Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin Hannah

Isabelle’i käe, tahtis tüdruk keelduda, aga ei teinud seda. Nad läksid metsast välja tagasi maanteele ja sulandusid taas rahvamassi, mis avanes vaid nii palju, et lasta nad sisse, ja sulgus siis jälle nende ümber. Isabelle rippus ühe käega Gaëtani küljes, teisega hoidis reisikotti.

      Nad kõndisid kilomeetreid.

      Automootorid nende ümber surid välja. Vankrirattad purunesid. Hobused jäid seisma ja neid ei saanud enam liikuma. Isabelle tundis, kuidas ta muutub osavõtmatuks ja tuimaks, kuidas teda kurnab kuumus, tolm ja janu. Üks naine liipas nuttes temast mööda, pisarad segunenud mulla ja liivaga, ning seejärel karusnahkses kasukas vanem naine, kes higistas ohtralt ja näis olevat riputanud enda külge iga viimase kui ehte, mis tal olemas oli.

      Päike põletas aina tugevamini, muutudes lämmatavalt kuumaks. Lapsed virisesid, naised tihkusid nutta. Õhku täitis ihu- ja higilõhnade hapukas lehk, aga Isabelle oli sellega juba nii ära harjunud, et ta vaevalt üldse tundiski teiste inimeste või ka iseenda lõhnu.

      Kell oli juba peaaegu kolm – päeva kõige kuumem aeg –, kui nad nägid möödumas vintpüssidega Prantsuse sõdurite rügementi. Sõdurid liikusid edasi korrapäratu, vormitu inimmassina ega sugugi mitte reipalt. Nende kõrval veeres mürinal tank, litsudes puruks teele jäetud kraami. Sellelgi istus hulk kaamete nägudega Prantsuse sõdureid, pead nukralt longus.

      Isabelle vabastas end Gaëtanist ja hakkas läbi rahvahulga sõdurite poole tungima. „Te lähete vales suunas!” karjus ta, üllatunud, kui kähedalt kõlas ta hääl.

      Gaëtan kargas kallale ühele sõdurile, tõukas teda nii tugevasti tagasi, et mees komistas ja paiskus vastu aeglaselt liikuvat tanki. „Kes siis Prantsusmaa eest võitleb?”

      Hägusa pilguga mees raputas pead. „Mitte keegi.” Sähvatas hõbedane helk ja Isabelle märkas nuga, mida Gaëtan hoidis mehe kõril. Sõduri silmad tõmbusid pilukile. „Lase käia. Tee see ära. Tapa mind maha.”

      Isabelle tõmbas Gaëtani eemale. Ta nägi mehe silmis nii sügavat raevu, et see hirmutas teda. Ta võis seda tõesti teha… võis selle mehe tappa, lõigates tal kõri läbi. Ja Isabelle mõtles: Vanglate uksed avati. Oli see mees ehk veel hullem kui varas?