mis on neile küllalt õilsad. Kuid ühelgi teisel ajastul pole vastava kultuuri suured kirjanikud seda kultuuri puudulikumalt esindanud.36 Mõned neist toetuvad peaasjalikult õigusürikutest, raidkirjadest ja müntidest koosnevale proosalisele allikmaterjalile, mille eriti Burckhardt ja Nietzsche omaenese kahjuks ära põlgasid, ning allutavad sellele ka säilinud kirjanduse koos tema sageli väga minimaalse tõe- ja faktimeelega. Nii ei võetud üksteist tõsiselt juba kriitiliste alusmaterjalide tõttu. Ma ei tea, et Nietzsche ja Mommsen oleksid teineteisele vähimatki tähelepanu pööranud.
Kuid kumbki neist ei jõudnud oma vaatlustes kõrgusele, kust nähtuna see vastuolu hajub eimillekski – mis oleks siiski võimalik olnud. Siin maksis kätte põhjuslikkuse ülekandmine loodusteadusest ajaloouurimisse. Vaistlikult jõuti välja füüsika maailmapilti pealiskaudselt jäljendava pragmatismini, mis ajaloo hoopis teistlaadi vormikeelt varjutab ja ähmastab, mitte ei ava. Selleks, et ajaloolist materjali süvendatult ja korrastavalt käsitada, ei osatud teha midagi paremat kui pidada mingit nähtuste kompleksi primaarseks, põhjuslikuks, ja ülejäänut sekundaarseks, tolle esimese tagajärjeks või mõjuks. Lisaks praktikutele rakendasid seda ka romantikud, sest nendegi unistav pilk plnud tabanud ajaloo enese loogikat, ja vajadus nentida immanentset paratamatust, mille olemasolu tunti, oli liiga tugev, kui just ei tahetud ajaloole Schopenhaueri kombel üldse tusaselt selga pöörata.
Iseloomustagem lühidalt materialistide ja ideoloogide lähenemisviisi antiigile. Materialistid seletavad, et ühe kaalukausi langemise põhjuseks on teise kaalukausi tõusmine. Nad tõendavad, et see on eranditult nii – mis on kahtlemata muljetavaldav. Seega on meil olemas põhjus ja tagajärg, ning loomulikult on põhjused sotsiaalset ja seksuaalset, heal juhul puht-poliitilist laadi, tagajärjed aga religioossed, vaimsed ja kunstilised (niivõrd kui materialist sallib viimaste pidamist tõsiasjadeks). Seevastu ideoloogid tõendavad, et ühe kaalukausi kerkimine tuleneb teise langemisest, ja nad tõendavad seda niisama täpselt. Nad süvenevad kultustesse, müsteeriumidesse, tavadesse, värsi ja joone saladustesse, ega pea väiklast argielu, maise ebatäiuslikkuse piinlikku tagajärge, kõrvalpilgugi vääriliseks. Põhjuslik jada selgesti silme ees, tõendavad mõlemad, et teine pool ilmselt ei näe või ei taha näha asjade tõelist seost, ja lõpetavad sellega, et sõimavad üksteist pimedaks, pealiskaudseks, rumalaks, absurdseks või frivoolseks, iseäralikeks veidrikeks või labasteks filistriteks. Ideoloog tunneb õudust, kui keegi võtab tõsiselt hellenite finantsprobleeme või räägib näiteks Delfi oraakli sügavmõtteliste sõnumite asemel mahukatest rahaoperatsioonidest, mida oraakelpreestrid tegid sinna toodud aaretega. Poliitik aga muigab targalt selle üle, kes kulutab oma vaimustust sakraalsete vormelite ja Atika efeebide riietuse peale, selle asemel et kirjutada tänapäevaste lööksõnadega pikitud raamat antiikaegsest klassivõitlusest. Ühe tüübi tunneme ära juba Petrarcas. See tüüp lõi Firenze ja Weimari – ehk renessansi ja õhtumaise klassitsismi mõiste. Teise tüübi leiame alates 18. sajandi keskpaigast, koos tsiviliseeritud, majanduslik-suurlinliku poliitika algusega, niisiis kõigepealt Inglismaal (Grote).37 Tegelikult seisavad siin vastamisi kultiveeritud ja tsiviliseeritud inimese arusaamad, ja see vastuolu on liiga sügav, liiga inimlik, et oleks võimalik tajuda nii ühe kui teise seisukoha nõrkust või sellest koguni üle saada.
Selles punktis talitab materialismgi idealistlikult. Ka tema on teadmatult ja tahtmatult teinud oma arusaamad enda soovidest sõltuvaks. Tõesti, kõik meie suured mõtlejad on antiiksuse pildi ees aukartlikult kummardanud ja sel ainsal puhul piiramatust kriitikast loobunud. Antiigiuurimise vabadust ja tugevust on ikka takistanud ja nõrgestanud teatav peaaegu religioosne pelgus, mis ähmastas selle järeldusi. Kogu ajaloos pole teist näidet nii kirglikust kultusest, mida üks kultuur mõne teise kultuuri mälestuse suhtes ilmutaks. Renessansist alates väljendab seda pühendumust ka asjaolu, et me keskajast mööda minnes – mitte arvestades terve aastatuhande pikkust madalalt hinnatud, peaaegu põlatud ajalugu – vana-aja uusajaga idealistlikult ühendame. Julgedes luua üksnes ülla “eeskuju” poole piiludes, oleme meie, lääneeurooplased, ohverdanud “muistsetele” oma kunsti eheduse ja iseseisvuse. Oma ettekujutusse kreeklastest ja roomlastest panime, tundsime iga kord sisse selle, mis meie eneste hinge sügavuses puuduvat näis või mida me lootsime. Ühel päeval jutustab mõni vaimurikas psühholoog meile meie saatusliku illusiooni loo: loo sellest, mida me gootika päevist alates antiigina austasime. Pole just palju mõtlemisülesandeid, mis võiksid olla sama õpetlikud õhtumaise hinge läbikatsumiseks – alates Lõunamaa esimesest ohvrist keiser Otto III-st kuni tema viimase ohvri Nietzscheni.
