„On ju õudne lugu?”
„Jah, täitsa jube. Aga kuidas sa teada said? Me oleme püüdnud sind kahe viimase päeva jooksul kätte saada.”
„Ehk läheme kõigepealt sisse?” pöördus ta meie kõigi poole. „Seal selgitan.”
Jäin teistest veidi tahapoole ning lasin Allyl ja teda tiheda ringina ümbritsevatel õdedel majja astuda. Ehkki mina olin õdedest vanim ja harjunud sellega, et kui kellelgi neist on mure, pöördub ta esimesena minu poole, võttis Ally juhtimise alati enda kätte, kui õed koos olid. Lasin tal ka praegu seda teha.
Marina seisis juba trepi kõrval ja oli Allyt oodates käed tervituseks välja sirutanud. Kui Ally oli teda kallistanud, tegi Marina ettepaneku kööki suunduda.
„Hea mõte. Mul on kohutav kohviisu,” ütles Ally. „Kodutee oli pikk.”
Kui Claudia oli keetnud meile suure kannutäie kohvi, nihkus vaikselt uksest sisse ka Elektra, keda kõik südamlikult tervitasid, ainult CeCe oli vait ja noogutas tema suunas.
„Sedasi, nüüd ma räägin teile, mis minuga juhtus, sest tõtt-öelda olen ma ka ise veel päris suures segaduses,” lausus Ally, kui olime kõik laua ääres istet võtnud. „Ma, ka sina peaksid seda lugu kuulma,” ütles ta Marinale, kes seisis ebalevalt uksel. „Võib-olla oskad sina juhtunut selgitada.”
Marina istus meie juurde laua taha.
„Ühesõnaga, ma olin parasjagu keset Egeuse merd ja treenisin järgmisel nädalal toimuvaks Küklaadide regatiks, kui mu purjetajast sõber päris, kas ma tahan tema mootorjahiga paaripäevasele meresõidule tulla. Ilm oli fantastiline ja ettepanek vahelduse mõttes lõõgastuda ahvatlev,” tunnistas Ally nukra naeratusega.
„Kes selle jahi omanik oli?” küsis Elektra.
„Ma ju ütlesin, et sõber,” vastas Ally järsult, mispeale kerkisid meie kulmud üllatusest kõrgele.
„Oli, kuidas oli,” jätkas ta, „aga seal me paar päeva tagasi ühel pärastlõunal olime, kui mu sõber sai raadiosõnumi oma purjetajast semult, kes teatas, et nägi Delose saare lähedal ankrusse jäänud Titaani. Mu sõber juba teadis, et laev kuulub Pa’le, ning meile tuli tore mõte Pa’d üllatada ja temaga kohtuda. Et täiskäiguga purjetades oleksime tunni aja pärast laeva juures olnud, hiivasime kohe ankru ja asusime teele.”
Ally võttis lonksu kohvi ja jätkas.
„Kui me Titaani lähedale jõudsime, silmitsesin laeva läbi binokli ja saatsin Pa kaptenile Hansule raadioteate, et võime varsti nendega kohtuda. Aga vastust ei tulnud,,” ohkas Ally, „ja siis ei saanud ma veel aru, miks. Tegelikult märkasime hoopis, et laev eemaldub. Pingutasime kõvasti, et neid kinni püüda, aga nagu te teate, võib Pa laev liikuda väga kiiresti täpselt sinna, kuhu tahab.”
Vaatasin laua ümber kogunenud õdede lummatud nägusid ja selge oli see, et Ally lugu hoiab kõiki põnevil.
„Mobiililevi oli lihtsalt kohutav ja teie sõnumid, milles te palusite esimesel võimalusel tagasi helistada, sain ma alles eile kätte. Veel sain ma teate CeCelt, kus oli täpselt kirjas, mis juhtus.”
„Anna andeks, Ally,” langetas CeCe kohmetult pilgu. „Ma arvasin, et pole mõtet keerutada. Meil oli tarvis sind võimalikult kiiresti koju kutsuda.”
„Ja ma tulingi. Aga olge nüüd nii kenad ja jutustage, mis siin vahepeal toimus,” palus Ally. „Huvitav, mida tegi Pa Salti laev Kreekas, kui ta ise oli juba … surnud?”
Kõik laua ääres istujad, Ally kaasa arvatud, pöörasid oma pilgu minule. Kirjeldasin võimalikult lühidalt, mis oli juhtunud, ja viitasin selguse mõttes aeg-ajalt Marinale. Kui Ally sai teada, kus ja kuidas soovis meie isa lasta end igavesele unele sängitada, kadus tema näost värv.
