mis ilmuvad, küpsevad, närbuvad ega tule kunagi tagasi. Leidub palju oma sügavaimas olemuses üksteisest täiesti erinevaid skulptuure, maale, matemaatikaid, füüsikaid, millest igaühel on piiratud eluiga, mis kõik on iseeneses lõpetatud, nii nagu igal taimeliigil on omaenese õied ja viljad, omaenese tüüpi kasvamine ja otsasaamine. Need kultuurid, kõrgeimat järku elusolendid, kasvavad üles üllas eesmärgituses nagu lilled aasal. Nagu taimed ja loomad kuuluvad nad Goethe elusa looduse juurde, mitte aga Newtoni surnud loodusse. Ma näen maailma-ajalugu kui igavese kujunemise ja ümberkujunemise pilti, orgaaniliste vormide imelist tekkimist ja kadumist. Tsunftiajaloolane aga vaatleb neid kui paelussi, kes väsimatult ajastuid “otsa kasvatab”.
Kummatigi on rea “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” mõju lõpuks ammendunud. Nii piiratud ja pealiskaudne kui ta teadusliku alusena oligi, kujutas ta endast ometi ainsat mitte päris ebafilosoofilist raamistikku meie järelduste liigitamiseks, ning see, mida seni korrastati maailma-ajaloona, võlgneb talle kogu oma säilinud sisu, kuid aastasadade arv, mida see skeem parimal juhul suutis koos hoida, on ammugi saavutatud. Sedamööda, kuidas senisest korrastusest väljapoole jääv ajalooline aines kiiresti kasvab, hakkab kogupilt lagunema haaramatuks kaoseks. Seda teab ja tunneb iga mitte päris pime ajaloolane, ning selleks, et mitte lõplikult uppuda, hoiab ta iga hinna eest kinni ainsast talle tuntud skeemist. Sõna ‘keskaeg’,32 mille 1667. aastal vermis professor Horn Leydenis, peab tänapäeval katma vormitut ja pidevalt paisuvat massiivi, mida puht negatiivselt piirab vaid see, mida mitte kuidagi ei saa kirjutada kummagi teise, enam-vähem korrastatud kompleksi arvele. Näideteks sobivad uuspärsia, araabia ja Vene ajaloo ebakindel käsitlemine ja hindamine. Ennekõike ei ole enam võimalik varjata asjaolu, et see väidetav üldajalugu piirdub algul tõepoolest idapoolse Vahemere regiooniga ja hiljem, rahvasterändamisest alates, üksnes meile tähtsa ja seetõttu tugevasti ülehinnatud sündmusega, millel on puht-õhtumaine tähendus ja mis ei lähe sugugi korda juba ainuüksi araabia kultuurile – tegevuspaiga järsu kandumisega Lääne-Euroopa keskossa. Täies naiivsuses teatas Hegel, et ta kavatseb ignoreerida rahvaid, kes ei sobi tema ajaloosüsteemi. Aga see oli üksnes aus tunnistus metoodilise lähenemise kohta, milleta ükski ajaloolane sihile ei jõudnud. Selles suhtes võib kontrollida kõigi ajalooteoste eelhoiakut. Tänapäeval on teadusliku taktitunde küsimus, milliseid ajaloolisi nähtusi tõsiselt arvesse võetakse ja milliseid mitte. Siin on heaks näiteks Ranke.
Tänapäeval mõtleme maailmajagudes, kuigi meie filosoofid ja ajaloolased pole seda veel märganud. Mida võiksid meile siis tähendada nende pakutud mõisted ja perspektiivid, mis pretendeerivad universaalsele kehtivusele, ja mille silmaring siiski ei ulatu kaugemale lääneeurooplase vaimsest õhustikust?
Vaadelgem sellest seisukohast meie parimaid raamatuid. Inimkonnast rääkides peab Platon silmas hellenit, vastandades teda barbarile. See sobib igati kokku antiikse elu ja mõtlemise eba-ajaloolise stiiliga ning viib sellisena tulemusteni, mis on õiged ja tähtsad kreeklaste jaoks. Kant aga (näiteks siis, kui ta filosofeerib eetiliste ideaalide üle) väidab oma teese kehtivat igasuguste ja kõigi aegade inimeste puhul. Ta ainult ei ütle seda välja, kuna see on tema ja ta lugejate jaoks loomulik. Ta ei formuleeri oma esteetikas Pheidiase või Rembrandti kunsti põhimõtteid, vaid kogu kunsti omi üldse. Aga kuigi ta nendib midagi mõtlemise paratamatute vormide kohta, on need siiski üksnes õhtumaise mõtlemise paratamatud vormid. Kõrvalpilk Aristotelesele ja tema oluliselt teistsugustele tulemustele pidanuks õpetama, et siin ei tegele enesepeegeldusega mitte vähem selge, vaid teistsuguse sättumusega vaim. Venelase mõtteviisile on õhtumaise mõtlemise kategooriad niisama võõrad kui õhtumaisele hiina või kreeka omad. Tõeline ja jäägitu arusaamine antiiksetest algmõistetest on meile niisama võimatu kui vene33 ja india omadest, ning tänapäeva hiinlase või araablase täiesti teistsuguse intellekti jaoks on filosoofial Baconist Kantini üksnes kurioosumi väärtus.
