inimestel tõeline aja- ja ajalootunne.
5
Vrd. II kd., lk. 710, mrk. 137.
6
Siin ja mitmes muuski kohas kasutab autor võimalust lisada sõnale või mõistele tähendust sellega, et rõhutab kirjapildis saksa sõna määravat artiklit. Kirjutatud on: der Philosophie der Zukunft, tõlgitud: ‘ainuvõimalikuks tuleviku-filosoofiaks’.
7
Spengleri Werden, tavapäraselt tõlgitud ‘saama’-verbi ja selle vormide abil, lubab vastena kasutada ‘tekkima’-verbi juhul, kui jaksame meeles pidada, et selle all on mõeldud elavat arenemist, uuenemist, kujunemist, mitte ainult ühekordset sündi.
8
Spengleril: den Inbegriff der Gestalten von dem der Gesetze; ingliskeelses autoriseeritud tõlkes (tlk. C. F. Atkinson) the content of images from that of laws, mida võiks eesti keelde tõlkida ka: kujundite sisu seaduste sisust.
9
Kanti tohutu kandeulatusega eksituseks, mille mõju kestab tänini, oli see, et ta viis välise ja sisemise inimese kõigepealt täiesti skemaatiliselt ühendusse mitmetähenduslike ja ennekõike muutlike mõistetega ‘ruum’ ja ‘aeg’, ning järgnevalt sidus selle täiesti valel viisil geomeetria ja aritmeetikaga, mille asemel siin tuleb vähemalt nimetada palju sügavamat vastuolu matemaatilise ja kronoloogilise arvu vahel. Aritmeetika ja geomeetria on mõlemad ruumiarvutused ning oma kõrgemates valdkondades üldse mitte enam eristatavad. Ajaarvestus, mille mõistest naiivne inimene tundepäraselt selgesti aru saab, on seotud küsimusega millal?, mitte mis? või kui palju?.
10
Peaks olema märgatav, kui väga jääb vormilise kombineerimise sügavus ja üldistamise energia näiteks renessansi või rahvasterändamise ajaloo uurimisel maha sellest, mis on loomulik funktsiooniteooria ja teoreetilise optika jaoks. Niipea kui ajaloolane läheb materjali kogumiselt ja korrastamiselt üle selle tõlgendamisele, mõjub ta füüsiku ja matemaatikuga võrreldes lohakana.
11
olm – tõsiasi
12
Was der Grieche Kosmos nannte, war das Bild einer Welt, die nicht wird, sondern ist. Folglich war der Grieche selbst ein Mensch, der niemals wurde, sondern immer war. Oleksime võinud tõlkida ka: “maailmast, mis ei saa olema, vaid alati on” ja “inimene, kes ei saanud olema, vaid alati oli”. Selle teose inglise keelde tõlkija väidab siinkohal, et täpne ümberpanemine on võimatu, ja kasutab väljendeid 1) world that is not continuous but complete; 2)
1
Kui sama voolab otsatuses/ end igavesti korrates,/ kui taevasfäärid tuhatkordsed/ on tihedalt üksteise sees;/ siis hoovab elurõõmu kõigest,/ nii vähimast kui suurimast,/ ja kogu tung ja kogu võitlus/ on jäädav rahu Issandas. (Joonealused märkused pärinevad tõlkijatelt, ristviited autorilt.)
2
Saksa
3
…
4
Saksakeelse pealkirja “Der Untergang des Abendlandes” eestikeelsel vastel “Õhtumaa allakäik” on praeguseks seljataga juba teatav traditsioon. Sel on ka raskem ja pidulikum kõla kui teisel mõeldaval variandil ‘õhtumaa loojang’. Ning lause juures, milles esimest korda tuleb ette mõiste ‘antiik(aeg)’, tahaksime juhtida tähelepanu sellele-gi, et saksa sõnas
5
Vrd. II kd., lk. 710, mrk. 137.
6
Siin ja mitmes muuski kohas kasutab autor võimalust lisada sõnale või mõistele tähendust sellega, et rõhutab kirjapildis saksa sõna määravat artiklit. Kirjutatud on:
7
Spengleri
8
Spengleril:
9
Kanti tohutu kandeulatusega eksituseks, mille mõju kestab tänini, oli see, et ta viis välise ja sisemise inimese kõigepealt täiesti skemaatiliselt ühendusse mitmetähenduslike ja ennekõike
10
Peaks olema märgatav, kui väga jääb vormilise kombineerimise sügavus ja üldistamise energia näiteks renessansi või rahvasterändamise ajaloo uurimisel maha sellest, mis on loomulik funktsiooniteooria ja teoreetilise optika jaoks. Niipea kui ajaloolane läheb materjali kogumiselt ja korrastamiselt üle selle tõlgendamisele, mõjub ta füüsiku ja matemaatikuga võrreldes
11
olm – tõsiasi
12
13
Nagu näitavad aastaarvud – Polybios (200–120 e.Kr.); I Puunia sõda (264–241 e.Kr.); Tacitus (55–120); Augustus (63 e.Kr.–14 p.Kr.) – jäi kummalegi arusaamatuks see, mis jõudis lõpule
14
Kreeklaste niigi väga hilja algavad katsed koostada egiptlaste eeskujul midagi kalendri või kronoloogia taolist on ülimalt naiivsed. Vahemik ühtedest olümpiamängudest teisteni ei moodusta mingit ajastut, millised on olemas näiteks kristliku ajaarvestuse puhul; liiatigi on aja selline arvestamine vaid hiline puhtkirjanduslik hädaabinõu, millest rahvas midagi ei tea. Rahvas ei tundnud mingit vajadust loendamise järele, millega võinuks paika panna vanemate ja vanavanemate elujuhtumusi, olgugi et mõned õpetlased tundsid huvi kalendriprobleemi vastu. Asi pole selles, kas kalender on hea või halb, vaid kas ta on kasutuses, kas kogukonna elu käib selle järgi. Kuid olümpialaste nimekiri enne 500. aastat on vaid väljamõeldis, nagu ka vanem atika arhontide ja Rooma konsulite nimekiri. Koloniseerimiste kohta ei leidu ainsatki ehtsat aastaarvu (Ed. Meyer. Geschichte des Altertums, II, lk. 422; Beloch. Griechische Geschichte,