juurde.
Sest ma kinnitasin endale, et ei armasta teda. Ja ma ei soovinud, et ka teised seda arvaksid. Alles siis, kui valmistusin selles veenma ka kõiki võistkonna liikmeid, taipasin järsku, et ma ise pole selles sugugi veendunud. Kui ta vaatas mujale, peatus mu pilk tihti temal. Ma imetlesin tema rahu ja vaoshoitust meeskonnaga suhtlemisel ning asjalikke märkusi, mis meid ühendasid ja võistkonnana paremini toimima panid. Ning sedagi, et suhteliselt väikesest kasvust hoolimata võis rõivaste alt aimata jõulist ja lihaselist keha. Ma ei pööranud temalt pilku, kui ta korduvalt tõestas, et on paremas vormis kui meie ja kõigist tugevam.
Iga kord, kui mu reetlik meel sinnapoole rändas, pingutasin kogu väest, et see otsustavalt tagasi kutsuda. Äkitselt panin tähele ka seda, kui tihti Theo särgita ringi kõnnib. Võtsin muidugi arvesse asjaolu, et päevaajal oli väga palav, aga kas ta ikka pidi regati kaarte uurima palja ülakehaga …?
„Kas sa vajad midagi, Ally?” päris ta minult kord, kui oli end ümber pööranud ja mu ainitist pilku märganud.
Ma isegi ei mäleta, mida ma häbist tulipunase näoga talle selga keerates pomisesin.
Tundsin kergendust vaid selle üle, et ta ei maininud kordagi, mida võisin öelda tol õhtul, kui mul paha oli, ning püüdsin end veenda, et olin seda unes näinud. Sellest hoolimata teadsin, et midagi on pöördumatult muutunud. Juhtunud oli midagi sellist, mille üle mul esimest korda elus näis puuduvat kontroll. Ma ei vajunud enam kohe magama nagu tavaliselt ja tagatipuks kadus mu tavapärane hundiisu. Kui mul õnnestuski tukastada, nägin temast fantaasiarikkaid unenägusid – selliseid, mis panid mind ärgates punastama ja muutsid temaga kokku puutudes mu käitumise veelgi ujedamaks. Teismelisena olin lugenud armastuslugusid, aga need sinnapaika jätnud, sest eelistasin sisutihedaid krimkasid. Nüüd aga mõttes oma hetkesümptomeid loetledes oli mul kahjuks tunne, et nendel on olemas kõik vajalikud omadused: mingil viisil oli mul õnnestunud ülepeakaela Theo Falys-Kingsi ära armuda.
Viimasel treeningupäeval pärast õhtusööki Theo tõusis ja teatas, et saime kõik suurepäraselt hakkama ja eesootava regati suhtes on tal suured võidulootused. Pärast toosti kavatsesin kohe võõrastemajja minna, aga Theo pilk peatus minul.
„Ally, ma tahaksin sinuga midagi arutada. Reeglite kohaselt peab üks meeskonnaliige vastutama esmaabi eest. See ei tähenda muud kui tühipaljast formaalsust ja paarile blanketile allakirjutamist. Ega sul midagi selle vastu pole?” Ta osutas kilekaantele ja näitas peaga tühja laua poole.
„Ma ei tea esmaabi andmisest midagi. Ja see, et ma olen naine,” lisasin väljakutsuvalt, kui me teistest kaugemal laua taga istet võtsime, „ei tähenda veel, et oskan paremini põetada kui mehed. Miks sa ei võiks paluda seda teha Timil või mõnel teisel meeskonnaliikmel?”
„Ally, palun jää vait. See oli ainult ettekääne. Vaata!” Theo näitas mulle kaht tühja paberilehte, mis ta äsja kilekaante vahelt välja oli võtnud. „Ühesõnaga,” alustas ta mulle pastakat ulatades, „et meie jutuajamine jätaks ametliku mulje – eriti oluline on see sinu jaoks –, räägime nüüd põhjalikult sinu kui esmaabi andmise eest vastutava meeskonnaliikme ülesannetest. Ja ühtlasi arutame tõsiasja, et sellel õhtul, kui sa tõsiselt haige olid, ütlesid mulle, et sa vist armastad mind. Tegelikult on asjad sedasi, Ally, et minu tunded on vist samasugused.”
Ta tegi pausi ja ma jäin üdini jahmunult talle otsa vaatama, sest kahtlustasin, et ta narrib mind, aga ta tegi näo, et kontrollib pabereid.
„Ma teen ettepaneku, et me püüaksime jõuda selgusele selles, mida see meile mõlemale tähendab,” jätkas ta. „Homme võtan ma oma paadi ja kaon pikaks nädalalõpuks silmapiirilt. Ma tahan, et sa tuleksid minuga kaasa.” Lõpuks ometi vaatas ta mulle otsa. „Kas tuled?”
Mu suu avanes ja sulgus ning tõenäoliselt jätsin ma mulje, et olen kuldkalakeseks muutunud, aga ma lihtsalt ei teadnud, mida vastata.
