meenutas, kuidas see oli kõik kunagi ammu alanud.
Esimene oli üks tuleõnnetus. Nõmmel põles väike kortermaja ja ta sattus sealt mööda jalutama. Leekides maja sarnanes tema omaga – vana puumajaga, kuhu talle oli hangitud üsna hubane kööktuba, mis oli tema jaoks aga ikkagi liiga suur. Kui ta polnud tööl, kõndis ta tänavatel, kuni tundis end piisavalt väsinuna, et korterisse jõudes kohe unne vajuda, igatsedes lastekodu ja tuttava kitsa voodi järele.
Tulekahjupaigas oli ta seisatanud, jälginud kustutustöid ning pühkinud pisaraid, mille suits silma tõi. Ta ei tundnud midagi, aga ta vähemalt nuttis – ja see oli üllatavalt vabastav. Ta mäletas, kuidas tuletõrjujad kandsid hoonest välja üleni tekiga kaetud kanderaami. Marion teadis, mida üle lebaja näo tõmmatud tekk tähendab. Lastekodus oli aastate jooksul paar kasvandikku end ära tapnud ja nemadki kanti välja samamoodi.
„Kes ta teile oli?”
Sellest küsimusest oligi tema iseäralik sõltuvus alguse saanud.
Ka tookord oli küsija keskealine naine. Ta mäletas nime – Kristiina. Naine oli end talle tutvustanud kui kõrvalmaja elanikku ja hukkunu teretuttavat. Kristiina sõnul oli tulekahjus surmasaanu nimi Linda.
„Linda,” kordas Marion praegugi. Nimi oli igaveseks istutatud sügavale tema ajukurdude vahele, kusagile sinna, kus tehti emotsioone.
Tol päeval oli ta ühtäkki paisu tagant valla pääsenud, voolanud üheainsa suure tundena, mässelnud ja tormelnud pöörase kärestikujõena.
Marion nägi seda jälle enda ees: stseeni, mida ta ei unusta kunagi.
„Meie emad olid parimad sõbrannad,” nuuksatas ta, Kristiinat oma rinna vastu surudes. Sõnad ja laused lihtsalt tulid kusagilt, ta ei pidanud neid isegi välja mõtlema. „Nad töötasid koos. Kuidas see sai juhtuda? Ma ei suuda uskuda, et teda enam pole.”
Pisarad voolasid, toites tema jõge. Tal hakkas soe. Ta tahtis, et see tunne ei lõpeks iialgi.
Kristiina haaras tal ümbert ning talutas ta oma tuppa. Ta ei suutnud nuttu jätta ja Kristiina hoidis tal kätt, kudrutas temaga hellalt. Marion ei olnud veel kunagi oma elus sellist hoolitsust tundnud. Ta surus pea võõra naise lõua alla, puges talle peaaegu põue, imes temast elu endasse. Kristiinal ei paistnud selle vastu midagi olevat. Marion nägi kummutil raamistatud perepilte – naisel oli vist neli last.
Pärast seda päeva kohtus ta Kristiinaga veel paar korda. „Linda oli mulle nagu teine ema. Mu pärisema suri ja tema pakkus mulle lohutust. Õieti oligi ta mu kasuema,” rääkis ta Kristiinale ning uskus oma juttu ka ise. See oli nii kerge. Kui Kristiina imeks pani, miks polnud ta Lindal külas käies Marionist kuulnudki, leiutas ta käigupealt legendi, kuidas nad aastaid tagasi Lindaga mingi tühja-tähja pärast riidu läksid. Valetada oli nii lihtne.
Ühel päeval võttis Kristiina teda vastu koos tundmatu noormehega. Naise ilme oli seekord jäine ja kinnine. Noormees, kelle näol virvendas viha, tutvustas end kui Linda poega. „Mu emal ei olnud sõbrannasid. Ma pole teid mitte kunagi näinud. Ma ei tea, kes te olete ja mida te tahate, aga teie käitumine on väga kummaline. Ma ei mõista, miks te seda haiget mängu mängite. Olge hea, jätke meid nüüd rahule. Selge?”
