jaoks pole olemas absoluutselt õigeid või valesid seisukohti. Nii raskete probleemidega silmitsi seistes, nagu seda on aja või abielu küsimused, ei piisa isiklikust kogemusest, sisehäälest, mõistusest, eelkäijate või kaasaeglaste arvamuse järele pärimisest. Nii jõutakse äratundmisele, mis on tõde küsijale endale tema enese ajas, aga see ei ammenda probleemi. Teised kultuurid räägivad teist keelt. Teiste inimeste jaoks on teised tõed. Mõtleja jaoks kehtivad nad kõik, või siis ei kehti neist ükski.
Me aimame juba, milliseks avardumiseks ja süvenemiseks on võimeline õhtumaine maailmakriitika, ning mida kõike lisaks Nietzsche ja tema põlvkonna süütule relativismile tuleb vaatluse alla võtta; kui peen vormitunne, milline psühholoogilisuse tase, praktilistest huvidest loobumine ja sõltumatus, silmapiiri piiramatus tuleb saavutada, enne kui tohib öelda, et oleme saanud aru maailma-ajaloost, maailmast kui ajaloost.
Sellele kõigele – meelevaldsetele, kitsastele, väljastpoolt võetud, oma huvidest dikteeritud, ajaloole pealesurutud skeemidele – sean ma vastu maailmasündmuste loomuliku, “kopernikliku”, nende olemusest lähtuva vormi, mis avaneb üksnes eelarvamusteta pilgule.
Meenutagem Goethet. See, mida tema nimetas elavaks looduseks, on just seesama, mida käesolevas teoses nimetatakse maailma-ajalooks kõige avaramas mõttes, maailmaks kui ajalooks. Goethe, kes kunstnikuna ikka ja jälle kujutas elu, oma tegelaste arengut, tekkimist, mitte tekkinut, nagu näitavad “Wilhelm Meister” ja “Dichtung und Wahrheit” – Goethe vihkas matemaatikat. Tema teostes vastandus maailmale kui mehhanismile maailm kui organism, surnud loodusele elav loodus, seadusele kuju.34 Iga rida, mille ta kirjutas looduseuurijana, pidi kajastama tekkivat, nõnda et vaimusilma ette kerkiks geprägte Form, die lebend sich entwickelt.35 Empaatia, vaatlemine, võrdlemine, vahetu seesmine tõsikindlus, täpne meeleline fantaasia – need olid tema vahendid muutliku nähtuse saladuse lähedale jõudmiseks. Ja need on ajaloouurimise vahendid üldse. Teisi ei ole. See jumalik vaatepunkt lubas tal Valmy lahingu õhtul laagrilõkke ääres öelda: “Täna algab siit uus ajastu maailma ajaloos, ja teie võite öelda, et olite selle tunnistajaks.” Ükski väejuht, ükski diplomaat, filosoofidest rääkimata, ei ole tundnud ajalugu nii vahetult sündimas. See on sügavaim otsus, mis kunagi langetatud pöördelise ajaloosündmuse kohta hetkel, mil see teostus.
Ja nii nagu Goethe jälgis taimevormi arengut idulehest alates, selgroogsete tüübi teket, geoloogiliste kihistuste muutusi – looduse saatust, mitte tema põhjuslikkust –, nii tuleb siinkohal ohtrate üksikasjade põhjal selgitada inimajaloo vormikeelt, selle perioodilist struktuuri, selle orgaanilist loogikat.
Seni on inimest ikka liigitatud maapinnal elavate organismide hulka, ja seda põhjusega. Tema kehaehitus, tema loomulikud funktsioonid, kogu ta nähtumuslik olek – kõik see on osa mingist hõlmavamast ühtsusest. Järgnevalt lähtutakse teistsugusest, ajaloolisest aspektist – hoolimata taimelise saatuse sügavana tuntud sugulusest inimsaatusega, kogu lüürika igavese teemaga; hoolimata kogu inimajaloo sarnasusest iga teise kõrgemate elusolendite rühma ajalooga, millest räägivad arvutud loomamuinasjutud, legendid ja valmid. Siin võrreldakse nii, et lastakse inimlikul kultuuride maailmal puhtalt ja sügavalt kujutlusvõimele mõju avaldada, ilma teda etteantud skeemi surumata; siin lõpuks nähakse sõnades nagu ‘noorus’, ‘edenemine’, ‘õitseng’, ‘langus’ – mis seni väljendasid reeglina (ja praegu rohkem kui kunagi enne) sotsiaalset, moraalset või esteetilist laadi subjektiivseid väärtushinnanguid ja kõige isiklikumaid huve – orgaaniliste olekute objektiivseid tähistusi; siin seatakse antiikkultuur kui eneses lõpetatud nähtus, antiikse hinge kehastus ja väljendus egiptuse, india, babüloonia, hiina, õhtumaise kultuuri kõrvale, otsides tüüpilist nende suurte entiteetide muutlikes saatustes, paratamatust juhuslikkuse meeletus külluses – ja nii nähakse lõpuks avanemas maailma-ajaloo pilti, mis on loomulik meile, Õhtumaa inimestele – ja ainult meile.
