palju abi olla.”
„Mul pole ju midagi selga panna.”
Mehe nägu läks naerule. „Mu armas tüdruk. McGregor on juba saatnud kellegi härjavankriga su reisikohvri järele Hattoni jaama. Hiljem esitlen sind personalile, kuid ilmselt on sind ootamas ka suur pakk Selfridges’i kaubamajast. Asjad, mille tellisid enne siiatulekut, arvan ma?”
Gwen sirutas käed, korraga oli ta õnnelikum, mõeldes Waterfordi kristallile ja imeilusale uuele õhtukleidile. See oli just õige kleit, lühike ja kaetud hõbedaste ning roosade narmastega. Ta mäletas päeva Londonis, mil Fran oli peale käinud, et ta selle õmmelda laseks. Ainult kümme päeva ja ka Fran on siin. Suur hakk lendas hooga üle laua ja napsas silmapilkselt korvist saiakese. Gwen hakkas naerma ja ka Laurence naeris.
„Siin on palju loomi. Nägin triibulist oravat veranda katusest sisse jooksmas.”
„Neid on kaks. Neil on seal pesa. Ega nad midagi paha tee.”
„Mulle see meeldib.” Gwen puudutas mehe kätt ja kui mees ta peopesale suudles, läbistas Gweni värin.
„Veel viimane asi, kallis. Olin peaaegu unustanud, kuid arvatavasti on see kõige olulisem. Kõik majapidamisse puutuv on täiesti sinu otsustada. Mina sellesse ei sekku. Teenijaskond vastutab sinu ja mitte kellegi teise ees.”
Mees tegi pausi.
„Võimalik, et su arvates on kord käest läinud. Teenijad on saanud tegutseda liigagi kaua oma tahtmist mööda. Sul võib minna raskeks, kuid olen kindel, et suudad asjad joonde ajada.”
„Laurence, mulle meeldiks see väga. Aga sa pole mulle tegelikult kuigi palju maavaldusest rääkinud.”
„Nojah, see on üks suur tamilitest tööjõu tarbija. Tamilid on suurepärased töölised, mitte nagu enamik singaleid. Meil on neid vähemalt 1500. On olemas midagi koolisarnast, dispanser ja tagatud vältimatu meditsiiniabi. Neil on mitmeid soodustusi, kauplus, subsideeritud riis.”
„Ja tee tootmine?”
„Seda tehakse meie teevabrikus. Tegu on pika protsessiga, aga näitan seda sulle ühel päeval, kui soovid.”
„Mulle meeldiks see väga.”
„Hästi. Kuna nüüd on asjad otsustatud, võiks pärast lõunat puhata,” ütles mees tõustes.
Gwen vaatas lõunasöögi jääke laual ja haaras endal ümbert kinni. Ta hingas sügavalt sisse ja välja. Nüüd oli õige aeg. Ta sulges silmad ega püüdnudki varjata rõõmunaeratust, kui Laurence kummardus ta otsaesist suudlema. Aga kui ta silmad uuesti avas, nägi, et mees oli lahkumas.
„Kohtume õhtul,” ütles ta. „Mul on kahju, kallis, aga pean nüüd McGregoriga kokku saama. Teevabriku pasun hüüab kell neli, ja mina olen siis majast eemal, aga sina maga kindlasti edasi.”
Gwen tundis pisaraid kipitamas, ent kuivatas silmad salvrätiga. Ta teadis, kui palju tööd Laurence’il on, ning muidugi oli istandus kõige tähtsam, kuid kas oli see pelk ettekujutus, et ta armas tundlik abikaasa tundus pisut eemalolevana?
III
Järgmisel õhtul seisis Gwen aknal ja vaatas päikeseloojangut. Taevas ja vesi olid saanud peaaegu ühesuguse kuldse toon, ning järve raamisid seepiapruuni varjundites mäed. Gwen eemaldus akna juurest ja riietus hoolikalt, seejärel uuris oma peegelpilti. Üks naine oli aidanud tal lükkida hõbedasi helmeid suurde juuksesõlme, kuid ühe kihara sättis Gwen põsele. Laurence oli korraldanud väikese peo õhtusöögiga, et esitleda teda kui Hooperi istanduse uut perenaist. Gwen tahtis välja näha nii hea kui võimalik, kuigi uut Londonist saadetud narmastega kleiti ta selga ei pannud. Ta ootab, kuni Fran kohale jõuab ja paneb selle siis selga, et koos tšaarlstoni harjutada.
Tänaõhtune kleit oli kahvatust rohelisest siidist, kaelust ääristas pits, sügavama väljalõikega kui ta tavaliselt. Muidugi oli see pikendatud pihaga, šifoonist voldistik ohtlikult lühikesel kleidihõlmal. Uksele koputati.
