alles kümneaastane.”
Gwen noogutas. „Mis saab siis, kui Naveena on töö tegemiseks liiga vana?”
„Siis hoolitseme tema eest. Lähme veranda kaudu,” ütles mees ja lükkas kõrged aknad pärani.
Gwen astus sammukese edasi ja puhkes naerma. Väljas olid helid suisa kurdistavad. Rat-ta-taa. Tviit-tviit. Tap-tap. Kahinad, viled ja krooksud üha valjenesid, enne kui vaibusid ja siis uuesti pihta hakkasid. Seejärel oli kuulda voolava vee vulinat ja valju kraaksatust ning niiske õhu täitis tsikaadide laul. Eemal tumedates põõsastes tõusid õhku tillukesed välgatused, sööstsid jälle alla, ikka tosinakaupa.
„Jaanimardikad,” sõnas Laurence.
Gwen silmas järve ääres leegitsevaid tõrvikuid.
„Mõtlesin, et teeme pärastpoole ehk südaöise jalutuskäigu,” ütles Laurence. „Järv on imekaunis, kui seda valgustavad ainult tõrvikud ja kuu.”
Gwen naeratas, ta ei suutnud varjata heameelt sellise lärmaka öö üle.
„See oleks imetore.”
„Ja öösel on vähem võimalusi veepühvliga vastamisi sattuda. Neil on kehv nägemine, seega kipuvad nad vette taaruma keskpäeval suure kuumaga.”
„Armas aeg, kas tõesti?”
„Ära lase end eksitada, nad on ohtlikud ja pusivad sind või lausa trambivad su peal, kui eriti agressiivselt meelestatud on.”
„Taevake!”
„Ära muretse, meil neid siin palju pole. Horton Plainsi looduskaitsealal on neid hästi palju.”
Elutuppa olid esimestena jõudnud Florence Shoebotham ja ta abikaasa Gregory ning sel ajal kui Laurence ja härra Shoebotham vestlesid joogikapi juures, rüüpas Gwen šerrit ja arendas seltskondlikku vestlust tema naisega. Naine oli kerekas, inglise naistele tüüpiliste laiade puusade ja kitsaste õlgadega. Ta kandis kahvatukollast lillemustriga kleiti, mis ulatus peaaegu pahkluudeni, hääl oli tal kõrge ja vinguv, sellise suure inimese puhul mõjus see naljakalt.
„Armas aeg, teie olete küll üks tilluke naine,” ütles Florence, lotid lõua all võbisemas. „Loodan siiralt, et suudate hakkama saada.”
Gwen püüdis kõigest väest naeru tagasi hoida. „Hakkama saada?”
Florence soputas enda selja taga olevat patja, tõstis selle üles ja nihkus siis diivanil Gwenile lähemale. Naisel oli madal otsaesine, juuksed olid tuhmi soola ja pipra värvi, traatjad, oli näha, et neid on raske soengusse seada. Gwen haistis džinni ja keha lõhna.
„Küllap te varsti meie kommetega ära harjute. Võtke kuulda mu nõu, tüdruk, mis iganes te ka ei teeks, ärge kunagi teenijatega liiga sõbralik olge. See ei kõlba. Neile see ei meeldi ja nad ei austa teid siis.”
„Inglismaal olin alati oma teenijatüdruku vastu sõbralik.”
„Siin on asjad teisiti. Teate, tumedanahalised on teistsugused. Lahkus ei tule neile kasuks. Kohe üldse mitte. Ja segaverelised on veel hullemad.”
Teatati uute paaride saabumisest, Gweni häiris kuuldud jutt. Ta teadis sõna „segavereline”, kuid selliselt kasutatuna oli see talle äärmiselt vastumeelt.
„Kohelge neid nagu lapsi, ja hoidke alati oma dhobil silm peal. Alles möödunud nädalal avastasin, et mu siidist Hiina pidžaama oli vahetatud mingi vana asja vastu, mis ilmselt pärines kusagilt Hattoni tänavaturult.”
Gwen oli nüüd täielikus segaduses ja ta ärritus. Kuidas saab ta dhobil silma peal hoida, kui ta isegi ei tea, kes või mis dhobi on?
Ta vaatas toas ringi. Tegu pidi olema tagasihoidliku peoga, kuid juba oli kohal üle kümne paari ning ruumi jagus veel paljude jaoks. Ta püüdis saada abikaasaga silmsidet, kuid kui ta nägi Laurence’it innukalt vestlemas kiila mehega, kelle kõrvad hoidsid peast eemale täisnurga all, tuli talle naer peale. Teekannu-mees.
„Arvatavasti räägivad nad tee hinnast,” ütles Florence, nähes, kuhu ta pilk oli suunatud.
