evik
1. osa
Inselmann – mees saarelt
KEVAD 2015
„Kes ta teile oli?”
Marion kuulis küsimust, aga ei vastanud kohe. Kahvatu leek hingitses vaevu. Suurem osa küünlaid oli juba kustunud. Ta loendas kiiresti – viis. Nii väikeses kohas polegi rohkem loota. Marioni lavendlilõhnaline teeküünal oli kuues. Teepervel lebas ka kimp valgeid liiliaid. Lilledel olid poripritsmed. Ta tahtnuks need maha pühkida. Küsija aga ei kavatsenudki lahkuda, vaid hingas talle kuklasse ja ootas. Vaikus muutus piinlikuks, aga ta ei teadnud, mida vastata.
Ta vaatas kella – ta peaks juba tööl tagasi olema. Tunni pärast algab õhtune koosolek. Ülemus tahab teada, mida ta on terve päeva teinud. Mida ta siis ütleb? Ta on ikkagi ajakirjanduspreemia laureaat, kellelt oodatakse säravaid lugusid.
Kui talle hommikul helistati – „Palju õnne, Marion!” –, oli ta hämmeldunud. Sünnipäev oli tal ju mitu nädalat tagasi. Ja siis ta kuuliski, et on võitnud Bonnieri preemia, uuriva ajakirjanduse kõige kõrgema autasu. Ta arvas ikka veel, et komisjon ajas ehk midagi sassi ja kohe tuleb uus kõne: „Meil on väga kahju, Marion, juhtunud on eksitus…” Ega keegi teinegi olnud uskunud, et tema võita võiks – ta oli toimetuses neid kõrvalpilke näinud küll.
Leinalindi rahule jätnud, libistas ta sõrmedega üle foto. Sellel naeratav punapäine naine oli palju noorem, kui ta oli veebist uudist lugedes ette kujutanud. Pilt oli ebaõnnestunud ja meenutas paraadportreed – puine hoiak, emotsioonitu ilme, millele on peale kleebitud sunnitud naeratus. Naise juuksed olid kuklale kinnitatud, tagasihoidlik meik liiga täiuslik ning suured hallid silmad tühjad.
Marion mäletas peast pealkirja, mis oli ta siia meelitanud: „Risti–Virtsu maanteel hukkus helkurita jalakäija”. Lisatud fotodelt tundis ta ära Tuudi asula. Saaremaal elavat kursuseõde külastades oli ta sealt mitu korda mööda sõitnud. Väike ja vaikne koht. Marion oli bussiaknast välja vaadates tabanud end mõttelt, et tema ei suudaks seal eales elada. Talle meeldisid suured linnad – mida suurem, seda parem.
Uudis ei andnud kuigi palju infot, õnnetuse täpsed asjaolud polnud veel selged. Hukkunu ei kandnud helkurit. Kõik. Tüüpiline maanteesurm sellisel aastaajal. Mitte ühtegi sõna polnud artiklis selle kohta, kas surnud naine oli ema. Kas ta oli abielus? Kellena töötas? Mida oli oma elus korda saatnud ja millest unistas?
Marion meenutas vihaseid telefonikõnesid, mida ta tööl mõnikord sai: „Miks te kirjutate neist õnnetustest ja surgite inimeste eraelus? Mis see teie asi on?” Sageli lisas helistaja, et kõik ajakirjanikud on perverdid, juba sündinud sellistena. Haiged inimesed. Geneetilise väärastusega. Kas inimene pidanukski jääma pelgalt statistikaühikuks? Marionis äratas selline suhtumine vastikust. Ta silmitses fotot, püüdes ära arvata, mis oli naise nimi. Seda artiklis ei öeldud.
„Kes ta teile oli?” kordas võõras oma küsimust. „On teiega ikka kõik korras? Kas te kuulete mind? Te olete väga kahvatu.”
Naine astus talle lähemale ja Marion tõmbus vaistlikult eemale, kartes, et teda võidakse puudutada. Võõras tundus olevat kuidagi vaenulik.
Ilm oli vihmane ja tuul üsna tugev. Täna oleks tasunud isegi kindad kätte tõmmata. Ta hõõrus sõrmi. Külm lõikas lihasse ja luusse. Ta oli siin juba liiga kaua passinud. „Kas teil tikku on?” küsis Marion viimaks, pead tõstes, ja tema silmad kohtusid esimest korda võõra omadega. Talle tuli alles nüüd pähe, et leinapaigas suitsetamine oleks arvatavasti sobimatu, aga õnneks paistis, et naine ei pannud tema palvet pahaks. Samas – ta võis ju ka arvata, et Marion soovib uuesti süüdata küünlaid, mille tuul oli vahepeal sootuks surnuks puhunud.
Marion vaatas naisele terasemalt otsa. Silmad reetsid, et too oli nutnud, aga praegu ei ilmutanud ta nägu mingeid emotsioone. Marion teadis seda tunnet – kui sa oled nagu väljaväänatud kalts. Naine pistis käe oma liiga õhukese beeži mantli taskusse, raputas siis pead. Tal ei olnud tikke.
„Seda mantlit ma tavaliselt ei kanna. Käin jopega. Tõmbasin kiiruga midagi selga – ilm on küllalt jahe,” selgitas naine, kui tabas Marioni uuriva pilgu. Naine oli pealtnäha otsustades umbes neljakümnene-neljakümneviiene. Tema nägu oli veel sile, aga pikad juuksed peaaegu üleni hallid.
