alla, mõeldes huviga, kas ta söandab selle vastu võtta. Kajutisse sisenedes ja voodisse heites tundsin end olukorra peremehena. Theo võis küll olla ülemus töö juures, aga ma olin kindlalt otsustanud, et kui meie vahel peaks tulevikus tekkima suhe, siis oleme võrdsed.
Viis minutit hiljem ilmus Theo ujedana uksele ja vabandas ülevoolavalt, et oli „naeruväärseks” muutunud. Lõpuks käskisin tal vait jääda ja voodisse tulla.
Kui see oli juhtunud, oli meie vahel kõik hästi. Ja järgmistel päevadel mõistsime mõlemad, et tegu on füüsilisest tõmbest tunduvalt tõsisema tundega – keha, südame ja mõistuse harva esineva kolmikliiduga. Viimaks ometi nautisime vastastikku rõõmu, mida teineteise leidmine meile pakkus.
Meie lähedus kasvas tavapärasest kiiremini, sest tundsime juba teineteise tugevaid ja nõrku külgi, ehkki tuleb tunnistada, et viimastest me eriti ei rääkinud, küll aga ülistasime mõlemad oma fantastilist partnerit. Me jagasime tundide kaupa armastust, jõime veini ja sõime värsket kala, mida Theo paadi ahtris istudes püüdis, samal ajal kui mina tema süles pikutasin ja raamatut lugesin. Meie füüsilise näljaga kaasnes sama tugev rahuldamatuna näiv isu teineteise kohta võimalikult palju teada saada. Rahulikul merel olime vaid meie kaks ning mul oli tunne, et elame väljaspool aega ega vaja kedagi peale teineteise.
Teisel ööl Theo käte vahel päikesetekil lamades rääkisin talle Pa Saltist ja oma õdedest. Nagu kõik teisedki enne teda, kuulas ka Theo võlutult minu kummalist ja maagilist lapsepõlvelugu.
„Kas ma sain sinust õigesti aru: sinu isa, kellele teie vanim õde pani hüüdnime Pa Salt, tõi sinu ja veel viis vastsündinud tüdrukut ümbermaailmareisidelt kaasa? Samamoodi, nagu kogutakse külmkapimagneteid?”
„Põhimõtteliselt küll. Ehkki mulle meeldiks uskuda, et olen väheke hinnalisem kui külmkapimagnet.”
„Seda me veel vaatame,” ütles ta õrnalt mu kõrva silitades. „Kas ta hoolitses teie kõigi eest ise?”
„Ei. Meid hoidis Marina, keda me oleme alati kutsunud Ma’ks. Pa palkas ta lapsehoidjaks pärast seda, kui oli lapsendanud minu vanima õe Maia. Tegelikult on Ma meile olnud ema eest ja me kõik jumaldame teda. Ta on pärit Prantsusmaalt ja seetõttu saime lapsepõlves selgeks prantsuse keele, mis on Šveitsis ühtlasi üks mitmest ametlikust riigikeelest. Pa tahtis meid iga hinna eest kakskeelseks muuta ja suhtles seetõttu meiega inglise keeles.”
„Sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Ma poleks eales tulnud selle peale, et inglise keel pole sinu emakeel, kuigi sa räägid seda oivalise prantsuse aktsendiga,” lausus ta mind enda vastu surudes ja mu juukseid suudeldes. „Kas su isa rääkis teile, miks ta teid kõiki lapsendas?”
„Kord esitasin ma selle küsimuse Ma’le ja tema vastas, et isa tundis end Atlantises üksildasena ja tal oli palju raha, mida jagada. Meie tema tütardena ei küsinud õigupoolest kunagi, miks ta seda tegi, vaid nagu lapsed ikka leppisime oma elupaigaga. Me moodustame perekonna, me pole kunagi otsinud põhjendusi. Me lihtsalt … oleme õed.”
„Kõlab nagu muinasjutt. Rikas heategija, kes lapsendab kuus orbu. Aga miks ainult tüdrukud?”
„Me heitsime nalja, et võib-olla pärast seda, kui ta hakkas meile Seitsme Õe täheparve järgi nimesid andma, oleks poisi lapsendamine järjekorra sassi ajanud,” itsitasin vastuseks. „Aga ausalt öeldes ei taipa meist keegi, miks ta seda tegi.”
„Tähendab, sinu õige nimi on siis Alküoone ehk teine õde? Seda on juba raskem seedida kui Al’i,” õrritas ta mind.
„Jah, aga nõnda pole mind kutsunud keegi peale Ma ja ka tema teeb seda ainult siis, kui minu peale pahaseks saab,” tegin grimassi. „Ja ära mõtlegi sellega algust teha!”
„Ma armastan seda nime, mu pisike jäälind. Minu arust see sobib sulle. Aga miks teid on ainult kuus, kui mütoloogia järgi peaks olema seitse?”
„Mul pole õrna aimugi. Viimane õde, kes oleks pidanud nimeks saama Merope, kui Pa oleks ta koju toonud, jäigi saabumata,” selgitasin.
