peeglist. Tervikuna. Ramiro kuju peegeldus minu taga, naeratav, imetlev, käed taskus.
„Sa näed võrratu välja. Sa avaldad talle muljet.“
Üritasin märkuse peale tänulikult naeratada, aga see ei õnnestunud päriselt. Olin ilus, see oli tõsi; ilus ja teistsugune, justkui võõras inimesele, kes olin olnud vaid mõni kuu varem. Ilus, teistsugune ja kohkunud nagu hiireke, hirmust suremas, kahetsedes, et olin tollele kummalisele palvele vastu tulnud. Ema saabudes järeldasin ta pilgust, et Ramiro viibimine minu kõrval polnud talle sugugi meelt mööda. Mõistes, et kavatseme koos sisse minna, lõikas ta selle plaani keerutamata läbi.
„See on perekondlik asi, teie jääte siia, olge kena.“
Ja seisatamata, et vastust oodata, pööras ta ümber ja astus võimsast mustast raud- ja klaasuksest sisse. Oleksin tahtnud Ramirot enda kõrvale, vajasin tema tuge ja jõudu, aga ma ei söandanud emale vastu hakata. Sosistasin vaid Ramirole, et on parem, kui ta lahkub, ja läksin emale järele.
„Tulime härra Alvarado juurde. Ta ootab meid,“ teatas ta uksehoidjale. See noogutas ja valmistus meid sõnagi lausumata liftini saatma.
„Tänan, ei ole tarvis.“
Läksime läbi avara vestibüüli ja hakkasime mööda treppi üles astuma, ema kindlal sammul ees, käsipuu poleeritud puitu peaaegu riivamata, rõivastatud kostüümi, mis oli mulle uus. Mina tema järel, hirmunult, klammerdudes käsipuu külge nagu päästerõngale tormisel ööl. Mõlemad haudvaikuses. Aina rohkem mõtteid tungles mu peas, kui me üks trepiaste teise järel ülespoole liikusime. Esimene trepimade. Miks liikus ema selles võõras kohas nii tuttavlikult. Vahekorrus. Milline on küll see mees, kelle juurde me läheme, millest niisugune äkiline tahtmine minuga pärast kõiki neid aastaid tuttavaks saada. Esimene korrus. Ülejäänud mõtted jäid kobarana mu pea varjatud soppidesse: nende jaoks polnud aega, olime kohal. Suur uks paremat kätt, ema sõrm, mis surus kindlameelselt kellanupule, vähimagi märgita kartlikkusest. Kohemaid avanev uks, mustas vormis ja laitmatu mütsikesega vanaldane teenijanna.
„Tere õhtust, Servanda. Me tulime härra juurde. Ma oletan, et ta on raamatukogus.“
Servanda suu jäi lahti, tervitus õhku rippuma, justkui oleks saabunud kummitused. Kui ta reageerida suutis ja näis lõpuks olevat võimeline midagi kostma, kõlas üks näota hääl tema omast üle. Mehehääl, kare, jõuline, korteri tagaosast.
„Tulgu edasi.“
Teenijanna astus kõrvale, ikka veel närvilises jahmatuses. Tal polnud vaja meile teed juhatada – ema paistis seda vägagi hästi tundvat. Astusime mööda laia koridori, möödusime kangaste, vaipade ja perekonnapiltidega kaetud seintega salongidest. Jõudes kahepoolse avatud ukseni vasakut kätt, pööras ema sinna. Siis nägime suurt mehekuju, kes meid ruumi keskel ootas. Ja taas võimas hääl:
„Astuge sisse.“
Suur kabinet suurele mehele. Suur, paberitega kaetud kirjutuslaud, suur raamatuid täis raamaturiiul, suur mees, kes mind vaatas, kõigepealt mulle silma, siis ülevalt alla, uuesti alt üles. Ta uuris mind. Ta neelatas, mina neelatasin. Ta astus mõne sammu meie suunas, asetas oma käe minu käsivarrele ja surus seda õrnalt, nagu soovides kindlaks teha, et ma olen tõepoolest olemas. Ta naeratas kergelt ühe suupoolega, nagu pisukese melanhooliaga.
„Sa oled samasugune nagu su ema kakskümmend viis aastat tagasi.“
Ta vaatas mulle endiselt otsa, pigistades mind sekundi, kaks, kolm, kümme. Siis, mind ikka lahti laskmata, pööras ta pilgu ära ja suunas selle emale. Ta näole tuli taas kerge kibe naeratus.
„Kui palju aega on mööda läinud, Dolores.“
Ema ei vastanud, ent ei pööranud ka pilku ära. Siis lasi mees mu käsivarre lahti ja sirutas käe ema suunas. Ta nagu ei otsinudki tervitust, ainult kontakti, puudutust, nagu oodates, et ema sõrmed tulevad talle vastu. Aga ema püsis liikumatult, kutsele vastamata, kuni mees näis lummusest ärkavat, köhatas ning pakkus viisakal ja samas rõhutatult neutraalsel toonil meile istet.