Kristiina pilk nõelas teda. Naine ootas selgitust, aga Marion ei suutnud midagi öelda. Ta põgenes, jooksis tänavatel inimeste vastu põrgates oma kööktuppa ja puges raske teki alla pimedusse.
Aga ta ei võinud sinna jääda. Marion oli elust maitse suhu saanud. Ta tahtis uuesti voolata, paisu taha kogunevad tunded endast välja lasta. Ta hakkas otsima uut Kristiinat. Kuulas raadiost uudiseid, jahtis õnnetuspaiku, süütas seal küünlaid, seisis ja ootas. Mõnikord said talle osaks kaastundlikud pilgud: möödujad pidasid teda lahkunu lähedaseks. Vahel tuldi juttu rääkima. Marionil ei õnnestunud enam end kellegi rinnale suruda, aga vähemalt ammutas ta pidevalt lootust, et see võiks jälle juhtuda. Lootusest piisas, et elus püsida.
Ja siis juhtus see.
Tol päeval oli Risti lähedal surma saanud noor neiu. Marion luges veebist uudist, kihutas kohale ja leidis eest vaid ühe leinaja – mehe, kes saatis tema poole terava pilgu. Nad ei vahetanud sõnagi. Mees lahkus kiiresti, aga tema pilk jäi miskipärast Marioni silmapõhjadesse pidama.
Tookord ei arvanud ta sellest midagi. Alles pärast teist korda avastas ta, kuidas esimese kohtumise ärevus temas kripeldas.
Kullamaa lähedal oli samuti hukkunud noor naine. Küünlasüütajaid oli seal rohkem, aga kui nemad lahkusid, tuli Fordiga taas see mees. Vahest kujutas Marion seda vaid ette, aga talle jäi mulje, et võõra samm hetkeks takerdus, kui tedagi tabas äratundmine. Ta tajus uuesti mehe pilgu teravust ja püüdis anda nime kõdile, mida see temas tekitas. Oli see hirm, ärevus või midagi muud? Midagi seksuaalset?
Marion leidis kokkusattumusele seletuse: õnnetused juhtusid ju samas kandis, Risti ja Kullamaa ei ole teineteisest kaugel. Arvatavasti tundis mees mõlemat ohvrit.
Aga kolmas kord? Tuudi ju enam nii lähedal ei olnud. Üks ja sama mees ei saa juhuslikult tunda kõiki Läänemaa inimesi. Kas tõesti oli võimalik, et too mees otsis sama, mida Marion isegi? See mõte ajas segadusse, Marion ei teadnud, kuidas sellesse suhtuda. Ta oleks täna pidanud end kokku võtma, autost välja sööstma ja mehelt otse küsima.
Vannivesi oli jahtunud. Marion oli ennast mitu tundi leotanud. Nahk näppudel oli kipras ja pea valutas.
Ta ronis kiiresti välja, peaaegu libastus – alaseljast käis läbi hoiatav jõnks. Mähkis end saunalinasse, läks elutuppa ja avas arvuti. Uudist liiklusõnnetuse kohta oli vahepeal täiendatud. Küllap jõudis ajalehe fotograaf kohale varsti pärast tema lahkumist. Pildil oli meesterahvas, kes parajasti uuris liiliate kõrvale jäetud fotot. Mehe terav pilk tõusis esile isegi arvutiekraanilt, kuigi tema silmi polnud näha. Marion suurendas pilti, aga fotograaf oli olnud taktitundeline – mehe näole langes kapuutsi vari.
Fotoallkiri väitis: „Leinav lähedane.”
Marionile sähvatas pähe üks mõte. Ta otsis arhiivist üles ka Risti ja Kullamaa õnnetuste kajastused. Esimesest ei leidnud ta midagi: fotodel olid ainult tühi teeperv ja poolsulanud küünlad. Ent Kullamaa-avarii ülevaate juures hakkas hiirega askeldav käsi värisema. Kolmandal pildil, millele ta klikkas, oli toosama mees. Jälle üksi. Jälle oli fotograaf nähtavasti saabunud siis, kui tema ise oli juba ära sõitnud. Jälle oli mehe nägu varjus. Ehk polnudki see fotograafi taktitunne, vaid mees ise oli nii osav, et varjas end meelega? Aga miks?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.