elegantne ja samal ajal nõretas see minu ringkonna meestest nii erinev peenekombelisus iga ihupooriga mehelikkusest: suitsetades, lipsusõlme kohendades, rahakotti taskust võttes või tassi suule tõstes.
„Ja miks tahab sinusugune naine veeta oma elu mingisuguses ministeeriumis, kui ma tohin huvi tunda?“ päris ta esimese kohvilonksu järel.
Kehitasin õlgu.
„Küllap vist selleks, et meil oleks parem elu.“
Aeglaselt lähenes ta mulle taas, suunas taas oma sooja hääle mu kõrva.
„Kas sa tõesti tahad paremat elu, Sira?“
Varjusin vastusest hoidudes šokolaadisõõmu taha.
„Sa oled end ära määrinud, las ma teen su puhtaks,“ ütles ta.
Seejärel sirutas ta oma käe mu näo juurde ja sobitas avatud peopesa mu lõualuule, nagu oleks just see olnud vorm, mille järgi mind kord loodi. Siis asetas ta pöidla oletatavale plekile, suunurga lähedale. Ta silitas mind pehmelt, kiirustamata. Lasin sellel sündida: hirmu ja naudingu segu takistas mind mistahes liigutust tegemast.
„Siit oled sa ka end ära määrinud,“ sosistas ta kähedalt, viies sõrme teise kohta.
Sihtmärgiks oli mu alumise huule serv. Ta kordas silitust. Aeglasemalt, õrnemalt. Värin jooksis mul mööda selga, surusin sõrmed toolisametisse.
„Ja siit ka,“ kordas ta. Siis silitas ta kogu mu suud, millimeeter millimeetri haaval ühest nurgast teiseni, sujuvalt, aeglaselt, veel aeglasemalt. Olin uppumas kaevu, millessegi pehmesse, mida ma ei osanud sõnastada. Mul oli ükskõik sellest, et kõik oli vale ja mu huultel polnud jälgegi šokolaadist. Mul oli ükskõik sellest, et kõrvallauas katkestasid kolm auväärset vanahärrat vestluse, et jälgida stseeni põleval pilgul, meeletu sooviga, et neil oleks kolmkümmend aastat vähem turjal.
Siis sisenes kohvikusse lärmakas trobikond üliõpilasi ning nende käratsemine ja naerupahvakud lõhkusid hetke maagia, nagu puruneb seebimull. Ja ühtäkki, nagu oleksin unest ärganud, tajusin tormakalt ühekorraga mitut asja: et põrand ei olnud ära sulanud ja püsis kindlana mu jalge all, et mu suhu oli sisenemas võõras sõrm, et mu vasakul reiel roomas ahne käsi ja et ma olin vaksa kaugusel sellest, et pea ees kuristikku viskuda. Tagasi saadud mõtteselgus sundis mind järsult püsti tõusma ning kiiruga kotti haarates ajasin ümber veeklaasi, mille kelner koos šokolaadiga toonud oli.
„Siin on teile kirjutusmasina raha. Täna õhtul tuleb minu peigmees sellele järele,“ ütlesin ja panin rahatähtede paki marmorlauale.
Ta haaras mul randmest.
„Ära mine, Sira, ära ole minu peale pahane.“
Tõmbasin end järsult lahti. Ma ei vaadanud ta poole ega jätnud hüvasti, lihtsalt pöörasin ümber ja suundusin pingutatud väärikusega ukse poole. Alles siis panin tähele, et olin endale vett peale ajanud ja vasak jalg oli läbimärg.
Ta ei järgnenud mulle: küllap aimas, et sellest poleks mingit kasu olnud. Ta jäi lihtsalt istuma ja kui ma eemalduma hakkasin, läkitas mulle järele viimase noole.
„Tule mõni päev jälle. Sa tead, kus ma olen.“
Teesklesin teda mitte kuulvat, astusin kiirustades läbi üliõpilaste summa ja lahustusin tänavamelus.
Terve nädala heitsin magama lootuses, et järgmine päev koidab teisiti, ja terve nädala ärkasin järgnenud hommikul ühe ja sama kinnismõttega: Ramiro Arribas. Mälestus temast ründas mind igal nurgal ja mul ei õnnestunud teda minutikski mõtetest heita: voodit tehes, nina nuusates, apelsini koorides ja asteastmelt trepist alla minnes oli mälestus temast mu võrkkestale söövitatud.
Ignacio ja ema pühendusid samal ajal pulmaplaanidele, kuid ei suutnud mind panna oma õhinat jagama. Miski polnud mulle meeltmööda, miski ei äratanud minus vähimatki huvi. Küllap see on närvidest, arvasid nad. Mina samal ajal pingutasin, et Ramirot peast heita, et mitte taas meenutada ta häält mu kõrvus, ta sõrme, mis silitab mu suud, kätt, mis liigub mööda mu reit, ja viimaseid sõnu, mille ta mu kuulmeisse naelutas, kui ma talle kohvikus selja keerasin, veendumuses, et teen oma lahkumisega hullumeelsusele lõpu. Tule mõni päev jälle, Sira. Tule.