Selle asemel, et suunduda paberitega üle kuhjatud suure töölaua juurde, palus ta meid raamatukogu teise nurka. Ema istus ühte tugitooli ja mees tema vastu. Mina üksi sohvale nende kahe vahele. Kõik kolm pinges, ebamugavust tundes. Mees otsis tegevust sigari süütamisest. Ema istus, põlved koos ja selg sirge. Mina samal ajal kriipisin nimetissõrmega sohva veinikarva damastkatet, kogu tähelepanu sellel toimingul, justkui tahaksin kangalõimedesse auku uuristada ja sisalikuna selle kaudu põgeneda. Tuba täitus suitsust ja taas kuuldus justkui sõnavõttu kuulutav köhatus, kuid enne kui see kuuldavale tuli, hakkas ema rääkima. Ta pöördus minu poole, kuid ta pilk püsis mehel. Ema hääl sundis mind viimaks pilgu nende poole tõstma.
„Niisiis, Sira, see on sinu isa, saad lõpuks temaga tuttavaks. Tema nimi on Gonzalo Alvarado, ta on insener, valutehase omanik ja ta on kogu elu selles majas elanud. Enne perepojana ja nüüd härrana, kui kiiresti küll elu läheb. Palju aega tagasi käisin mina siin tema emale õmblemas, siis me tutvusime ja, nojah, kolm aastat hiljem sündisid sina. Ära kujuta ette tavapärast lugu, kuidas südametunnistuseta noorhärra petab vaest õmblejannakest või midagi seesugust. Kui meie suhe algas, olin mina kahekümne kahene ja tema kakskümmend neli, me mõlemad teadsime suurepäraselt, kes me oleme, kus me oleme ja millega me silmitsi seisame. Tema ei petnud mind ja mina ei hellitanud suuremaid lootusi kui põhjust. See oli suhe, mis sai otsa, sest see ei võinud kuhugi viia, sest see poleks üldse pidanud algama. Mina olin see, kes otsustas lõpu teha, mitte tema ei hüljanud meid sinuga. Ja mina olen olnud see, kes on alati soovinud, et te mingil moel kokku ei puutuks. Su isa püüdis meist mitte ilma jääda, esialgu järjekindlalt, hiljem vähehaaval olukorraga leppides. Ta abiellus ja sai veel lapsi, kaks poega. Ma polnud temast juba kaua aega kuulnud, kuni üleeile sain teate. Ta ei ütelnud mulle, miks ta tahab sinuga nüüd tuttavaks saada, kohe saame siis teada.“
Sel ajal kui ema rääkis, kuulas mees teda tähelepanelikult, tõsise poolehoiuga. Kui ema vaikis, ootas ta mõne sekundi, enne kui sõnajärje üle võttis. Just nagu järele mõteldes, mõõtes oma sõnu, et need väljendaksid täpselt seda, mida ta öelda tahtis. Kasutasin hetke, et teda silmitseda, ja esimesena tuli pähe mõte, et ma poleks ealeski osanud endale niisugust isa ette kujutada. Mina olin tumedapäine, ema oli tumedapäine ja neil väga üksikutel kordadel elus, kui ma püüdsin oma isa silme ette manada, olin teda alati kujutlenud sellisena nagu meie, samasugusena, tõmmu jume, tumedate juuste ja kerge kehaehitusega. Samuti olin isakuju alati seostanud oma ringkonna inimeste väljanägemisega: naabrimees Norberto, sõbrataride isad, mehed, kes täitsid meie aguli kõrtse ja tänavaid. Tavaliste inimeste tavalised isad: postiametnikud, müüjad, kontoritöötajad, kelnerid või kõige enam kioski- ja pudupoepidajad või Cebada turu aedviljaleti omanikud. Härrad, keda ma nägin donja Manuela õmbluskoja tellimusi laiali viies oma käikudel Madriidi jõukamatele tänavatele, olid minu jaoks nagu teisest maailmast, teise liiki kuuluvad olendid, kes ei sobitunud mingil moel vormi, mis oli minu teadvuses isa jaoks. Ometi oli minu vastas üks neist isenditest. Mees, kes pisut liigsest kogukusest hoolimata oli veel kena, juba hallide juustega, mis omal ajal pidid olema heledad, ja pisut punetavate meekarva silmadega, tumehallis riietuses, suure korteri omanik ja eemaloleva pere pea. Isa, kes erines teistest isadest ja kes lõpuks hakkas rääkima, pöördudes vahelduvalt ema ja minu poole, mõnikord meie mõlema, mõnikord mitte kellegi poole.
„Nii, see ei ole kerge,“ lausus ta sissejuhatuseks.
Sügav hingetõmme, sigarimahv, väljahingamine. Lõpuks tõstetud pilk, mis vaatas mulle otsa. Seejärel emale. Uuesti mulle. Siis võttis ta taas sõnajärje üles ega peatunud enam niivõrd pika ja intensiivse ajahetke jooksul, et kui ma taas märkama hakkasin, istusime juba peaaegu pimedas, meie kehad olid muutunud varjudeks ning ainsa helendusena oli meile seltsiks rohelise kupliga laualambi kauge ja nõrk kuma.
„Otsisin teid üles, sest ma kardan, et mistahes päeval võidakse mind tappa. Või tapan mina kedagi ja mind pannakse vangi, mis on nagu elusalt surra, teeb sama välja. Poliitiline olukord on ärev ja kui see plahvatab, teab vaid jumal, mis meist kõigist saab.“
Vaatasin silmanurgast ema, otsides mingit reaktsiooni, aga tema nägu ei väljendanud vähimatki