„Sisse.”
Laurence lükkas ukse lahti ja seisis, jalad kergelt harkis, nad vaatasid teineteist.
Laurence kandis musta ülikonda, valget särki, valget vesti ja valget kikilipsu, ja ta oli püüdnud oma juukseid lahku kammida. Gwen tundis end mehe pika pilgu all värisevat ja hoidis hinge kinni.
„Ma… sina… Mu jumal, Gwendolen!” Mees neelatas.
„Sa näed ise ka üsna isuäratav välja, Laurence. Olen juba peaaegu harjunud sind lühikestes pükstes nägema.”
Mees tuli tema juurde, pani talle käe ümber ja suudles ta kaela juustepiirist veidi allpool. „Sa näed vapustav välja.”
Gwen jumaldas ta sooja hingeõhku oma nahal ja teadis, et öö tuleb imeline. Kes võiks kahelda sellises mehes nagu Laurence? Ta oli nii tugev, tuli vaid olla ta lähedal, et tekiks tunne, et sind tahetakse, ja ta oli nii usaldatav, et miski ei saa kunagi valesti minna.
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Selle kleidiga paned kõik teised häbi tundma.”
Gwen silmitses oma läiklevat kleiti. „See on üsna lühike.”
„Võib-olla vajame kõik aeg-ajalt veidi raputust. Ära unusta salli. Isegi tule paistel võib pärast loojangut veidi jahe olla, nagu sa ilmselt eile õhtul aru said.”
Eelmisel õhtul oli Laurence ajanud tööasju, seepärast ei tulnud mugavast õhtupoolikust kaminatule paistel midagi välja. Kell üheksa olid teenijad sisenenud ühekaupa rangelt tähtsuse järjekorras. Kõigepealt turbaniga ülemteener, kes vastutas kogu maja eest, seejärel peakokk ehk appu, nagu teda kutsuti. Mees oli kas kiilaspäine või oli ta pea poolenisti paljaks ajanud ja ülejäänud juuksed pealaele naljakasse sõlme keeranud. Ta pisut idamaiste näojoonte tõttu võinuks eeldada, et mõni ta esivanem pärines Indohiinast. Sinikuldse sarongi peal oli tal pikk valge põll. Seejärel oli Naveena toonud neile kuuma kitsepiima, millele lisatud magustamiseks mesilaste mett, mitte roosuhkrut, oli ta selgitanud enne võluva naeratuse saatel head ööd soovimist. Talle järgnesid viis majateenijast poissi, kes seisid reas ja soovisid talle koos head ööd, ning lõpuks oli köögitööliste – kulide kord, kes lihtsalt põrnitsesid oma paljaid jalgu ja kummardasid. Varsti pärast põhjalikku teenijaskonna tutvustamise tseremooniat oli Gwen läinud üksinda voodisse, kurtes valusa pahkluu üle. Nüüd naeratas ta mõtte juures, kui veider see oli olnud.
„Mis sulle nalja teeb?” päris Laurence.
„Lihtsalt mõtlesin teenijaskonna peale.”
„Varsti harjud sellega ära.”
Laurence suudles teda huultele ja Gwen tundis mehe nahal seebi ja sidrunite lõhna. Käsikäes väljusid nad toast, et minna võõrastetuppa, kus pidid enne õhtusööki kokteile nautima.
„Mis lõhn see on, mida teenijanna kasutab?” küsis Gwen.
„Kas sa räägid Naveenast?”
Gwen noogutas.
„Palun kasuta ta nime, Gwen.”
„Hästi. Ja see lõhn?”
„Ma ei tea. Arvatavasti on see segu kardemonist ja muskaatpähklist. Niikaua kui mäletan, on see lõhn teda alati saatnud.”
„Kui kaua on ta siin töötanud?”
„Sellest saati kui mu ema ta välja otsis, et ta mu hoidja oleks.”
„Vaene Naveena, võin vaid ette kujutada, mis mürgleid sa poisina siin korraldasid.”
Mees naeris. „Ema pani kokku teatud mõttes perekonnaloo: kirjad, fotod, sünnitunnistused, pulmadokumendid, tead ju küll sedalaadi asju. Igatahes arvan, et Naveenast võisid olla mõned noorepõlvefotod.”
„Tahaksin neid näha. Tahan sinu kohta kõike teada.”
„Ma pole ühtegi neist ise ka näinud. Verity hoiab niisuguseid asju Inglismaal karbis. Muide, ootan väga sinu kohtumist temaga.”
„Kui kahju, et ta meie pulma ei tulnud. Kuid