Võitlesin kogu jõust, et vastu panna. Võitlesin ja kaotasin. Ma ei suutnud teha mitte midagi, et kübekesegi mõistlikkusega hakata vastu talitsematule tõmbele, mille too mees oli minus äratanud. Kui palju ma ka enda ümbert ei otsinud, olin võimetu leidma abinõu, jõudu või pidepunkti, millest kinni haarata ja mis takistaks teda mind endaga kaasa kiskumast. Ei tulevane abikaasa, kellega pidin vähem kui kuu möödudes abielluma, ei ausameelne ema, kes oli nii palju vaeva näinud, et kasvatada minust korralik ja vastutustundlik naine. Mind ei pidurdanud ka ebakindlus teadmatusest, kes on too võõras ja mis saatusel mulle tema kõrval varuks on.
Üheksa päeva pärast esimest külastust Hispano-Olivetti ärisse läksin sinna tagasi. Nii nagu eelmistel kordadel, tervitas mind taas kellukese helin ukse kohal. Mind ei võtnud vastu mitte mõni paks müüja, mitte mõni laopoiss, mitte ükski teine töötaja. Mind võttis vastu ainult Ramiro.
Lähenesin talle, püüdes astuda kindlal sammul, sõnad valmis mõeldud. Kuuldavale tuua ma neid ei saanud. Ta ei lasknud. Niipea kui olin ta haardeulatuses, võttis ta käega mu kukla ümbert ja surus mu suule nii tugeva, nii meelelise ja pika suudluse, et mu keha oli vapustuses, see sulas ja muutus suhkrusiirupiseks loiguks.
Ramiro Arribas oli kolmekümne nelja aastane, ta oli elanud siin ja seal ning tal oli nii võimas võrgutusjõud, et ka betoonsein poleks suutnud seda pidada. Kõigepealt tõmme, kahtlus ja ärevus. Siis kuristik ja kirg. Ma jõin õhku, mida ta hingas, ja tema kõrval kõndisin kahe vaksa jagu tänavasillutisest kõrgemal. Jõed võinuksid tõusta üle kallaste, hooned variseda ja tänavad kaardilt kaduda, taevas oleks võinud saada maaks ja terve universum mu jalge alla vajuda, ma oleksin seda talunud, kui Ramiro oli minuga.
Ignacio ja ema hakkasid kahtlustama, et minuga toimub midagi ebatavalist, midagi enamat kui vaid peatsetest pulmadest tekkinud ärevus. Nad ei suutnud aga kindlaks teha mu erutuse ajendit ega leidnud ainsatki põhjust, mis selgitanuks mu alailma salatsevat olekut, korrapäratuid käimisi ja hüsteerilist naeru, mida ma mõnikord ei suutnud tagasi hoida. Mul õnnestus seda kaksikelu tasakaalus hoida vaid mõne päeva, just nii kaua, et tajuda, kuidas kaalukausid minutitega kaldu vajusid, kuidas Ignacio langes ja Ramiro tõusis. Vähem kui nädalaga mõistsin, et pean kõigega lõpu tegema ja tühjusse viskuma. Oli saabunud hetk minevik vikatiga läbi niita. Maatasa teha.
Ignacio tuli õhtul meile.
„Oota mind platsi peal,“ sosistasin ust vaid mõne sentimeetri paotades.
Emale olin öelnud lõuna ajal, Ignacio ei võinud kauem teadmatuses olla. Viis minutit hiljem läksin alla, huuled värvitud, uus kott ühes ja Lettera 35 teises käes. Ta ootas mind selsamal alatisel pingil, tollel külmal kivimürakal, kus olime veetnud nii palju tunde, kavandades ühist tulevikku, mida nüüd enam kunagi ei pidanud saabuma.
„Sa lähed teisega, eks ole?“ küsis ta, kui ma ta kõrvale istusin. Ta ei vaadanud minu poole, lihtsalt põrnitses maha, tolmust maapinda, mille sonkimisega ta kinganina ametis oli.
Ma vaid noogutasin. Selge sõnatu jah. Kes ta on, küsis Ignacio. Vastasin. Meie ümber jätkusid tavapärased hääled: lapsed, koerad ja jalgrattakellad, San Andrési kiriku viimasele missale kutsuvad kellalöögid, vankrirattad sillutiskividel, väsinud muulad teel õhtusse. Ignacio vaikis pikalt. Küllap tajus ta minu otsuses sellist kindlameelsust, sellist vankumatust, et ta isegi ei näidanud oma hingevalu välja. Ta ei korraldanud draamat ega nõudnud selgitusi. Ta ei süüdistanud mind ega palunud oma tundeid vaagida. Ta ütles veel vaid ühe lause, aegamisi, nagu lastes sel voolata:
„Ta ei hakka sind iial armastama nii nagu mina.“
Siis tõusis ta püsti, võttis kirjutusmasina ja astus sellega tühjusse. Nägin ta eemalduvat selga, kui ta tänavalaternate tuhmis valguses läks, võibolla talitsedes soovi seda vastu maad virutada.
Jälgisin teda pilguga, vaatasin, kuidas ta mu koduplatsilt eemaldus, kuni ta kogu kaugusesse haihtus,