sõnast: kena, tore, imeline ja tüütu, ja mõned grammatikud lisavad veel: meeldiv.”
Paistab, et ka Ühendriigid pole suutnud vältida samasuguseid vestlust piiravaid tõkkeid, mida seal veelgi teravdavad etnilise ja rahvusliku päritolu erinevused. Ent mis kõige hullem – tundub, nagu oleks neil kadunud lootus, et mehed ja naised üldse kunagi hakkavad ühte ja sama keelt rääkima. Pärast eluaegset uurimistööd teeb Deborah Tannen kokkuvõtte, et nad ei suuda üksteist mõista, et ühte ja sama öeldes mõtlevad nad erinevaid asju, et naised ootavad oma vestluskaaslaselt lohutust, kusjuures mehed otsivad probleemidele lahendust. Naised, nagu ta väidab, kaeblevad selleks, et suurendada oma ühiskonnakuuluvust, nad klatšivad, sest nagu lapsedki usuvad nad, et saladuste rääkimine aitab sõprust sõlmida; nii kuulavad nad meelsasti üksteise muresid, sest nende ülim eesmärk on end mitte üksikuna tunda. Meestele seevastu ei meeldi kuulata, sest „see tekitab neis alluvustunde”; nemad peavad eeldatavasti ülevõimu pärast manööverdama ja neil pole aega kaastunnet ilmutada. Soovitada inimesel oma käitumist muuta ei anna tulemusi, ütleb Tannen. Lahenduseks pakub ta välja, et neil tuleks uurida sotsiolingvistikat, mille kaudu nad jõuaksid arusaamisele, et erinevad sugupooled „mängivad erinevat mängu”, et nende lahkhelid ei tulene mitte individuaalsetest puudustest, vaid „soolisest erinevusest”. Kaks sugupoolt kasvavad üles „erinevates kultuurides” ja peavad mõistma, et nad on otsekui võõramaalased, kes mitte iial korralikult suhelda ei suuda; nad peavad sellega leppima, et nad räägivad erinevaid keeli. Ta annab mõista, et nad isegi ei püüa mõtteid vahetada, viidates kurvale statistikale, et ameerika abielupaarid veedavad nädalas vaid pool tundi „teineteisega vesteldes”. Ma ei usu legendi, nagu oleksid Ühendriigid üksildaste inimeste maa, ometi on paljud ameeriklased veendunud, et see on tõsi, sest nad unistavad hoopis ilusamatest mõttevahetustest, kui need tavaliselt on.
Kas kahe tuhande aasta jooksul pole midagi muutunud? Han Fei Tzu nägi, milline oli see probleem kolmandal sajandil eKr. Ta ei suutnud panna inimesi end kuulama. Alati saadi temast valesti aru: püüdis ta vaimukas olla, süüdistati teda ninakuses; oli ta järeleandlik, peeti teda teesklejaks; rääkis ta väljaspool järjekorda, sai ta karistada; erinevad inimesed pidasid teda vaheldumisi häbelikuks, upsakaks, praalijaks, argpüksiks ja meelitajaks. Oli see siis mingi ime, ütles ta, et ta häbenes rääkida, ja kui rääkis, siis suure hirmuga? Ometi meeldis talle rääkida ja oma arvamust avaldada, mille eest ta lõpuks ka surma mõisteti. Han Fei jättis maha esseedekogu teemadel „Üksildane põlgus” ja „Raskused veenmise teel”, näidates, et ta küll teadis, mida ta oleks pidanud tegema, kuid ei teinud seda: tõkkeks mõttevahetuse teel oli asjaolu, et ta ei tundnud „vestluspartneri südant, et sellega oma sõnastust sobitada”. Tema nägemuse järgi oli probleem selles, et inimesed on mõistetamatud.
Mistõttu nad ongi huvitavad ja mistõttu tasub nendega rääkida. Kui nad oleksid ettearvatavad, poleks mõtet ka vestlusel, mis ammutab inspiratsiooni inimestevahelisest erinevusest. Vestlus ei sarnane kaugeltki pihtimisega või selle ilmaliku versiooniga, ei sarnane kombega südant puistata ükskõik kellele, kes aga kuulata viitsib, vajaduse korral kuulamise eest ka tasu võttes. Ravitseja, kes kuulab, püüab pihtimist lõpetada, sellele mingit seletust pakkudes, sageli lapsepõlve või seksuaalse kogemuse pinnalt lähtudes, või süü mingit sorti patuoina kaela veeretades. Vestlus seevastu nõuab osapoolte võrdsust, olles seejuures tegelikult ka üks olulisemaid võtteid võrdsuse saavutamisel.
Vestluse vaenlased on retoorika, dispuut, žargoon ja argoo, või siis meeleheide, et sind ei kuulata ega mõisteta. Et õitsele puhkeda, on vaja mõlemast soost ämmaemandate abi: naised on selle juures suuremat osavust ilmutanud, kuid feminismi ajaloos on ette tulnud perioode, kus loobuti mõttevahetusest ja tehti panus üksnes veenmisele. Alles siis, kui inimesed õpivad vestlema, hakkavad nad võrdsust saavutama.