„Armas Jumal …” sosistas ta. „Tähendab, ma võisin tahtmatult sattuda tema eramatuse tunnistajaks. Pole ime, et laev minu eest nii suure kiiruga põgenes. Ma …”
Ally pea vajus kätele, misjärel kõik õed tõusid ja kogunesid tema ümber. Vahetasin piinatud pilke Marinaga, kes istus laua teise otsas minu vastas. Viimaks võttis Ally end kokku ja vabandas, et oli automaatselt oma tunnetele voli andnud.
„Kindlasti oled sa üdini vapustatud, sest taipasid alles nüüd, mis seal tegelikult toimus,” ütles Tiggy. „Me tunneme sulle kogu südamest kaasa, Ally.”
„Aitäh,” lausus ta noogutades. „Aga kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis ükskord Pa’ga purjetamas olles mainis ta tõesti, et soovib korraldada oma matused merel. Järelikult on kõik loogiline.”
„Välja arvatud asjaolu, et kui see hetk kätte jõudis, polnud kedagi meist kutsutud,” kõlas Elektra mässumeelne kommentaar.
„Ei olnud tõesti,” ohkas Ally. „Aga tänu tühipaljale juhusele olin mina ometi kohal. Kuulge, kas te saate minu peale väga pahaseks, kui ma soovin veidikeseks üksi jääda?”
Arvasime kõik, et see oleks igati loomulik, ning Ally lahkus meie toetusavalduste saatel köögist.
„Õudne mõelda, kuidas ta end praegu tunda võib,” ütles Marina.
„Vähemalt teame nüüd ligikaudset paika, kuhu Pa Salt end matta lasi,” sõnas CeCe.
„Jessas, CeCe, kas sa millestki muust ei suuda mõelda?” tulistas Elektra.
„Vabandust, ma olen praktiline nagu alati,” vastas CeCe, laskmata end häirida.
„Jah, ka mina olen rõõmus, et me saimegi teada, kus ta olla võib,” liitus temaga Tiggy. „Me kõik teame, et ta jumaldas Kreeka saari, eriti Küklaate. Ehk peaksime suvel tema jahi uuesti sõidukorda seadma ja viskama pärja sellesse paika merel, kus Ally laeva radariekraanil märkas.”
„Just,” söandas sekkuda ka Star. „See on ilus mõte, Tiggy.”
„Tüdrukud, kas te hilise hommikusöögiga saaksite hakkama?” küsis Marina.
„Mina mitte,” vastas Elektra. „Mulle piisab salatist, kui selles majas midagi rohelist leidub.”
„Kindlasti leiame ka sulle midagi sobivat,” ütles Marina kannatlikult ja andis Claudiale märku, et ta hakkaks toitu valmistama. „Ehk peaksin nüüd, mil ka Ally on kodus, helistama Georg Hoffmanile ja ta võimalikult kiiresti siia kutsuma.”
„Loomulikult,” vastas CeCe enne, kui jõudsin suu lahti teha. „Mida iganes Pa Salt meile ka öelda tahtis, kuulame selle esimesel võimalusel ära.”
„Kas te arvate, et Ally on selleks valmis?” küsis Marina. „Ta sai täna tõelise šoki.”
„Minu arust tahab ta – nagu me kõik –, et see juba möödas oleks,” laususin. „Nii et jah, Marina, helista Georgile.”
6
Ally ei ilmunud lõunasöögile ja teades, et ta vajab toimunu mõistmiseks aega, lasime tal omaette olla.
Marina astus kööki hetkel, mil Claudia laualt taldrikuid korjas. „Ma rääkisin Georgiga ja ta saabub täna õhtul veidi enne päikeseloojangut. Tundub, et teie isa pani paika ka täpse aja.”
„Selge. Mis siis ikka. Mulle kuluks nii rikkaliku lõunasöögi järel ära sõõm värsket õhku,” teatas CeCe. „Kas keegi soovib minuga järvel tillukese tiiru teha?”
Paistis, et ka mu õed tahavad kasvavast pingest pääseda, sest kõik olid nõus.
„Kui sul midagi selle vastu pole, siis mina loobun,” laususin. „Üks meist peab siia jääma ja Allyle tuge pakkuma.”
Kui mu neli õde ja kaatrijuht Christian olid lahkunud, teatasin Marinale, et lähen tagasi Paviljoni ja kui Ally peaks mind vajama, leiab ta mu sealt. Võtsin sülearvuti, kerisin end diivanile kerra ja hakkasin lugema Floriano Quintelase uue raamatu esimesi peatükke. Nagu tema esimeseski raamatus, oli ka siin tekst põhjalikult viimistletud ja jutustuse stiil täpselt selline, nagu mulle meeldib. Lugu sai alguse sada aastat tagasi Iguaçu jugade lähedal