Maestro. Geir Tangen

tasandas häält ja jätkas ähvardava alatooniga. „Ma juba igatsen võimalust sind lahti kangutada! Järgmisel juhatuse koosolekul on päevakorras ülearuste töötajate koondamine, et sa teaksid.”

      Øveraas lajatas käega vastu ühe tühja latri seina ja röögatas vaheseinte tagant välja sirutuvatele uudishimulikele peadele:

      „Tõmmake oma pead tagasi ja tehke tööd!”

      Pead laskusid latritesse tagasi niisama kähku, kui olid ilmunud. Ainult Thomsen oli püsti tõusnud ja jälgis asjade käiku.

      Viljar teadis, et ta ei ole Øveraasi silmis enam heas kirjas. Suhtumine oli vastastikune, aga ta polnud kunagi mõelnud, et see võib talle töökoha maksta. Ta tõmbas tooli seljatoel rippuva halli mantli selga, võttis märkmiku ja nutitelefoni ning hiilis longuspäi kontorist välja. Praegusel hetkel oli väljas udu sees parem olla.

      Koridoris tuli talle vastu Henrik Thomsen.

      „Kas Sauron karjus sinu peale?”

      Thomseni lopsakate hülgevuntside alt paistis irve. See, et kultuuriajakirjanik võrdles toimetajat kurja valitsejaga „Sõrmuste isandast”, oli majas hästi teada. Viljar jäi järsult seisma, tõusis kikivarvule ja torkas pea pikale kolleegile nii näkku kui sai, ilma et oleks pidanud teda suudlema.

      „Mine parem oma nurka tagasi ja löö pihku mõne sellise netilehe peale, mis alati haihtub nagu kastepiisk päikese käes, kui keegi su arvutist mööda läheb.”

      Henrik Thomsen taganes. Ta laskis Viljari mööda, üritamata rohkem nalja visata.

      Neli aastat varem …

      Ådlandi palvemaja, Karmøy

      Esmaspäev, 16. august 2010

      Ådlandi palvemaja saali eesseina loosungil seisis sinisel taustal kuldtähtedega „AABRAHAM”. Jonas Ferkingstad vaatas oma isa poole, kes koguduse loosungit parajasti üles riputas. See pandi iganädalase palvetunni eel alati üles ja võeti pärast maha.

      Koguduse nimi ei olnud juhuslik. Nad tahtsid tagasi algusse. Otsesidet Jumala enese ja inimese vahel. Liikmed tõotasid algsele kirjasõnale truuks jääda ja olid üksmeelselt seisukohal, et teised kogudused lasevad patusel maailmal ennast ilmalikustada. Jumalasõna kohandati välisilmale. Aga see poleks tohtinud nii olla.

      Jonasel oli tahtmine seinal rippuva krutsifiksi peale sülitada, aga ta ei julgenud. Siis mitte, kui ruumis viibis isa. Ta tundis end vangina. Raamatud kadusid kodust. Alles jäi ainult piibel. Tema lapsepõlvekodus olid vaid lagedad seinad ning paar krutsifiksi ja reljeefi. Vanemad kadusid vaikusse.

      Ta tuli jalgpallitrennist ära ja peitis kooliorkestri vormi kappi. Mitte et tal oleks keelatud osa võtta, vaid sellepärast, et see tõi endaga alati kaasa arutelusid. Vaikseid, rahulikke arutelusid, kus tema allajäämine oli ette teada. Sest mis võis olla olulisem ja üllam kui oma elu Issandale pühendamine? Isa rõhutas oma jutu iva iga kord meeldetuletusega, et ta ise töötas kohtuametnikuna ainult kolmveerandkoormusega, et jõuaks Issandat ja pühakirja teenida.

      Jonas jättis isa sinna askeldama. Ta läks välistrepile ja proovis ahmida Vestlandet’ suve maiku. Vihma sadas ja ta sai märjaks, aga ta ei hoolinud sellest. Vihm varjas reetlikke pisaraid, mis üha sagedamini silma tulid, kui teda sunniti sellistest palvetundidest osa võtma. Algul oli ta suutnud seda õudust ignoreerida. Teha nägu, nagu oleks temaga toimuv vaid ettekujutus. Teine reaalsus. Aga nüüd oli olukord teistsugune ja ta ei jaksanud ennast enam varjata. Tõde kippus päevavalgele.

