pühapäeval Bombilla pargis, kärarikkal tantsupeol, kus tunglesid õmblejatüdrukud, kehvad üliõpilased ja puhkusel sõdurpoisid. Ta võttis mu tantsima, naerutas mind. Kahe nädala möödudes hakkasime pulmaplaane pidama.
Kes oli Ignacio, mida ta minu jaoks tähendas? Elu armastust, mõtlesin tollal. Rahumeelset poissi, kellest aimasin saavat hea isa mu lastele. Olin jõudnud juba ikka, kus minusugustel erilise ameti või sissetulekuta neidudel polnud kuigi palju valikuid peale abiellumise. Mind üksi kasvatanud ja selleks päikesetõusust loojanguni tööd rühmanud ema eeskuju polnud mulle kunagi ihaldusväärse saatusena tundunud. Ja Ignacios leidsin sobiva kandidaadi, et mitte ema jälgedes käia: inimese, kellega minna läbi ees ootava täiskasvanu ea, ärkamata igal hommikul, üksinduse maitse suus. Mind ei viinud tema juurde hullutav kirg, küll aga tugev kiindumus ja kindlustunne, et minu elupäevad saavad tema kõrval mööduma vaevade ja vapustusteta, pehmelt nagu padjal.
Uskusin, et see on Ignacio Montese käsivars, mis viib mind tuhande ühele jalutuskäigule, et tema on see lähedane, kes pakub mulle igavesti kindlust ja kaitset. Minust kaks aastat vanem, kõhn, sõbralik, ühtviisi leebe ja hell. Ta oli üsna pikka kasvu ja kõhetu, viisakate kommetega ning südamega, mille võime mind armastada näis kasvavat tundidega. Kastiilia lesknaise poeg, hoolega loetud mündid madratsi all; kehvade pansionite ajutine elanik, innukas riigiametisse pürgija ja igavene kandidaat mistahes ministeeriumis, mis eluaegset sissetulekut võis lubada. Sõjaministeerium, siseministeerium, majandusministeerium. Unistus kolmest tuhandest peseetast aastas, kahesaja neljakümne ühest peseetast kuus – kindel palk igavesest ajast igavesti, vastutasuks ülejäänud elupäevade pühendamise eest kabinettide ja ooteruumide, kuivatuspaberite, kirjapaberite, pitsatite ja tindipottide taltsale maailmale. Sellele alusele kavandasime oma tulevikku – olesklevale ametnikupõlvele, mis keeldus jonnakalt üks kandideerimine teise järel minu Ignaciot oma rüppe võtmast. Ja tema jätkas järeleandmatult. Veebruaris proovis justiitsministeeriumi ja juunis põllumajandusministeeriumi ja ikka jälle otsast peale.
Senikaua, saamata endale lubada kulukaid meelelahutusi, kuid surmani valmis mind õnnelikuks tegema, tõi Ignacio mulle kingitusi, mida ta kehva tasku viletsad võimalused lubasid: pappkarp täis siidiusse ja mooruspuu lehti, küpsekastanituutud ja igavese armastuse tõotused viadukti all murul. Päikeselistel pühapäevahommikutel kuulasime koos Oeste pargi kõlakoja orkestrit ja sõudsime paadiga Retiro tiigil. Ei olnud kiikede ja leierkastiga tantsupidu, kus me poleks käinud, ega chotis’t, mida me poleks kellavärgi täpsusega kaasa tantsinud. Kui palju pärastlõunaid veetsime Vistillase aedades, kui palju filme vaatasime linnaosa pooleteisepeseetastes kinodes. Horchata’t juua oli meie jaoks luksus ja taksosõit vaid terendus. Ignacio hellus polnud küll kulukas, kuid see oli lõputu. Mina olin tema taevas ja tema tähed, kõige ilusam, kõige parem. Minu juuksed, minu nägu, minu silmad. Minu käed, minu suu, minu hääl. Kõik minus oli tema jaoks ületamatu, tema rõõmude allikas. Ja mina kuulasin teda, kutsusin tobuks ja lasin end armastada.
Elu õmbluskojas käis noil päevil aga teises rütmis. See muutus raskeks, ebakindlaks. Teine vabariik oli kaasa toonud rahutuspuhangu meie klientide ringkonna mugavas jõukuses. Madriid oli ärev ja äkiline, kõik nurgad olid poliitilistest pingetest läbi imbunud. Paremad perekonnad pikendasid lõputult suvitamist põhjas, soovides jääda eemale rahutust ja mässulisest pealinnast, mille tänavatel hõigati valjuhäälselt välja kommunistlikku ajalehte, samal ajal kui kaltsakas äärelinnaproletariaat tungis jultunult lausa Puerta del Soli väljakule. Suuri eratõldu jäi tänavatele vähe, külluslikud peod olid harvad. Leinariietes vanadaamid lugesid üheksa päeva palveid, et Azaña valitsus kiirelt kukuks, ja paugutamised gaasilampide süütamise tunnil muutusid igapäevaseks. Anarhistid panid kirikuid põlema, falangistid tõmbasid suurustlevalt püstolid kabuurist. Aadlikud ja suurkodanlased katsid üha sagedamini mööblitükid linaga, vallandasid teenijaskonna, riivitasid aknaluugid ja lahkusid rutakalt välismaale, viies üle piiri kaasa hunnikutes juveele, hirme ja rahatähti, igatsedes taga eksiili aetud kuningat ja kuulekat Hispaaniat, mille saabumiseni läks veel aega.
