selle leian ma, et tuleks kuulda võtta su isa soovitust Hispaaniast lahkuda. Tal on õigus: siin on liiga palju pingeid, mistahes hetkel võib midagi hirmsat lahvatada ja ei ole hea hetk uue äriga alustamiseks. Sellepärast ma arvan, et peaksime järgima tema nõuannet ja minema Aafrikasse. Kui kõik läheb hästi, võime siis, kui olukord on rahunenud, laieneda Hispaaniasse ja levida üle kogu riigi. Anna mulle aega Pitmani omanikega Buenos Aireses sinu nimel ühendust võtta ja ma veenan neid meie plaanis avada suur filiaal Marokos, eks vaatame, kas Tangeris või protektoraadis. Kõige rohkem kuu ajaga saame vastuse. Ja kui see meil käes on, siis arrivederci HispanoOlivetti – me lahkume siit ja hakkame tööga pihta.“
„Aga miks peaksid maurid tahtma masinakirja õppida?“
Ramiro esimeseks vastuseks oli kõlav naerupahvakas. Siis ta selgitas.
„Mis sulle pähe ei tule, mu kallis. Meie akadeemia on suunatud Marokos elavatele eurooplastele: Tanger on rahvusvaheline linn, vabasadam, kus on elanikke üle terve Euroopa. Seal on palju välisfirmasid, diplomaatilisi esindusi, panku ja igasuguseid äriettevõtteid, töövõimalusi on tohutult ja igal pool vajatakse kvalifitseeritud töötajaid, kes oskaksid masinakirja, kiirkirja ja raamatupidamist. Tetuanis on olukord teine, kuid samamoodi võimalusi täis: elanikkond ei ole nii rahvusvaheline, sest see on Hispaania protektoraadi pealinn, aga on pungil ametnikke ja ametnikuks pürgijaid ja nad kõik – nagu sina, mu arm, väga hästi tead – vajavad väljaõpet, mida Pitmani akadeemia saab neile pakkuda.“
„Ja kui argentiinlased sulle luba ei anna?“
„Ma kahtlen selles väga. Mul on Buenos Aireses suurepäraste kontaktidega sõpru. Me saame selle, küll sa näed. Nad annavad meile oma meetodi ja teadmised ning saadavad esindajad töötajaid koolitama.“
„Ja mida sina teed?“
„Mina üksi – mitte midagi. Meie koos – väga palju. Meie juhime firmat. Sina ja mina, üheskoos.“
Vastasin esiotsa närvilise naeruga. Pilt, mis Ramiro mulle maalis, ei saanuks olla ebatõenäosem: vaesest töötust õmblejannast, kes vaid mõne kuu eest kavatses õppida masinal tippima, sest ta oli vaene kui kirikurott, oli võluväel saamas võrratute tulevikuväljavaadetega äri omanik.
„Sa tahad, et mina juhiks firmat? Mul ei ole mitte millestki vähimatki aimu, Ramiro.“
„Kuidas ei ole? Kuidas ma saaksin sulle selgeks teha, kui palju sa väärt oled? Ainus probleem on see, et sul pole kunagi olnud võimalust seda tõestada: sa oled raisanud oma nooruse urkasse suletuna, teiste jaoks hilpe õmmeldes ja võimaluseta millegi paremaga tegeleda. Sinu hetk, sinu suur hetk alles tuleb.“
„Ja mis öeldakse Hispano-Olivettis, kui nad teada saavad, et sa ära lähed?“
Ta naeratas pilkavalt ja suudles mind ninale.
„Hispano-Olivetti, mu kallis, käigu kuu peale.“
Pitmani akadeemia või õhus hõljuv loss – mulle oli see ükspuha, kui idee tuli Ramiro suust, kui ta kirjeldas oma plaane palavikulise innuga, samal ajal mu kätt hoides ja sügavalt silma vaadates, kui ta kordas, et ma olen nii palju väärt ja et kõik läheb nii hästi, kui me üheskoos tulevikule panustame. Pitmani akadeemia või põrgukatlad – kõik, mis tema ette pani, oli mulle seaduseks.
Järgmisel päeval tõi ta koju infobrošüüri, mis oli ta kujutlusvõime süüdanud. Selles kirjeldati lõikude kaupa ettevõtte ajalugu: tegutsev alates 1919. aastast, asutajaiks kolm osanikku Allúa, Schmiegelon ja Jan. Tugineb inglase Isaac Pitmani välja mõeldud kiirkirja süsteemile. Eksimatu meetod, ranged õpetajad, täielik vastutus, isiklik kohtlemine, hiilgav tulevik pärast diplomi saamist. Fotod naeratavatest, juba peaaegu oma säravat ametialast tulevikku nautivatest noortest kuulutasid lubaduste tõepärasust. Voldik kiirgas edukust ja oli suuteline ka kõige uskmatuma pahviks lööma: „Elutee on pikk ja vaevarikas. Mitte kõik ei jõua ihaldatud eesmärgini – sinna, kus ootab edu ja jõukus. Paljud jäävad teele – püsimatud, iseloomutud, hooletud, rumalad, need, kes usuvad vaid head õnne, unustades, et kõige kõlavamad ja eeskujulikumad võidud on sepistatud õppimise, järjekindluse ja tahtejõuga. Igaüks võib valida oma saatuse. Otsusta!“
Samal õhtul läksin ema vaatama. Ta tegi kannu sisse kohvi ja kui me seda vanaisa pimedal ja vaikival juuresolekul jõime, pühendasin ta meie plaanidesse ja tegin ettepaneku, et kui me oleme end kord Aafrikas sisse seadnud, võiks ta ehk meiega ühineda. Nagu ma juba ette olin aimanud, ei meeldinud plaan talle põrmugi ega nõustunud ta ka meiega kaasa tulema.