Oma “Itaalia-reisis” räägib Goethe vaimustusega Palladio ehitistest, mille jahedat akadeemilisust me vaatame praegu väga skeptiliselt. Siis näeb ta Pompeid ja räägib ilmse rahulolematusega “veidrast, pooliti ebameeldivast muljest”. See, mida tal on öelda Paestumi ja Segesta templite, helleni kunsti meistriteoste kohta, on tähtsusetu ja ilmutab kimbatust. Kui antiik Goethele ükskord oma täies jõus, kehalisel kujul vastu astus, ei tundnud ta seda ilmselt ära. Aga nii läks ka kõigil teistel. Nad hoidusid nii mõnegi antiiksuse nägemisest, päästes nõnda oma sisimas peituva pildi. Nende “antiik” oli iga kord tagapõhjaks nende eneste loodud eluideaalile, mida nad olid oma südameverega toitnud. See oli nende eneste maailmatunde astja, fantoom, ebajumal. Mõtlejate kambrites ja luuleringides vaimustutakse Aristophanese, Juvenalise ja Petroniuse julgetest antiikse suurlinnaelu kirjeldustest, lõunamaisest räpasusest ja pööblist, kärast ja vägivallast, lõbupoistest ja phryne’dest,38 fallose-kultusest ja tseesarlikest orgiatest – kuid sedasama reaalsuse-raasukest tänapäeva suurlinnades välditakse kurtes ja nina kirtsutades. “Linnades on halb elada: seal on liiga palju tiiraseid.” Nõnda kõneles Zarathustra. Nad ülistavad roomlaste riigimeelsust ja põlgavad seda, kes ei väldi tänapäeval iga kokkupuudet avalike asjadega. On üks asjatundjate klass, kelle jaoks omab maagilist väge (mis paratamatult uinutab aruka pilgu) kõik see, mis eristab toogat ja saterkuube, Bütsantsi tsirkust ja inglise spordiväljakut, antiikaegseid alpiradu ja transkontinentaalseid raudteid, trieere ja kiiraurikuid, Rooma piike ja Preisi tääke. Samasugune suhtumine ilmneb viimaks koguni Suessi kanali puhul, sõltuvalt asjaolust, kas selle on ehitanud vaarao või tänapäeva insener. Aurumasinat kui inimliku kire sümbolit ja vitaalse energia väljendust nõustuksid nad aktsepteerima vaid siis, kui selle oleks leiutanud Aleksandria Heron. Nende jaoks on pühaduserüvetus, kui keegi Pessinuse mäe Suure Ema kultuse asemel räägib Rooma keskküttest ja raamatupidamisest.
Aga teised ei näegi midagi muud. Nad arvavad ammendavat meile nii võõra kultuuri olemuse, käsitledes kreeklasi pikemata kui omataolisi, ja teevad järeldusi võrdsustuste alusel, mis üldse ei puuduta antiikaja hinge. Nad ei aima hoopiski, et sõnad nagu ‘vabariik’, ‘vabadus’, ‘omand’ tähistavad kummalgi juhul asju, millel pole vähimatki sisemist sugulust. Nad pilkavad Goethe-aegseid ajaloolasi, kui nood vana-aega kirjeldades truusüdamlikult oma poliitilisi ideaale on väljendanud ja nimede nagu Lykurgos,39 Brutus, Cato, Cicero, Augustus kaudu, neid säästes või hukka mõistes, mingit isiklikku suhtumist avaldanud, aga nad ise ei suuda kirjutada ühtki peatükki, millest poleks aru saada, millist parteid esindab nende hommikune ajaleht. Kuid teeb sama välja, kas vaadata minevikku don Quijote või Sancho Panza silmadega. Kumbki tee ei vii sihile. Lõppeks on igaüks neist suvatsenud seada esiplaanile selle killukese antiiki, mis juhtus kõige paremini vastama tema enese kavatsustele: Nietzschel oli selleks Sokratese-eelne Ateena, majandusele keskendujatel hellenistlik periood, poliitikutel vabariiklik Rooma ja luuletajatel keisririigi aeg.
Ma ei taha öelda, et religioossed või kunstilised nähtused oleksid sotsiaalsetest ja majanduslikest algupärasemad – või siis vastupidi. Selle jaoks, kes on omandanud neis asjus täiesti vaba vaateviisi väljaspool igasuguseid isiklikke huve, pole siin mingit sõltuvussuhet, prioriteeti, põhjuse ja tagajärje vahekorda, pole vahet väärtuse ja tähtsuse vahel. Tõsiasju eristab üksteisest vaid nende vormikeele suurem või väiksem puhtus ja jõud, nende sümboolsuse tugevus – sealpool head ja kurja, kõrget ja madalat, kasu ja ideaali.
Nõnda vaadates ei tähenda Õhtumaa loojang midagi vähemat kui tsivilisatsiooni