polnud seni märganud, et mees seisis teisel pool köit, mis eraldas reisijate klasse. „Väga meeldiv teid kohata,” ütles ta, tõmmates käest valge kinda. „Mina olen Gwendolyn Hooper.”
„Seega olete Laurence Hooperi uus naine.”
Gwen näpitses suurt Tseiloni safiri oma sõrmuses ja noogutas üllatunult.
„Kas tunnete mu abikaasat?”
Mees noogutas. „Olen tõepoolest teie abikaasaga kohtunud, ent kardan, et pean nüüd minema.”
Gwen sirutas käe, tal oli kohtumise üle hea meel.
„Loodan, et saate Tseilonil väga õnnelikuks, proua Hooper.”
Kui mees Gweni ulatatud kätt ei puudutanud, lasi naine käe rippu. Mees surus peopesad rinnal kokku, sõrmed ülespoole, ja kummardas põgusalt.
„Mingu te unistused täide…” Ta vaikis hetkeks, silmad suletud, ning eemaldus siis.
Gwen tundis end mehe sõnadest ja veidrast lahkumisžestist veidi häirituna, ent kuna tal oli tähtsamatki teha, siis kehitas ta vaid õlgu. Nüüd peab ta tõesti püüdma meenutada Laurence’i kaduma läinud juhiseid.
Õnneks läksid esimestena kaldale esimese klassi reisijad, ja see tähendas ka teda. Gwen taas mehele – paraku tundis ta end võlutuna. Kunagi varem polnud ta kedagi nii eksootilist kohanud, palju toredam oleks olnud, kui mees oleks talle seltsiks jäänud, kuid loomulikult oli see võimatu.
Miski polnud teda ette valmistanud Tseiloni kõrvetavaks kuumuseks ega ka kiiskavateks värvideks või siis kontrastiks erevalge valguse ja varju sügavuse vahel. Müra oli kurdistav: kellad, pasunad, inimesed ja sumisevad putukad ta ümber keerlesid ja pöörlesid, kuni tal tekkis tunne, nagu oleks teda samamoodi pöörlema pandud nagu prahti, mida ta varem põrnitsenud oli. Kui taamal kostva müra summutas vali pasunahüüd, pööras ta ringi ning silmitses puiduplatvormi, lummatud elevandist, kes lonti õhku tõstes valjult hüüdis.
Kui elevant juba tavapärase nähtusena näis, sisenes Gwen julgelt sadamaameti hoonesse ja andis korraldusi oma reisikohvri kohta. Kuum aurav õhk ümberringi, istus ta puupingile, ainsaks kaitsvaks varjuks kübar, millega aeg-ajalt lajatada juustepiiril ronivate kärbeste parvele. Laurence oli lubanud tulla sadamasse, kuid seni polnud temast märkigi. Gwen püüdis meenutada, mida Laurence oli rääkinud tegutsemisest hädaolukorras ja märkas härra Ravasinghe’t väljumas teisele klassile ettenähtud uksest laeva küljel. Et vältida mehe pilku ja varjata piinlikkustunnet kimbatuse pärast, pöördus ta, jälgimaks, kuidas doki teises otsas teekaste hooletult pargasele laaditi.
Rentslitest tõusev lehk oli juba ammu kaneeli vürtsika lõhna üle võimust võtnud, nüüd segunes see teiste vängete aroomidega: tunda oli rasva, härjavasikate sõnniku, mädaneva kala hõngu. Ja kui kaipealne üha enam täitus torisevate reisijatega, keda piirasid kauplejad ja vääriskivide ja siidiga kauplevad tänavamüütajad, läks tal ärevusest süda pahaks. Mida ta teeb, kui Laurence ei tule? Mees oli lubanud tulla. Gwen oli kõigest 19-aastane, mees teadis, et ta polnud Owl Tree häärberist kunagi kusagil kaugemal käinud kui Franiga ühel või kahel reisil Londonisse. Gwen tundis end väga üksikuna, ta meel läks mõruks. Kole lugu, et onutütar ei saanud temaga koos reisida, sest tal oli Prantsusmaal tegemist, ja ehkki Gwen oleks Laurence’i kätesse usaldanud isegi oma elu, siis arvestades kõiki praeguseid asjaolusid, pidi ta end paratamatult veidi häirituna tundma.
Kamp poolpaljaid pruuninahalisi lapsi, käes kaneelipulkade kimbud, suured anuvad silmad pärani, sebis rahvamurrus ning mangus ruupiaid. Laps, kel vanust kõige enam viie aasta jagu, tõmbas välja kaneelipulgakimbu Gweni jaoks. Gwen tõstis kimbu nina juurde ja nuusutas. Laps ütles midagi, ent Gweni jaoks oli öeldu arusaamatu sõnavada ning kahjuks polnud tal klutile ruupiaid anda, ka polnud tal enam inglise raha.
