Seitse õde. Lucinda Riley

andeks, Maia. Sa jäid vist magama?”

      „Tundub nii,” vastasin end miskipärast süüdlasena tundes.

      „Ma kuulsin Ma’lt, et teised tüdrukud läksid järvele, ning otsustasin sinu juurest läbi astuda ja veidi juttu puhuda. Ega sul midagi selle vastu pole?”

      „Muidugi mitte,” vastasin spontaanse pärastlõunauinaku rammestusest vabaneda püüdes.

      „Kas ma teen meile mõlemale tassikese teed?” päris Ally.

      „Oleks tore. Mulle tavalist English Breakfasti.”

      „Tean,” naeratas ta vaevumärgatava kulmukergitusega ja lahkus toast. Kui ta kahe aurava teetassiga tagasi jõudis ja istet võttis, märkasin, et ta tassi suu juurde tõstvad käed värisevad.