„Kes ta teile oli?” küsis naine veel kord. Marion surus ohke maha.
„Mulle?” ütles ta, et aega võita. Tavaliselt oli tema ise see, kes küsimusi esitas – kui ta tööl oli. Kui ta oli leinapaikades – või altaritel, nagu ta neid kohti nimetas –, ei küsinud keegi midagi. See polnud kombeks. Ta armastas seda vaikust. See oli tähendusrikas, intensiivne. Õhk oli tihke sõnadest, mida keegi välja ei öelnud. Kui ta pärast oma retki kodus üksi teed rüüpas, oli tema väikese Lasnamäe-korteri köögis samuti vaikne, aga see vaikus oli teistsugune: laisk ja tähendusetu.
Marion lootis, et kaaslane lahkub, kui ta vastusega veel venitab, aga naisterahvas vaatas talle pingsalt otsa ja ootas. Marion silmitses fotot. Äkki ta taipas ja võpatas. Naine fotol ja naine ta kõrval olid nii sarnaste nägudega.
„Te olete ema, eks?” nentis ta ja keeras pead. Nüüd oli ta ise uudishimulik.
Naine noogutas vaevumärgatavalt.
Marion kogus kiiresti mõtteid. Rehkendas, mida öelda. „Ma olen tema kunagise töökaaslase tuttav,” jõudis ta siis otsusele. Nii tundus kõige ohutum.
„Kas olete Tallinnast?” uuris naine. „Ma ei teagi täpselt, mis tööd ta seal tegi. Ta ei elanud seal kuigi kaua.”
„Jah,” kinnitas Marion, kergendust tundes. „Tallinnast, jah. Me ei olnud mingid sõbrannad, aga ta oli tore tüdruk. Ma ei tulnud tegelikult tema pärast siia – nii hästi me ei tundnud. Autos raadiost kuulsin uudist ja lihtsalt peatusin, kui sain aru, et see ongi see koht. Ja siis nägin sellelt fotolt, et tundsin seda inimest. Nii kummaline tunne. Sellepärast ei suutnud ma kohe rääkida, vabandust. Ma lähen tegelikult Saaremaale,” valetas ta. Ta pidi tõesti minema hakkama, muidu ootab töö juures peapesu.
Tänane päev oli Marionil nurja läinud. Ta ei saanud altarilt seda õiget tunnet kätte. Mõnikord seda ei tulnudki, ja täna oli kahjuks üks nendest päevadest.
„Lähme ehk korraks minu juurde? Ma ei ela siit kuigi kaugel. Teen teile natuke teed. Saate sooja. Ehk tahate rääkida?” kuulis ta nagu läbi udu. Naine ei raatsinud temast lahti lasta. Ta tundis, kuidas ärritus temas pead tõstab. „Mina tahaksin rääkida. Mul on nüüd äkki see tunne, et tahaksin temast kellegagi rääkida,” vaatas naine talle paluvalt otsa.
Marion heitis veel korra pilgu kellale ning pomises: „Oi, andestage, ma pean minema hakkama. Mul on õhtul teater.” Miks ta nii ütles? Ta raputas hämmeldunult pead. Täna oli ta tõesti liimist lahti.
„Teater?” välgatas naise hääles ootamatult teras. „Te lähete teatrisse? Pärast seda? Oodake, kes te selline üldse olete? Ma mõtlen – tegelikult? Te ei tundnud teda ju üldse, on ju nii? Te pole sedamoodi. Mida te siin teete?”
Marion oli juba eemaldumas. Ta hüppas üle lombi, libises ligedal teepervel ja oleks peaaegu kraavis maandunud. Viimased Toyotani jäänud meetrid läbis ta sörkides. Istus autosse, tõmbas ukse kinni ja võttis hetke, et rahuneda. Ta poleks suutnud praegu juhtida – käed värisesid. Kui haledalt oli ta vahele jäänud! Ta oli arvanud, et on eelmisest korrast õppinud ja seda ei juhtu enam kunagi. Marion sai kuidagimoodi kindalaeka lahti. Ta ei leidnud oma ravimipurgikest, antipsühhootikume, mis pidid tema maaniahooge taltsutama ja depressiooni leevendama. Küllap oli see tühjaks saanud. Millal? Üldse ei tulnud meelde.
Õnneks ei tundnud naine tema vastu enam huvi. Beežis mantlis kõhn kogu seisis ikka veel kustunud küünalde ees ega vaadanud Marioni poolegi. Sõidukid vihisesid mööda, kõik kiirustasid praamile. Ainult mõni üksik võttis leinapaiga kohal hoo maha. Väljas oli juba päris pimedaks läinud – ikka veel pimenes liiga vara.
Natuke rahunenud, käivitas Marion auto ja pidi juba teele keerama, kui nägi, et Virtsu poolt lähenenud tuled tõmbasid end siiasamasse bussipeatuse kõrvale seisma.
Marion tundis auto ära.
See juhtub jälle!
Ta süda hakkas puperdama. Hämaruses ei saanud ta teise sõiduki värvis päris kindel olla, aga ikkagi teadis ta, et on seda autot varem näinud – tunne ütles. Tumesinine Ford.
Marion