Ta tõusis ja kõndis ringi, kusagilt tuli kerge tuuleiil ning kaugelt kostis ärevusttekitav heli – põmm, põmm, põmm. Trummid, mõtles ta. Valjud, kuid mitte piisavalt valjud. Ta ei läinud kaugele väikesest kohvrist, mille oli jätnud pingile, ent kuuldes härra Ravasinghe’t end hõikamas, tundis Gwen, kuidas otsmik kattus higipiiskadega.
„Proua Hooper. Te ei tohi jätta oma kohvrit järelevalveta.”
Ta pühkis käeseljaga otsmikult higi. „Hoidsin sellel silma peal.”
„Inimesed on vaesed ja kasutavad olukorda ära. Tulge, aitan teil kohvrit kanda, otsime teile ootamiseks jahedama koha.”
„Tänan, olete väga lahke.”
„Pole tänu väärt.” Mees toetas teda küünarnukist vaid sõrmeotstega puudutades ja rühkis edasi läbi sadamahoone. „See siin on Church Street. Nüüd vaadake sinna, just Gordon Gardens’i servas on surya ehk tulbipuu, nagu seda kutsutakse.”
Gwen vaatas puud. Selle jäme tüvi oli sügavais voltides nagu naise seelik ning puu võra, mis oli täis pikitud ereoranže kellukesekujulisi õisi, pakkus veidralt lõõskavat varju.
„See pakub mingil määral jahedust, ehkki pärastlõunane kuumus on lõõskav ja mussoonide periood pole veel käes, mistõttu leevendus vaid aimatav.”
„Tõesti, teil pole vaja minuga jääda,” sõnas Gwen.
Mehe silmad ahenesid. „Ma ei saa jätta teid siia omapead, ühegi pennita võõras meie linna.”
Gwen naeratas, tal oli seltsi üle hea meel.
Nad kõndisid kohta, millele mees oli osutanud, ja Gwen veetis järgmise tunni puu najale nõjatudes, oma riiete all higist leemendades, mõeldes, millega ta küll hakkama on saanud, nõustudes Tseilonil elama. Müra oli valjemaks muutunud ja kuigi mees seisis rahvamurrus ta lähedal, pidi ta ikkagi karjuma, et teda kuulda oleks.
„Kui teie abikaasa pole kella kolmeks kohale jõudnud, siis loodetavasti soostute mu ettepanekuga minna Galle Face hotelli ootama. Seal on õhku ja avarust, on ventilaatorid ja karastusjoogid, seal on teil palju jahedam.”
Gwen kõhkles, ta ei tahtnud paigalt liikuda. „Aga kuidas Laurence teab, et ma seal olen?”
„Küllap ta teab. Iga vähegi väärikas inglane läheb Galle Face’i hotelli.”
Gwen heitis pilgu Grand Oriental hotelli imposantsele fassaadile. „Mitte sinna?”
„Kindlasti mitte. Usaldage mind.”
Pärastlõunane valgus oli pimestav ja tuul puhus Gwenile liivapilve näkku, nii et tal hakkasid pisarad voolama. Ta pilgutas ja hõõrus silmi, lootes, et võib meest tõepoolest usaldada. Arvatavasti on mehel õigus. Selles kuumuses võib inimene surra.
Mitte kaugel kohast, kus Gwen seisis, oli üle tänava tõmmatud lõppematute tuules laperdavate valgete lintide alla kogunenud rahvamass. Pruuni rõivastunud mees seisis värvikireva naisterühma sees ja häälitses kiledalt. Härra Ravasinghe märkas, et Gwen jälgib toimuvat. „Munk skandeerib pirithit,” ütles ta. „Seda rituaali nõutakse surivoodil, et äraminek siit ilmast kulgeks valutumalt. Arvan, et praegu on põhjuseks see, et seal on tegutsenud kurjad vaimud või on surm väga lähedal olnud. Munk püüab kohta puhastada allesjäänud halvast, paludes jumalalt õnnistust. Meie Tseilonil usume vaime.”
„Kas te olete kõik budistid?”
„Mina olen, aga on ka hindusid ja moslemeid.”
„Ja kristlasi?”
Mees noogutas.
Kui kella kolmeks polnud Laurence’ist ikka veel mingit märki, tõstis mees käe ja astus sammu eemale. „Kuidas siis jääb?”
Gwen noogutas nõusolevalt ja mees hõikas rikšameest, kel peale turbani ja räpase niudevöö midagi muud seljas polnudki.
Vaatepilt kõhna mehe pruunist seljast pani Gweni õlgu väristama. „Ega ma ometi sellega pea minema?”
„Kas eelistaksite härjakaarikut?”
Gwen tundis, et punastab, kui heitis pilgu ovaalsetele apelsinihunnikutele, mis olid kuhjatud hiiglaslike puust rataste, mattidega sisustatud