oma ilmasõjale ja sellele, mida ta seal kaevikutes oli näinud. Võib-olla tegi haav talle jälle haiget, hakates valutama, kui kostis langevate pommide vilin ja tuleleekide sisin.
„Mine magama, Isabelle.”
„Kuidas ma saan niisugusel ajal magada?”
Isa ohkas. „Saad peagi teada, et paljudki asjad on võimalikud.”
VIIS
Valitsus oli neile valetanud. Neile oli korduvalt kinnitatud, et Maginot’ liin hoiab sakslased Prantsusmaast eemal.
Valed.
Ei betoon ega teras ega ka Prantsuse sõdurid suutnud peatada Hitleri sissemarssi ja valitsuse liikmed lasksid Pariisist öisel ajal jalga nagu vargad. Räägiti, et nad on Tours’is strateegilistel kaalutlustel, aga mis sellest strateegiast kasu on, kui vaenlane ikkagi Pariisi vallutab?
„Oled sa valmis?”
„Ma ei lähe, papa. Ütlesin ju sulle.” Ta oli reisimiseks riietunud punasesse valgete täppidega suvekleiti ja pannud jalga madala kontsaga kingad, nagu isa oli palunud.
„Sellest me enam ei räägi, Isabelle. Humbertid on varsti siin ja võtavad su peale. Nad viivad su Tours’i. Sealt edasi sõltub su oma nutikusest, kuidas sa jõuad õe majja. Jumalgi teab, et oled alati olnud suur meister jalgalaskmises.”
„Nii et sa viskad mu välja. Jälle.”
„Aitab sellest, Isabelle. Sinu õemees on rindel. Õde on tütrega kahekesi. Teed nii, nagu ma ütlen. Sa lähed Pariisist ära.”
Kas ta sai aru, kuidas see haavas Isabelle’i? Kas ta hoolis?
„Sa pole kunagi hoolinud ei Vianne’ist ega minust. Ja tema ei taha mind mitte sugugi rohkem kui sina.”
„Sa lähed,” lausus isa.
„Tahan jääda ja võidelda, papa. Olla nagu Edith Cavell.”
Isa pööritas silmi. „On sul meeles, kuidas ta suri? Hukati sakslaste poolt.”
„Papa, palun.”
„Küllalt. Mina olen näinud, milleks nad on suutelised, Isabelle. Sina ei ole.”
„Kui see nii hull on, siis peaksid sa minuga kaasa tulema.”
„Ja jätma korteri ja raamatukaupluse neile?” Ta haaras tütrel käest kinni ning tiris ta korterist välja ja trepist alla. Tüdruku õlgkübar ja reisikott põntsusid vastu seina, kui ta hingeldades järgnes.
Viimaks avas isa ukse ja tõmbas ta välja Bourdonnais’ avenüüle.
„Kaos. Tolm. Rahvamöll. Tänav oli otsekui elav ja hingav inimdraakon: piskuhaaval edasirühkiv, tolmust kähe; õhk oli täis autopasunate tuututamist, inimeste appikarjeid, imikute nuttu ja kõikjal lisaks veel see raske higihais.
Kastide ja kottidega koormatud autod olid ummistanud kogu piirkonna. Inimesed haarasid kaasa, mida leidsid – vankreid ja jalgrattaid ning isegi laste kärusid.
Need, kes ei suutnud midagi leida ega saanud endale lubada ei bensiini ega autot, ka mitte jalgratast, läksid jalgsi. Sajad – tuhanded – naised, lapsed käekõrval, tõttasid edasi, kandes nii palju, kui suutsid. Kohvreid, piknikukorve, lemmikloomi.
Juba hakkasid väga vanad ja väga noored maha jääma.
Isabelle ei tahtnud ühineda selle lootusetu ja abitu naiste, laste ja vanurite massiga. Sellal kui noored mehed olid ära – surid nende eest rindel –, lahkusid nende pered kodudest, suundudes lõunasse või läände, kuigi, tõepoolest, mis pani neid uskuma, et seal on ohutum? Hitleri väed olid juba tunginud Poolasse, Belgiasse ja Tšehhoslovakkiasse.
Rahvamurd neelas nad endasse.
Üks naine tormas Isabelle’ile otsa, pomises vabanduse ja kiirustas edasi.
Isabelle kõndis isal sabas. „Ma võin kasulik olla. Palun. Saan meditsiiniõeks või hakkan kiirabiautot juhtima. Võin sidemeid rullida või isegi haava õmmelda.
Nende kõrval kõlas autosignaal ja Isabelle märkas kergendust isa näol. Tuttav ilme: see tähendas, et temast saadakse lahti. Jälle. „Nad on siin,” lausus isa.
„Ära saada mind ära,” palus tütar. „Palun.”