„Kas tee hindadega on siis probleeme?”
„Oi ei, kallis. Hoopis vastupidi. Meil kõigil läheb üsnagi hästi. Teie abikaasa uuest Daimlerist peaks ju teie veenmiseks piisama.”
Gwen naeratas. „See on päris kena.”
Ukse juures seisev valges rüüs teenijapoiss lõi gongi.
„Nonii, ärge muretsege, kui midagi on, siis ainult küsige. Mul on hea meel aidata. Mul on veel meeles, mida tähendab olla noor ja äsja abiellunud. Nii palju uut omandada.” Florence sirutas käe ning Gwen tõusis teda jalule aitama.
Söögituba nägi hõbedaste valgustatud lühtrite all kena välja. Kõik säras ja sätendas, õhus oli värskust, mida tulvas madalates klaasvaasides olevatest lillhernestest. Gwen märkas saledat noorepoolset naist, kes Laurence’ile säravalt naeratas. Tal olid rohelised silmad, esile tungivad põsesarnad ja pikk kael. Blondid juuksed olid seatud nii, et eestpoolt paistsid lainja lühikese soenguna, kuid kui naine pöördus küljega tema poole, nägi Gwen, et tal olid pikad juuksed, elegantselt kuklasse sõlmitud. Ta oli rubiinidega üle külvatud, ent muidu üsna lihtsalt musta riietunud. Gwen püüdis ta pilku. Võib-olla polegi asi nii hull.
Malbe väljanägemisega prillidega mees Gwenist vasakul tutvustas ennast Partridge’ina. Gwen vaatas ta pisut esiletungivat lõuga, väikest tüükalist põskhabet ja tajus hallide silmade heatahtlikku pilku. Mees lootis, et Gwen kohaneb uues kodus ja ütles, et teda võib Johniks kutsuda.
Kui nad pikemalt vestlema jäid, olid kõigi silmad Gwenile pööratud, kuid peagi läks keskustelu üle kõige uuematele kuulujuttudele Nuwara Eliyas – kes oli kes, mida teinud, kellele ja miks. Enamik jutust läks Gweni kõrvust mööda. Ta ei tundnud ühtegi inimest, kellest jutt käis, ja tal oli raske ka kõige selle vastu huvi üles näidata. Alles siis, kui laua ümber vaikseks jäi ja teekannu-mees rusikaga lauale prõmmis, hakkas ta kuulama ja märkama.
„Kuradi häbitu minu arvates. Oleks pidanud neist paljud maha laskma.”
Kui mees oma tiraadi jätkas, kuuldus paarilt kohalolijalt heakskiitu.
„Millest nad räägivad, John?” sosistas Gwen.
„Kandys oli hiljuti kähmlus. Tundub, et Briti valitsus talitas seaduserikkujatega üsna brutaalselt. Nüüd on see põhjustanud kära. Asi on selles, et tänavail liigub kuuldusi, nagu poleks üldse tegu olnud protestiga brittide vastu, vaid midagi seoses veteranide mälestuspäeva lilledega.”
„Nii et meid ei ähvarda mingi oht?”
Mees raputas pead. „Ei. See annab lihtsalt mõnele vanale kolonelile põhjust lärmi lüüa. Kõik sai alguse umbes kümme aastat tagasi, kui britid lasid kogunemisel maha rühma moslemeid. See oli tegelikult rumal viga.”
„Olukord ei tundu just roosiline.”
„Ei. Vaadake, Tseiloni Rahvuskongress ei nõua veel sõltumatust, nad soovivad vaid rohkem autonoomiat.” Mees vangutas pead. „Kuid kui minu arvamust teada tahate, siis on meil vaja ettevaatlikumalt tegutseda. Arvestades kõike seda, mis toimub Indias, ei lähe kaua, enne kui Tseilon neist eeskuju võtab. Praegu on veel vara, aga pange mu sõnu tähele, käärimine juba käib.”
„Armas aeg, kas te olete sotsialist?”
„Ei, mu kallis, olen arst.”
Gwen naeratas.
„Häda on selles, et nõukogusse valiti vaid kolm inimest Kandyst, mistõttu sel aastal mõned neist lahkusid Tseiloni Rahvuskongressist ja lõid selle asemel Kandy Rahvusliku Assamblee. See on midagi, millel meil tuleb silm peal hoida, sellel ja Noorel Lanka Liigal, kes hakkab korraldama vastuseisu brittidele.”
Gwen vaatas laua teises otsas istuva Laurence’i poole, lootes, et mees annab kokkulepitult märku selleks, et daamid võiksid lauast lahkuda, kuid Laurence vaatas kissis silmil kaugusesse.
„Me toidame neid,” ütles teine mees, „hoolitseme nende eest,