      Ta ootas rõõmuga nädalavahetust. Keskpartei oli tema pelgupaik. Seal võis ta kulutada aega millelegi muule kui väsimatule rändamisele läbi piibli vana testamendi tekstide. Nädala sees võis ta mitmel õhtul koosolekutel käia ja nädalavahetusel toimusid maakondliku organisatsiooni seminarid, kursused ja mitmesugused muud koosviibimised. Need olid tema väikesed vahetunnid. Ajakillukesed, mil ta sai olla täiel määral tema ise.

      Aasta tagasi, samal sekundil, kui Jonas silmas kesknoorte koosolekuruumi ukselävel endast aasta vanemat Fredric Karjolit, raiuti tõde kivisse. Sügaval sisimas oli ta ennegi teadnud, et lood on nii. Aga ta oli alati arvanud, et Jumal halastab ja laseb tal leida õige tee. Tol hetkel oleks ta seal väikses ruumis otsekui kuulnud Jumala iroonilist naeru.

      Jonas pühkis näolt veel korra vihma ja pisaraid. Halli tuulist maastikku vaadates mõtles ta juutide vanale ütlusele, mida isa oli palju kordi meelde tuletanud. Pikkamisi nagu rauk ajas ta end trepil püsti ja vaatas palvemaja otsaviilul rippuvat risti.

      Vaat nii on lood, isa …

      Inimene teeb plaane ja Jumal naerab.

      Fjellvegen, Haugesund

      Teisipäeva ennelõuna, 14. oktoober 2014

      Viljar seisis politsei piirdelindi ääres, kuhu näis olevat kogunenud pool linna. Rahvasummas nägi ta Øystein Vindheimi, üht vähestest sõpradest, kes olid talle viimaste aastate probleemide järel alles jäänud. Pikk lodeva kehahoiaku, kanarinna ja Lahlumi prillidega mees. Nende sõprus oli üpris katkendlik ja kokkusaamiste vahele võisid jääda pikad vahed.

      „Kas tead, mis juhtus?”

      Øystein raputas vaevumärgatavalt pead, kohendas prille ja kummardus alla Viljari kõrva juurde.

      „Kuigi ma töötan raamatukogus, ei tea ma päris kõike, eks ole.”

      Øystein irvitas ja patsutas sõpra õlale. Viljar laskis nalja kõrvust mööda ja keskendus silme ees toimuvale. Ei tarvitsenud olla politseiuurija ega isegi mitte raamatukoguhoidja taipamaks, et keegi oli kõrge kortermaja rõdult alla kukkunud.

      Kõhus hakkas keerama, kui ta nägi surnukeha kohale kummarduvaid valgetes kombinesoonides kriminaliste. Nii oli iga kord. See äratas ebameeldiva seose tolle teisipäevaga, mis muutis kõik. Jonase looga … See oli tema isiklik Black Tuesday, mõtles ta, vihjates tollele 1929. aasta päevale, kui Ameerika börs Wall Streetil kokku kukkus.

      Viljar pani silmad kinni ja püüdis kõik aistingud eemale tõrjuda. Teadis, et Øveraas näeks ta läbi, kui ta pärast hommikust tüli nüüd äkki „haigestuks”. Pulss muutus pisut rahulikumaks. Klomp kurgus andis tasapisi järele. Valu, mis oli roiete alla tunginud, kui surnuraam mööda veeres, andis lõpuks järele. Øystein Vindheim patsutas teda seljale ja pöördus minekule. Head sõbrad ei vajanud mõistmiseks ega lohutamiseks sõnu. Nende sõprus avaldus tihti vaikimises.

      Viljar kuulis, kuidas Hans Indbjo tagaplaanil oma telefoni vatras. Ta oli Raadio 102 otse-eetris nagu ikka.

      Haugesundis juhtus täna hommikul traagiline õnnetus. Üks naine kukkus oma kõrgmajas asuva korteri rõdult alla. Nagu te enne muusikapausi kuulsite, viibib Raadio 102 sündmuskohal ja me kajastame seda sündmust otsereportaažiga Fjellvegenilt. Politsei on alustanud uurimistoiminguid ja me anname kohe lisateavet, kui on selgunud, mis juhtus.