„Sa ei pruugi oma isale kuuletuda ja uskuda kõike, mida ta rääkis. See, et temal on oma äriga raskusi, ei tähenda veel, et meiega midagi juhtub. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam ma usun, et ta liialdas.“
„Kui ta on nii hirmul, ema, siis on selleks mingi põhjus, ta ei mõtle ju seda välja…“
„Tal on hirm, kuna ta on harjunud käskima, ilma et keegi vastu hakkaks, ja nüüd on ta segaduses, sest esimest korda hakkavad töölised häält tõstma ja oma õigusi nõudma. Tegelikult ma päris kahtlen, kas kogu selle raha ja eriti ehete vastuvõtmine polnud mitte hullumeelsus.“
Hullumeelsus või mitte, igal juhul sellest ajast said raha, ehted ja plaanid koha meie igapäevaelus – täiesti loomulikult ja vaikselt, kuid alati mõtteis ja jutuks. Nii nagu olime kavandanud, võttis Ramiro äriühingu asutamisega seotud toimingud enda hooleks ja mina vaid kirjutasin alla paberitele, mis ta mulle ette pani. Pärast seda läks mu elu endistviisi edasi – olin elevil, rõõmus, armunud ja pilgeni tulvil arutut lihtsameelsust.
Kohtumine Gonzalo Alvaradoga silus pisut konarusi ema ja minu suhetes, kuid meie teed jätkusid pöördumatult erinevat rada. Dolores teenis elatist, kasutades viimseni ära donja Manuela juurest toodud kangajääke, õmmeldes aegajalt mõnele naabrinaisele, istudes suurema osa ajast tegevusetult. Minu maailm seevastu oli juba teine – maailm, kus polnud kohta ei lõigetel ega vahevoodritel, kus ei olnud enam peaaegu midagi alles noorest õmblejannast, kes ma kunagi olin.
Marokosse kolimine viibis veel mõne kuu. Nende vältel käisime Ramiroga siin ja seal, naersime, suitsetasime, armastasime nagu hullud ja tantsisime „Carioca“ järgi koidikuni. Poliitiline olukord meie ümber oli endiselt tuline ning streigid, konfliktid töökohtadel ja vägivald tänavatel moodustasid tavapärase tausta. Veebruari valimised võitis vasakpoolne Rahvarinde koalitsioon, sellele vastuseks muutus Falang agressiivsemaks. Poliitilistes debattides asendasid sõnu püstolid ja rusikad, pinge kasvas äärmuseni. Kuid mis meil sest kõigest, kui olime vaid paari sammu kaugusel oma uuest eluetapist.
Lahkusime Madriidist 1936. aasta märtsi lõpul. Ühel hommikul läksin sukki ostma ja leidsin tagasi tulles eest pea peale pööratud korteri ning kohvritest ja reisikirstudest ümbritsetud Ramiro.
„Me sõidame ära. Täna õhtul.“
„Kas Pitmanist tuli juba vastus?“ küsisin, tundes, kuidas kõhust õõnsaks tõmbas. Ramiro vastas minu poole vaatamata, suure kiiruga kapist pükse ja särke välja tõstes.
„Otseselt mitte, aga mulle öeldi, et nad kaaluvad ettepanekut väga tõsiselt. Nii et ma usun, et on aeg hakata tiibu sirutama.“
„Ja sinu töö?“
„Ma tulin sealt ära. Just täna. Mul oli täiesti kõrini, nad teadsid, et minu lahkumine on päevade küsimus. Nii et hüvasti, jumalaga, Hispano-Olivetti. Meid ootab teine maailm, mu kallis, saatus on julgete päralt, nii et hakka asju kokku panema, me sõidame ära.“
Ma ei vastanud ja minu vaikimine sundis teda oma palavikulist tegutsemist katkestama. Ta peatus, vaatas mind ja naeratas mu jahmatust nähes. Siis tuli ta minu juurde, haaras mul piha ümbert kinni ning kiskus ainsa suudlusega juurteni välja kõik mu hirmud ja süstis minusse sellise energia, et oleksin võinud lennates Marokosse minna.
Kiirustamise tõttu oli mul vaid mõni minut aega, et emaga hüvasti jätta, vaid üks kiire kallistus peaaegu ukselävel: ära muretse, küll ma kirjutan. Mul oli hea meel, et mul polnud aega hüvastijättu pikendada: see oleks olnud liialt valus. Ma isegi ei vaadanud tagasi, kui jooksujalu