Kui pöördume tagasi kitsama ülesande juurde, tuleb meil eelneva avara vaate põhjal morfoloogiliselt määratleda Lääne-Euroopa–Ameerika olukorda eeskätt aastate 1800 ja 2000 vahel. Kindlaks tuleb määrata selle perioodi osakaal kogu õhtumaise kultuuri kontekstis, tema tähtsus biograafilise perioodina, millist mingil kujul võib paratamatult kohata igas kultuuris, tema poliitilise, kunstilise, vaimse, sotsiaalse vormikeele orgaaniline ja sümboolne tähendus.
Võrdlev vaatlus näitab meile selle perioodi “sünkroonsust” hellenismiga ja iseäranis tema hetkel kätte jõudnud kõrgpunkti – mida tähistab Maailmasõda – sünkroonsust hellenismi üleminekuga roomlaste ajajärguks. Roomlus, kõige rangema faktimeelega, kunstiliselt andetu, barbaarne, distsiplineeritud, praktiline, protestantlik, preisilik, pakub meile, kes me sõltume võrdlustest, alati võtit meie eneste tulevikust arusaamiseks. Kreeklased ja roomlased – samamoodi lahkneb ka saatus, mis meie jaoks on juba teostunud, sellest, mis meil ees seisab. Sest “antiikaja” näol oleks ammugi olnud võimalik (ja tulnuks) leida areng, mis on mingis mõttes äärmiselt sarnane meie eneste lääneeuroopaliku arenguga, olles küll erinev pealispinna detailide osas, kuid täiesti võrdne sisemise tungi poolest, mis kannab suurt organismi valmissaamise poole. Joon-joonelt, kõrvutades järgemööda nn. Trooja sõda ja ristiretki, Homerost ja “Nibelungide laulu”, dooria stiili ja gootikat, dionüüslikku liikumist ja renessanssi, Polykleitost ja Johann Sebastian Bachi, Ateenat ja Pariisi, Aristotelest ja Kanti, Aleksandrit ja Napoleoni kuni mõlema kultuuri maailmalinna staadiumi ja imperialismini välja oleksime leidnud siit alalise alter ego omaenda tegelikkusele.
Kuid antiikse ajaloopildi tõlgendus, mis siin eeltingimuseks osutub – kui ühekülgselt see alati ette võeti! Kui välispidiselt! Kui erapoolikult! Kui vähehõlmavalt! Kuna tundsime end “muistsetega” liigagi suures suguluses olevat, tegime selle ülesande endale liiga kergeks. Oht, millele on jäänud alla kogu antiikaja uurimine, niipea kui see läks leidude meisterliku liigitamise ja määratlemise juurest üle nende hingelisele tõlgendamisele, kätkeb pealiskaudses sarnastamises. Meil tuleks lõpuks ületada auväärne eelarvamus, et antiik on meile lähedane, kuna me arvatavasti oleme tema õpilased ja järeltulijad, samal ajal kui me oleme tegelikult olnud vaid tema kummardajad. 19. sajandi religioonifilosoofilist, kunstiajaloolist, sotsiaalkriitilist tööd polnud vaja mitte selleks, et õpetada meid viimaks aru saama Aischylose draamadest, Platoni õpetusest, Apollonist ja Dionysosest, Ateena riigist, tsesarismist – kõik see jääb meile endiselt kaugeks –, vaid et lasta meil lõpuks tunda, kui mõõtmatult võõras see kõik meile sisimas on, vahest võõramgi kui mehhiko jumalad ja india arhitektuur.
Meie arvamused kreeka-rooma kultuurist liikusid ikka kahe äärmuse vahel, kusjuures kõigi “seisukohtade” perspektiivi määras juba algusest peale eranditult kindlaks skeem “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”. Ühe leeri, eeskätt avaliku elu tegelaste – majandusmeeste, poliitikute ja juristide meelest on “nüüdisaegne inimkond” parimas arenguhoos, nad hindavad teda väga kõrgelt ja mõõdavad tema järgi kõike varasemat. Tänapäeval pole ühtegi parteid, mille põhimõtete alusel poleks juba “hinnatud” Kleoni, Mariust, Themistoklest, Catilinat ja Gracchuseid. Teised – kunstnikud, kirjanikud, filoloogid ja filosoofid – ei tunne end olevat mainitud oleviku osas asjatundjad, seepärast võtavad nad mingi möödaläinud ajastu suhtes niisama absoluutse seisukoha ja mõistavad kaasaja sellest lähtudes niisama dogmaatiliselt hukka. Ühed näevad antiigis “veel mittet”, teised uusajas “enam mittet”, kummagi poole viibides sellise ajaloopildi lummuses, mis mõlemad nähtused omavahel joonjalt ühendab.
Selles vastandlikkuses on teostunud Fausti kaks hinge. Neist esimest ohustab arukas pealiskaudsus. Kõigest sellest, mis oli antiikkultuur, antiikse psüühe peegeldus, ei jää talle lõpuks kätte muud kui pundar sotsiaalseid, majanduslikke, õiguslikke, poliitilisi, füsioloogilisi “tõsiasju”. Mis üle selle, omandab “sekundaarsete tagajärgede”, “vastuhelkide”, “kaasnähtuste” iseloomu. Sedasorti raamatuis pole enam tunda Aischylose kooride müüdipärast või vanima plastika ja dooria samba maalähedast jõudu, Apolloni kultuste hõõgust, isegi mitte Rooma keisrikultuse sügavust. Faustlik vastandpoolus, ennekõike hilinenud romantikud, nagu veel hiljuti