„Kurb lugu.”
„On, ehkki arvestades asjaolu, missuguseks õudusunenäoks kujunes Atlantisesse saabudes minu kuues õde Elektra, oleks vaevalt keegi meist kangesti oodanud perekonna suurenemist veel ühe kisava tite võrra.”
„Elektra?” Theole paistis see nimi tuttav olevat. „Ega tegu pole kuulsa supermodelliga?”
„Tõepoolest sellesamaga,” vastasin tüdinult.
Theo jäi mulle hämmeldunult otsa vaatama. Ma mainisin harva – või jätsin üldse mainimata –, et olen Elektra sugulane, sest sellisel juhul ei tahtnud uudishimu maailma ühe enim pildistatud näo päritolu kohta kuidagi vaibuda.
„Olgu, olgu. Ja ülejäänud õed?” jätkas ta, jättes edasised küsimused Elektra kohta minu meeleheaks esitamata.
„Maia on minu suur õde, meist kõige vanem. Ta on tõlkija – keeleande päris ta Pa’lt. Ma ei suuda enam kokku lugeda, mitut keelt ta valdab. Ja kui sa arvad, et Elektra on ilus, siis sa peaksid nägema Maiat. Kui mina olen tedretäpiline punapea, siis temal on veatu tõmmu nahk ja tumedad juuksed ning ta näeb välja nagu eksootiline Ladina-Ameerika filmitäht. Ehkki iseloom on tal teistsugune. Ta on tõeline erak, elab ikka veel meie lapsepõlvekodus Atlantises ning väidab, et tahab seal olla sellepärast, et Pa Salti eest hoolt kanda. Kõik ülejäänud õed, mina kaasa arvatud, on aga arvamusel, et ta peidab end … aga mille eest …” – minu suust pääses valla ohe – „… seda ei oska ma öelda. Ma olen kindel, et kui ta ülikoolis käis, juhtus temaga midagi. Pärast seda ta muutus. Igatahes lapsena ma jumaldasin teda ja jumaldan ikka veel, ehkki mul on tunne, et viimasel paaril aastal on ta mu oma elust välja tõrjunud. Kui nüüd päris aus olla, siis on ta seda teinud meie kõigiga, aga meie kaks olime varem eriti lähedased.”
„Pärast seda, kui oled iseendasse vaadanud, saad hakkama teisteta – ehk mõistad, mida ma tahan öelda,” pomises Theo.
„Väga sügavamõtteline,” müksasin teda naeratades. „Aga jah, täpselt nii ongi.”
„Ja sinu järgmine õde?”
„Tema nimi on Star ja tema on minust kolm aastat noorem. Minu kaks keskmist õde on tegelikult paaris. Pa tõi minu neljanda õe CeCe koju vaid kolm kuud peale Stari ja sestsaadik on need kaks justkui teineteise külge kleebitud. Mõlemad on pärast ülikooli lõpetamist olnud rändava eluviisiga ja teinud kõikvõimalikke töid nii Euroopas kui ka Kaug-Idas, aga tundub, et viimasel ajal on neil plaanis Londonis paikseks jääda, et CeCe saaks kunstikolledži ettevalmistuskursustele minna. Kui sa kavatsed minult küsida, missugune isiksus Star õigupoolest on või milles ta on andekas ning mida ta soovib saavutada, ei oskaks ma tõenäoliselt vastata, sest ta allub tingimusteta CeCele. Star ei räägi eriti palju ja laseb CeCel nende mõlema eest kõik ära öelda. CeCe on väga tugeva iseloomuga, täpselt nagu Elektra. Nagu sa võid ette kujutada, on nende kahe suhted päris pingelised. Elektrat iseloomustab kõrgepinge, millele viitab ka tema nimi, aga ma olen alati arvanud, et sisimas on ta väga haavatav.”
„Sinu õed pakuksid psühholoogiliseks uurimistööks põnevat materjali,” nõustus Theo. „Ja kes on järgmine?”
„Tiggy, keda on lihtne kirjeldada, sest tema on üdini armas. Ta sai ülikoolist magistrikraadi bioloogias ja töötas mõnda aega Servioni loomaaias teadurina, aga suundus siis Šoti mägismaale ja hakkas tööle hirvede varjupaigas. Ta on väga …” – otsisin õiget sõna – „… lendlev ja tema vaimsed tõekspidamised on hästi veidrad. Ta jätab sõna otseses mõttes mulje, et hõljub kusagil maa ja taeva vahel. Ma kardan, et me oleme teda kõik need aastad halastamatult narrinud, eriti siis, kui ta meile teatas, et kuulis aias hääli või nägi puu otsas inglit.”
„Tähendab, sina sellistesse asjadesse ei usu?”
„Ma ütleksin pigem, et mina olen kahe jalaga maa peal. Või siis vee peal,” parandasin end naeratades. „Ma olen äärmiselt praktilise loomuga ja ilmselt on just see üks põhjus, miks mu õed on mind alati meie pisikese „jõugu” liidriks pidanud.