„Taevas halasta, Ally, vasta jaatavalt! Vabanda, et ma nii mannetut analoogiat kasutan, aga me oleme sinuga samas paadis. Me mõlemad teame, et meie vahel toimub midagi ja see on kestnud sestsaadik, kui me aasta tagasi esimest korda kohtusime. Ausalt öeldes lootsin ma sinust kuuldu põhjal kohata musklis meesnaist. Aga sina ilmusid mu ette oma siniste silmade ja kuldpruunide juustega ning tegid mu relvituks.”
„Oh,” suutsin vaid öelda.
„Sedasi.” Theo köhatas kurgu puhtaks ja ma mõistsin, et ta on sama närvis kui mina. „Lähme teeme midagi, mida me mõlemad üle kõige armastame: vedeleme veidi vee peal ja anname sellele „millelegi”, mis iganes see ka pole, võimaluse areneda. Kui ka midagi välja ei tule, siis jaht sulle igatahes meeldib. See on äärmiselt mugav. Ja kiire.”
„Kas selle pardal … on veel keegi?” küsisin viimaks häält tagasi saades.
„Ei.”
„Tähendab, sina oled kapten ja mina sinu ainus meeskonnaliige?”
„Jah, aga ma luban, et ei sunni sind vante mööda üles ronima ega mastikorvis öö läbi vahti pidama.” Seejärel ta naeratas ja tema rohelistesse silmadesse ilmus soe pilk. „Ally, ütle lihtsalt, et tuled.”
„Olgu,” nõustusin.
„Hästi. Ja nüüd võiksid anda punktiirjoonele oma allkirja, et … ee, leping oleks sõlmitud.” Ta sõrm osutas puhtal paberilehel suvalisele kohale.
Vaatasin talle otsa ja nägin, et ta naeratab ikka veel. Lõpuks ometi naeratasin talle vastu. Kirjutasin oma nime ja lükkasin paberilehe üle laua tema ette. Ta uuris seda teeseldud tõsisel ilmel ja pani paberi tagasi kaante vahele. „Nii et selle asjaga on siis korras,” lausus ta valjemini, et tema sõnu kuuleksid ka kikkis kõrvadega meeskonnakaaslased. „Pärastlõunal läheme koos sadamasse, sest ma pean sulle täpsemalt sinu kohustusi selgitama.”
Ta tegi mulle silma, ja kui me tagasi ülejäänud võistkonna juurde läksime, ei reetnud aeglane kõnnak mingil moel erutusevärinat, mida sisimas tundsin.
2
Oleks õiglane väita, et ei Theo ega mina teadnud, mis meid ees ootab, kui alustasime Náxoselt merereisi tema Neptunusega, kiiskava ja võimsa Sunseekeri mootorjahiga, mis oli oma tubli kakskümmend jalga pikem kui Hanse jaht, millega me võistlesime regatil. Olin jahtidel harjunud jagama kitsast ruumi paljudega ja nüüd, mil pardal olime vaid kahekesi, näis meie vahel laiuvat mõõtmatu avarus. Kaptenikajut oli poleeritud tiikpuidust sisemusega sviit ja kahekohalist voodit märgates tõmbusin piinlikkusest kössi, sest mulle meenus, missugustes tingimustes olime viimasel korral ühes ruumis maganud.
„Mul õnnestus ta väga odavalt kätte saada paari aasta eest, kui omanik pankrotti läks,” selgitas Theo alust Náxose sadamast välja juhtides. „Vähemalt on see sestsaadik mulle peavarju pakkunud.”
„Kas sa eladki jahil?” imestasin.
„Pikemate pauside ajal elan ema juures Londonis tema majas, aga viimasel aastal olen nendel harvadel hetkedel, kui ma parasjagu regatil ei purjeta ega võistle, tõesti viibinud selle jahi pardal. Ehkki viimaks ometi olen ka mina jõudnud niikaugele, et tahaksin kindlat elupaika kuival maal. Tõtt-öelda ostsin ma hiljuti ühe maja isegi ära, aga selle kallal tuleb kõvasti vaeva näha ja Jumal teab, millal ma selle renoveerimiseks aega leian.”
Et olin isa Titaani-nimelise hiigelsuure ookeanijahi ja selle keerulise arvutipõhise navigatsioonisüsteemiga harjunud, „sõidutasime” jahti vaheldumisi, nagu Theo seda nimetas. Aga juba esimesel hommikul adusin, kui raske on temaga kahekesi pardal olles loobuda merel kehtivatest reeglitest. Kui Theo mul midagi teha palus, pidin end vaos hoidma, et mitte vastata: „Just nii, kapten!”
Meie vahel valitses tajutav pinge – kumbki meist ei teadnud, kuidas senisest töösuhtest lähedasema suhte poole edasi liikuda. Vestlus oli ponnistatud, sest olukord oli veider ja ma ei teadnud, millest rääkida, piirdudes seetõttu viisakate neutraalsete teemadega. Theo püsis suurema osa ajast vait, ja kui me enne lõunasööki ankru merre lasime, oli mul tunne, et meie plaan on haledalt läbi kukkunud.
Olin talle tänulik, kui ta salati juurde pudeli jahutatud Provence’i