Ja donja Manuela õmbluskotta astus sisse aina vähem daame, läks välja vähem tellimusi ja oli vähem toimetusi. Üksteise järel saadeti raske südamega minema kõigepealt käealused ja seejärel ülejäänud õmblejad, kuni lõpuks jäime vaid perenaine, ema ja mina. Ja kui me lõpetasime Entrelagose markiisi viimase kleidi ja veetsime järgmised kuus päeva käed rüpes raadiot kuulates, ilma et ainsamgi hing uksele koputaks, teatas donja Manuela ohates, et tal pole teist võimalust kui äri sulgeda.
Keset nonde aegade tõmblusi, kui poliitilised lahingud panid teatrite parterid värisema ja valitsused pidasid vastu vaid kolme meieisapalve jagu, oli meil aga vaevalt mahti kaotatut taga nutta. Kolm nädalat pärast pealesunnitud tegevusetuse algust ilmus Ignacio kannikesekimbu ja teatega, et on viimaks riigitööle võetud. Meie väikese pulma plaanimine varjutas ebakindluse ning söepanniga soojendatava laua ümber hakkasime sündmust ette valmistama. Kuigi vabariigi uued tuuled tõid moodi ilmaliku abielu, õhutas minu ema, kelle hinges elasid vähimagi ebamugavustundeta kõrvuti üksikema seisus, raudne katoliiklik vaim ja nostalgiline lojaalsus kukutatud monarhiale, sõlmima kiriklikku abielu lähedal asuvas San Andrési kirikus. Meie Ignacioga nõustusime, kuidas saanuksime seda mitte teha, kõigutamata seda tahete hierarhiat, kus tema täitis kõik minu soovid ja mina kuuletusin vastu vaidlemata ema omadele. Pealegi polnud mul ühtegi kaalukat põhjust keeldumiseks: tundsin tolle abielu sõlmimise vastu vähest vaimustust ja mulle oli ükskõik, kas altar preestri ja sutaaniga või saal kolmevärvilise lipuga.
Nii leppisime kuupäeva kokku sellesama kohaliku preestri juures, kes kakskümmend neli aastat varem oli ühel 8. juunil pühakute kalendri ettekirjutuste kohaselt andnud mulle nimeks Sira. Sabiniana, Victorina, Gaudencia, Heraclia ja Fortunata olid tolle päeva pühakute järgi teised võimalused.
„Sira, isa, pange talle seesama Sira, see on vähemasti lühike.“ Selline oli mu ema otsus tema üksildases emaduses. Ja Sira minust sai.
Pidime abiellumist tähistama koos perekonna ja mõne sõbraga. Minu Filipiinide sõjas kehalt ja vaimult sandistatud jalutu ja arutu vanaisa, alaline tumm kaaslane söögitoa rõdu kõrval kiiktoolis. Ignacio ema ja õed, kes pidid maalt kohale tulema. Meie naabrid Engracia ja Norberto ja nende kolm südamlikku sotsialistist poega, kes olid meile vastaskorteris niisama lähedased, nagu sidunuks meid üle trepimademe üks veri. Donja Manuela, kes haaras uuesti niidid, et kinkida mulle pruutkleidi näol oma viimane teos. Pidime külalistele pakkuma beseetorti, Málaga veini ja vermutit, võibolla saanuksime tellida mõne kohaliku moosekandi pasodooblit mängima ja mõni tänavapiltnik teinuks meist ülesvõtte, mis hiljem kaunistanuks kodu, mida meil veel ei olnud ja milleks esialgu pidi saama minu ema oma.
Just siis, kesk seda plaanide ja askelduste segadikku, tuli Ignaciole pähe, et ma peaksin kandideerima riigiametnikuks nagu temagi. Hiilgav koht riigiasutuses oli avanud ta silmad uuele maailmale: vabariigi ametiasutuste maailmale, kus naistele terendasid mõned ametikohad väljaspool pliiti, pesukööki ja näputööd; kus naissugu võis enesele meestega õlg õla kõrval, võrdsetel tingimustel ja samu eesmärke püüeldes teed rajada. Esimesed naised istusid juba saadikuna kongressis, riigiametites kuulutati välja sugude võrdsus, meile anti õigusvõime, õigus tööle ja õigus valida. Kõigele vaatamata oleksin mina tuhat korda eelistanud naasta õmblemise juurde, kuid Ignaciol kulus vaid kolm õhtut minu ümberveenmisele. Vana kangaste ja tikkpistete maailm oli kokku varisenud ning meile avas uksed uus universum – tuli sellega kohanduda. Ignacio pidi ise mu ettevalmistuse eest hoolt kandma; tal olid olemas kõik eksamiteemad ja enam kui küllaldane kogemus arvukate kandideerimiste ja läbikukkumiste kunstis, kunagi meeleheitele alla andmata. Mina omalt poolt panustasin sellesse plaani selge arusaama, et tuleb õlg alla panna ja aidata ülal pidada meie väikest peret, mille pärast pulmi moodustame meie kaks koos ema, vanaisa ja tulevase järelkasvuga. Niisiis nõustusin. Vaim valmis, puudus meil veel vaid üks asi: kirjutusmasin, millel õppida trükkima ja valmistuda möödapääsmatuks masinakirjaeksamiks. Ignacio oli aastaid harjutanud võõrastel masinatel, käies läbi Kolgata tee mööda kurbi rasva, tindi ja küllastunud higi järele lõhnavaid õhtukoole; ta ei tahtnud, et mina oleksin sunnitud noid katsumusi kordama ja sellest tema kindel tahe muretseda meile oma varustus. Järgnenud nädalail pühendusime selle otsingutele nagu olnuks tegemist meie elu suurinvesteeringuga.
Uurisime