Kai Ka’us Ibn Iskandar, Gurgani prints, A Mirror for Princes: The Qabus Nama, tõlk. Reuben Levy, Cresset Press, 1951; David Kinsley, Hindu Goddesses: Visions of the Divine Feminine in the Hindu Religious Tradition, California UP, 1986; The Complete Works of Han Fei Tzu, tõlk. W. K. Liao, Arthur Probsthain, London, 1939; Etienne Balazs, Chinese Civilisation and Bureaucracy, Yale UP, 1964; J. V. Neustupny, Communicating with the Japanese, Japan Times, Tokyo, 1987; Tullio Maranhao, Therapeutic Discourse and Socratic Dialogue, Wisconsin UP, 1986; George A. Kennedy, Classical Rhetoric and its Christian and Secular Tradition from Ancient to Modern Times, Carolina UP and Croom Helm, 1980; Nicolas P. Gross, Amatory Persuasion in Antiquity, Delaware UP, Newark, 1985; Georges Vlastos, Socrates, Ironist and Moral Philosopher, Cambridge UP, 1991; M. Magendie, La Politesse mondaine et les théories de l’honnêteté en France au dix-septième siècle, Félix Alcan, n.d.; Ian Maclean, Woman Triumphant: Feminism in French Literature 1610-52, Oxford UP, 1977; Elizabeth C. Goldsmith, Exclusive Conversations: The Art of Interaction in Seventeenth-Century France, Pennsylvania UP, 1988; Carmen Martin Gaite, Love Customs in Eighteenth-Century Spain, California UP, 1991; W. Jackson Bate, Samuel Johnson, Chatto, 1978; C. B. Tinker, The Salon in English Letters, Macmillan, NY, 1915; K. C. Phillipps, Language and Class in Victorian England, Blackwell/Deutsch, 1984; John S. Nelson, The Rhetoric of the Human Sciences, Wisconsin UP, 1987; William Carey, Dialogues Intended to Facilitate the Acquiring of the Bengalese Language, 3. tr., Mission Press, Fort William, 1818; N. H. Itagi, Communication Potential in the Tribal Populations of Assam and Madhya Pradesh, Central Institute of Indian Language, Mysore, 1986; K. S. Rajyashree, An Ethno-Linguistic Survey of Dharavi, a Slum of Bombay, Central Institute of Indian Language, Mysore, 1986; Raymonde Carroll, Cultural Misunderstandings, Chicago UP, 1988; Lila Abu Lughod, Veiled Sentiments: Honor and Poetry in a Bedouin Society, California UP, 1986; Deborah Tannen, You Just Don’t Understand: Men and Women in Conversation, Morrow, NY, 1990 ja Virago, 1991; Deborah Tannen, Perspectives in Silence, Ablex, Norwood, NJ, 1985; Jan Bremmer and Herman Rooden, A Cultural History of Gesture, Polity, Cambridge, 1991; Elinor Ochs Keenan, „The Universality of Conversational Postulates”, Language in Society, kd. 5, lk. 67–80.
3
Kuidas inimesed, kes oma juuri otsivad, alles hakkavad piisavalt kaugele ja sügavale vaatama
Hallinevate juustega mees ja noor naine tantsivad. Mees on inglane ja ütleb naisele: „Sul on nii ilus nägu; kahju, et sa aktsendiga räägid.”
Naise nägu on pooleldi jaapanlik, pooleldi euroopalik, võib-olla saksa või slaavi või prantsuse… ta peab seda selgitama. Tema aktsent on ameerika oma. Tema meelest pole mehel õigust teda haletseda; otse vastupidi, ta tunneb, et on sündinud õigel sajandil, sest ta ei kuulu tervenisti ei Itta ega Läände.
Tokyo tütarlastekoolis haridust omandades kirjutas ta kuulekalt tahvlilt maha kõik, mida õpetaja sinna kirjutas; viieteistkümneaastaselt „olin ära õppinud, kuidas olla jaapanlane”. Kuid mitte täielikult, sest kui ta sõna ei kuulanud, hoidusid kaasõpilased temast eemale ja hüüdsid teda ameeriklaseks. Seepeale läks ta Ühendriikidesse, et uurida oma isa päritolumaad ja õppida muusikat, milles päritolu oluliseks ei peeta. Ometi polnud naine sugugi kindel, kas tal jätkub annet, et riigipiirideta kunstirahva täisõiguslikuks liikmeks saada. Selle asemel omandas ta Ühendriikide pealinnas Washingtonis ülikoolidiplomi rahvusvahelistes suhetes ja temast sai Hiina ekspert. Kahe Taiwanis veedetud aasta jooksul armus ta inglasesse. Ta peab end maailmakodanikuks, kuigi ei näe põhjust, miks ta seda valjul häälel kuulutama peaks. Ta usub, et temast ei saa iial suurt kunstnikku või suurt isiksust, kuid ta on leidnud endale alternatiivse rolli.
Londonis avastas ta, et maailmakodanikke ei peagi tingimata avasüli vastu võtma. Tulevasele ämmale ei meeldinud mitte niivõrd tema aktsent kui just ligipääsmatus, ja ta ei kujutanud ette, kuidas perekond ta omaks võtab. Kuue aasta pärast ei suutnud ta kavaler ikka veel otsustada, kas nad üldse sobivad. Mida peab tegema kaasaegne naine, kes mitte kuidagi etteantud raamidesse ei taha mahtuda? Missugune kaasaegne naine üldse sobib etteantud raamidesse?
Kõigi maailma linnade hulgast valis Maya elukohaks Pariisi, kus „sobib iga asi, mida ma teen; Prantsusmaal on kõik vastuvõetav”. Kuid loomulikult vaid seepärast, et ta pole tahtnud prantslaseks saada. „Mulle meeldib ennast mustlaseks pidada… tunnen, et olen kokku segatud mitmest