Isa juhtis ta läbi rahvasumma sinna, kuhu oli pargitud tolmune musta värvi auto. Selle katusele oli rihmadega kinnitatud pulstunud plekiline madrats ning sellega koos õngeritvade komplekt ja puur, milles oli küülik. Avatud pagasiruum oli samuti rihmadega koomale tõmmatud; sees nägi Isabelle korvide, kohvrite ja lampide segadikku.
Autos hoidsid monsieur Humbert’i kahvatud töntsid sõrmed kramplikult kinni roolirattast, nagu oleks sõiduk hobune, kes võib iga hetk kihutama pista. Ta oli lühike paks mees, kes saatis oma päevad mööda lihapoes papa poe kõrval. Ta abikaasa Patricia oli toekas, tugeva lõualuuga talupoja tüüpi naine, kellesarnaseid võib kohata maal tihti. Ta tõmbas sigaretti ja jõllitas aknast välja, nagu ei suudaks uskuda, mida ta seal näeb.
Monsieur Humbert keris oma akna alla ja pistis näo avausse. „Tere, Julien. On ta valmis?”
Papa noogutas. „Ta on valmis. Merci, Edouard.”
Patricia kallutas end ettepoole, et isaga läbi akna rääkida. „Sõidame ainult Orléans’i. Ja tema peab oma osa bensiinist kinni maksma.”
„Mõistagi.”
Isabelle ei võinud ära minna. Nagu argpüks. See oleks vale. „Papa…”
„Au revoir,”8 ütles isa küllalt kindlalt, tuletades tütrele meelde, et tal pole valikut. Ta näitas peaga auto suunas ja Isabelle kõmpis tuimalt selle poole.
Ta avas tagumise ukse ja nägi kolme väikest räpast tüdrukut seal üheskoos pikutamas, kuivikuid närimas, pudelitest joomas ja nukkudega mängimas. Selle seltskonnaga ühinemine oli küll viimane asi, mida ta oleks tahtnud, ent ometi puges ta autosse ja tegi endale ruumi võõraste seas, kes lehkasid juustu ja vorsti järele, ning sulges siis ukse.
Ta keeras end istmel ja vaatas isa läbi tagaakna. Isa vahtis ühte punkti, kuid Isabelle märkas, et ta suunurgad kõverdusid kergelt allapoole, mis oli ainus märk, et ta tõepoolest nägi tütart. Rahvahulk lainetas ta ümber, nagu loksuksid lained vastu kaljut, ja siis nägi Isabelle vaid inimmüüri, mis täitis kogu ruumi auto taga.
Isabelle pööras end istmel jälle sõidusuunas. Ta aknast vahtis sisse noor naine, silmad metsikud, juuksed kui linnupesa, imik rinna otsas. Auto liikus aeglaselt: kord nõksatas edasi, kord jäi pikaks ajaks seisma. Isabelle vaatas, kuidas ta kaasmaalased – mehed ja naised – temast mööda liikusid – hämmeldunud, hirmunud ja segaduses. Aeg-ajalt tagus mõni neist vastu kapotti või pagasiruumi midagi paludes. Nad hoidsid aknad kinni, kuigi kuumus autos oli lämmatav.
Alguses kurvastas teda lahkumine, siis aga lõi leegitsema viha, mis oli veelgi kuumem kui õhk selle haisva auto tagaosas. Ta oli nii tüdinenud sellest, et teda aina käsutati ja kõrvale lükati. Kõigepealt oli isa ta hüljanud ja siis oli Vianne ta kõrvale lükanud. Isabelle sulges silmad, et varjata pisaraid, mida ta enam ei suutnud alla suruda. Pimeduses, mis lehkas vorsti, higi ja suitsu järele ning kus lapsed tülitsesid ta kõrval, meenus talle ammune esimene kord, kui ta ära saadeti.
Pikk rongisõit… Isabelle topitud Vianne’i kõrvale, kes ei teinud muud kui vedas nina, nuttis ja teeskles magamist.
Ja siis vaatas madame üle oma vasktoru-nina ja ütles: Nendega pole tüli.
Kuigi ta oli olnud veel väga noor – ainult nelja-aastane – arvas Isabelle, et juba siis ta teadis, mida tähendab üksiolek, aga ta eksis. Kolmel aastal, mil ta elas Le Jardinis, oli tal vähemalt olnud õde, kuigi Vianne’i polnud enamasti kohal. Isabelle mäletas, kuidas ta piilus ülemise korruse aknast alla, jälgides Vianne’i ja ta sõpru kaugelt, paludes endamisi, et ta tuleks neile meelde ja et nad kutsuksid ta kaasa. Aga siis, kui Vianne abiellus Antoine’iga, vallandas ta