoks on nad kõik omamoodi petised”), sai kõigele vaatamata Madame Geoffrini salongi ustav liige, avastades, et kui väga mehed ka teiste meeste teesklust ei salli, muudab intelligentsete naiste juuresolek, kellele nad meeldida püüavad, hariliku ebamugava kohtumise reipaks sõnasõjaks. „Ma pole elu sees kohanud kedagi,” kirjutas ta oma perenaisest, „kes nii kergesti inimese vigu märkab ja teda veenda suudab. Varem ei meeldinud mulle, kui mind parandati… nüüd teen temast oma pihiisa ja suunaja. Järgmine kord, kui ma teda näen, ütlen arvatavasti: „Oo Arukus, võta istet.” Olen mõelnud üht- ja teistviisi – kas pole see kõik absurdne?”
Tarkade naiste ja tarkade meeste koosviibimised tõid muutuse ka seksi ja intellekti vahekordadesse. „Tekkis sooje, sügavaid, aeg-ajalt ka kirglikke suhteid, mis siiski väljendusid peaaegu alati platoonilisel ja mitte kunagi kodusel viisil.” Mehed ja naised õppisid üksteist hindama iseloomu, mitte välimuse põhjal, saades kasu nende erinevusest nii iseenda kui üksteise mõistmisel. Nende kohtumised sünnitasid epigramme, värsse, maksiime, portreesid, euloogiaid, muusikat, mänge, mida arutleti erakordse põhjalikkusega, kuid ilma pahatahtlikkuseta, sest kehtis reegel, et osavõtjad peavad olema sallivad. Tehti teadlikke pingutusi püsida kursis kõigega, mis oli uut kirjanduses, teaduses, kunstis, poliitikas ja seltskondlikes kommetes, kuid naised, kes neid salonge pidasid, polnud ühegi nimetatud ala asjatundjad. Nende saavutuseks oli vabastada mehi raskepärasest akadeemilisest pärandist, mis nende turja rõhus ja mille diskussioonide eesmärgiks oli oma teadmiste kaalukusega teisi maha suruda. Seejuures hakati salongides vääristama kaheksateistkümnenda sajandi proosat selguse, elegantsi ja kõikehaaravusega, „filtreerides ideid läbi teiste mõtteviisi”, julgustades tõsidust samal ajal ka lustakas olema, mõistusel ka tundeid arvestama, viisakusel otsekohesusega liituma. Proua Katherine Philips, kes rajas Londonis salongi ja kellest oleks kindlasti rohkem teada, poleks ta 1664. aastal kolmekümne nelja aastasena surnud, kirjeldas oma salongi kui „Sõpruse Seltsi, kuhu võetakse nii mehi kui naisi ja kus arutelu aineks peaksid kujunema luule, usk ja inimsüda”.
Ometi piiravad väikesed grupid tihtipeale osavõtjate individuaalsust ja vähendavad nende võimet väljaspool midagi ette võtta. Maitse, mida salongides kultiveeriti, võis kergesti türanlikuks muutuda, nii et varsti ei suudetud seda enam taluda. Kuigi püüti endale õpetada „teistega kontakti nautimist” ja hinnata seda, mida Montaigne nimetas „looduse mitmekesisuseks ja korrapäratuseks”, jõuti lõpuks enamasti välja omaenda vaimukuse või siis vaimukuse imiteerimise imetlemiseni ja laskuti vestlustesse, mis olid tegelikult võltsingud. Kui salong muutus sama tüütuks kui õukond, leiti lahendus tête-à-tête vestlustes. Kui kasvas igatsus intiimsemate vestluste järele ja siirusevajadus lausa painama hakkas, näisid üksnes kirjad pakkuvat piisavalt turvalist paika oluliste privaatsete mõtete vahetamiseks.
Soov mõtteid vahetada ei olnud küllaldane, et vestlust elus hoida. Kaheksateistkümnenda sajandi Hispaanias arenes välja sosistamise kunst (chichisveo), milles naine andis mingile mehele (mitte oma abikaasale) eesõiguse ainult temaga rääkida. Keskaegsed rüütlid tegid oma daamide nimel suuri tegusid; nüüd anti meestele võimalus oma sõnaosavust näidata. Abikaasad ei olnud vastu, sest eelduse kohaselt pidi see olema platooniline suhe, kuid ka seepärast, et austaja kohus oli mängida orjastamise komöödiat, kus ta on pühendunud naisele, keda ta ei saa omada, ja keda ta arusaadavalt teenib nagu teener, kes hommikul kell üheksa tuleb daamile voodisse šokolaadi tooma, annab nõu, mida selga panna, saadab teda jalutuskäikudel ja lähetab talle lilli ja kübaraid. Aga kui ei austajal ega ka daamil polnud suurt midagi öelda, ei sisaldanud nende vestlus midagi enamat kui klatši ja teenijate üle kaebamist. „Daam, kes suudab rääkida kübaratest, kabriolettidest, rakenditest ja hobusekapjadest, arvab, et on jõudnud tarkuse kõrgeimasse tippu ja võib ka vestluse tooni määrata. Ja mehed, et naistele meeldida, õpivad ära sama sõnavara ja muutuvad naeruväärseks.” Sellist olukorda tuli ette ka Itaalias ja kahtlemata mujalgi. „Meie, Genova abikaasad,” kirjutas üks meestest 1753. aastal, „oleme liiga hõivatud – samal ajal kui meie naised pole küllaldaselt hõivatud –, et oma elust ilma kaaslaseta rahuldust tunda. Nad vajavad kavaleri või koera või ahvi.”
Puudus üks oluline tegija: haridus. Maria de Zayas y Sotomayor oli hukka mõistnud rumaluse, milles enamikku naisi hoiti veel 1637. aastalgi, kuid mässu tõsta polnud sugugi lihtne, kuni mehi üksnes võimalike kosilastena käsitleti. Idee, et naised peaksid meestega rääkima, pani kiriku vihast vahutama, nagu näiteks Gabriel Quijano essees „Seltskondlike kogunemiste pahe: vestluse liialdused ja väärnähtused, teise sõnaga tuntud kui cortejo” (Madriid, 1784). Chichisveo või cortejo oleks võinud saada millegi uue alguseks (mida ma vaatlen lähemalt 18. peatükis), kuid mandus ometi terveks „tähelepanuavalduste, galantsuste ja armastusavalduste seeriaks, mis oli nii jäik ja kohustuslik, et sõnad kaotasid oma esialgse kirehõngu ja suruti ettekirjutatud reeglistikku, sama tüütusse ja paindumatusse kui abielu”.
Suhtlusraskused toodi eriti jõuliselt esile Inglismaal. Dr. Johnson on Inglise konversatsioonikuningas ja püsib sellel kohal, kuni ilmub mõni parem elulookirjutaja kui Boswell, kes ta kukutab ja teise kandidaadi välja pakub. Kuid rääkimine oli tolmupilv, mille ta enda ümber õhku puhus, et varjata hirmu, õelust ja süngust, mis teda pidevalt kummitas, ja mida ta elu tõeliseks olemuseks pidas, kuni selleni välja, et Johnson vihastas igaühe peale, kes ei nõustunud, et elu peab ilmtingimata õnnetu olema. Mõtetega võitlemine on kilplaslik, väitis ta, neid saab ainult kõrvale suunata, inimese vaimu teistele teemadele juhtides; ja nii kadestas ta naisi, kes kudusid ja heegeldasid, ja katsus ka ise, ometi tulemusteta, heegeldamist ja muusikat õppida. Tema ülim meelelahutus oli rääkimine, sest see pakkus talle kergendust, kuid tema rääkimine ei olnud tõeline vestlus, see ei olnud mõttevahetus. Tal oli anne väljendada täiuslikult vormistatud arvamusi laitmatus proosas, mis tahes teemal. Lahkarvamused ei huvitanud teda, sest tema uskus, et neile on vaja lõpp teha ühe osapoole võitjaks tuleku näol, ja ta sõdis meeletult, et endale võitu kindlustada. Ta ei avastanud kunagi, kui kasulik on lasta endale vastu rääkida. Teda imetleti, sest ta suutis mingi probleemi ühte epigrammi kokku võtta, kuid selle tulemus oli vestluse lõpp, mitte algus. Tema sententsidesse valatud otsused – näiteks, et „kui inimene on tüdinud Londonist, siis on ta tüdinud elust, sest Londonis on kõike, mida elu võib pakkuda”, või „et ta on valmis armastama kogu inimkonda, välja arvatud ameeriklased”, või et „prantslased on labased, kasvatamata, harimata inimesed” – seavad kahtluse alla tema palju huvitavama tõdemuse, et „ma pean nurjunuks iga päeva, mil ma mõnd uut tutvust pole soetanud”. Dr. Johnson esindab vaatamata oma rohketele imetlusväärsetele omadustele ummikteed. Teda on imiteerinud samavõrd kurvad ja samavõrd vaimukad Oxfordi isandad, keda ma kunagi tundsin, aga nende jutt ei vähendanud nende kurbust.
Salongid õhutasid vestlust suurvaimude vahel, kuid ei suutnud õpetada, kuidas vestelda võõrastega või nendega, kes on loomult tagasihoidlikud. Inglise vestluse ajalugu näitab, kuidas kinnistunud klassierinevusi põlistati peene väljendusviisiga, jättes teised elanikkonnakihid oma vastastikuse mõistmatuse üle uhkust tundma. Keegi naisarst kirjutas 1908. aastal, et ta kahtleb, „kas mingist tõelisest vestlusest kahe erineva klassikuuluvusega inimese vahel saab üldse rääkida. Kõik vestlused minu patsientide ja nende sõpradega on olnud erakordselt ühepoolse iseloomuga… mõnel juhul vaidlesin mina, mõnel juhul nemad, kuid mitte iial ei aktsepteerinud me midagi võrdsete partneritena. Mingi tähelepanek, imestusevarjund, kergeimgi erinevus nende vaadetega võrreldes, pideva heakskiidu puudumine oli tavaliselt piisav, et neid vaikima panna, paljudel juhtudel ka äkitselt oma positsiooni muutma ja seniräägitust otse vastupidise argumendiga välja tulema.”
On tehtud tohutuid pingutusi, et inimestevahelise ühise keele arengut pärssida. „Kõik need, kes on töötavate klassidega lähemalt suhelnud,” kirjutas seesama arst, „teavad hästi, kui suurte raskustega saavad nad aru mitteanglosaksi päritoluga sõnadest; ja tihtipeale jääb nende poole pöördumine neile arusaamatuks ladina või kreeka keelest tuletatud sõnade pideva kasutamise tõttu.” Täpselt nii püüdiski uusharitlastest keskklass end eristada, rääkides „nagu raamatust”, nii mitmesilbiliselt kui võimalik – stiilis, mis on tänapäevani säilinud politsei ametlikku keelt pilavates karikatuurides. Ja kõrgemad klassid kujundavad oma slängi, eristades U mitte-U-st, et oma ülimuslikkust