See’p see on, mis õhtumaisel mõtlejal puudub (ja just temal ei tohiks puududa): arusaamine oma järelduste (mis on ise ühe üksiku – ja ainult selle ühe – eksistentsi väljendus) ajaloolis-suhtelisest iseloomust, teadmine nende kehtivuse paratamatutest piiridest, veendumus, et tema “ümberlükkamatud tõed” ja “igavesed tõdemused” on tõesed üksnes tema jaoks ja igavesed ainult tema maailmanägemise seisukohast, ning et lisaks neile tuleb otsida selliseid, mida on samavõrd tõsikindlalt välja arendanud teiste kultuuride inimene. See kuulub tulevikufilosoofia täielikkuse juurde. Alles nii on võimalik saada aru ajaloo, elava maailma vormikeelest. Siin pole midagi jäävat ja üldkehtivat. Ärgu räägitagu enam mõtlemise vormidest, traagika printsiibist, riigi ülesandest. Üldkehtivus on alati eksijäreldus enda põhjal teiste kohta.
Veel palju mõtlemapanevamaks muutub pilt, kui me pöördume Lääne-Euroopa uuema aja suurvaimude poole alates Schopenhauerist, sinna, kus filosofeerimise raskuspunkt abstrakt-süstemaatiliselt praktilis-eetilisele nihkub, ja kus tunnetuse probleemi asemele astub elu (elutahte, võimutahte, teotahte) probleem. Siin ei vaadelda inimest enam Kanti kombel kui abstraktset ideaalkuju, vaid nähakse tegelikku inimest, nii nagu ta Maa peal ajaloolisel ajal elab, olgu siis primitiivse või kultuurinimesena, rahvasteks rühmitunult; ning on täiesti mõttetu määrata kõrgeimate käsituste struktuur veel sealgi kindlaks skeemi “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” ja sellega seotud paikliku piiritletuse abil. Kuid nii tehakse.
Vaadelgem Nietzsche ajaloolist silmaringi. Võtkem tema mõisted nagu dekadents, nihilism, kõigi väärtuste ümberhindamine, võimutahe, mis juurduvad sügaval õhtumaise tsivilisatsiooni olemuses ja on selle tsivilisatsiooni analüüsimisel täiesti otsustava tähtsusega – mis oli nende loomise aluseks? Roomlased ja kreeklased, renessanss ja Euroopa tänapäev, põgus kõrvalpilk (arusaamatuks jäänud) india filosoofiale kaasa arvatud, lühidalt: vana-aeg – keskaeg – uusaeg. Sisuliselt ei läinud ta sellest kunagi kaugemale, ja seda ei teinud ka teised tema-aegsed mõtlejad.
Aga millises vahekorras on Nietzsche dionüüslikkuse mõiste Konfutsiuse kaasaegse kõrgtsiviliseeritud hiinlase või tänapäeva ameeriklase sise-eluga? Mida tähendab üliinimese tüüp islami maailmale? Või mida peavad tähendama mõisted ‘loodus’ ja ‘vaim’, ‘paganlik’ ja ‘kristlik’, ‘antiikne’ ja ‘nüüdisaegne’ – kui mõtlemist kujundavad antiteesid – indialase või venelase hinges? Mis on Tolstoil, kes oma sügavaimast inimlikkusest lähtudes lükkas tagasi kogu Lääne ideedemaailma kui midagi võõrast ja kauget, tegemist “keskajaga”, Dante ja Lutheriga, mis asja on jaapanlasel Parzivali ja Zarathustraga, mis indialasel Sophoklesega? Ja kas näiteks Schopenhaueri, Comte’i, Feuerbachi, Hebbeli, Strindbergi mõtteilm on avaram? Kas pole kogu nende psühholoogial – hoolimata selle püüdest kehtida kogu maailmas – puht-õhtumaine tähendus? Kui naljakalt mõjuvad Ibseni naisprobleemid, mis samuti pretendeerivad kogu “inimkonna” tähelepanule, kui paneme kuulsa Nora, selle Loode-Euroopa suurlinnadaami asemele, kelle silmaring vastab umbes 2000- või 6000-margasele üürikorterile ja protestantlikule kasvatusele, Caesari naise, madame de Sevigné, mõni jaapanlanna või Tirooli talunaise? Ibseni enda silmaring aga on eilse ja tänase suurlinliku keskklassi oma. Tema konfliktid, mille psüühilised eeldused on olemas alates 19. sajandi keskpaigast (ja sajandist kauem ilmselt ei kesta), pole ei suurilma ega alamate rahvakihtide omad, rääkimata siis mitte-euroopa elanikkonnaga linnadest.
Kõik need on juhuslikud ja paiklikud väärtused, mis enamasti iseloomustavad vaid Lääne-Euroopa tüüpi suurlinnadele mingil hetkel tüüpilist intelligentsi; nad on kaugel sellest, et olla maailma-ajaloolised ja “igavesed”; ning kui nad Ibseni ja Nietzsche põlvkonnale ongi veel nii olulised, siis on mõiste ‘maailma-ajalugu’ (mis ei kujuta endast valikut, vaid totaalsust) tähendusest ikkagi vääriti aru saadud, kui tänapäeva huviringist väljapoole jäävad tegurid neile allutatakse, kui viimaseid alahinnatakse või nad kõrvale jäetakse. Ja nii tehakse uskumatult tihti. Kõik see, mida on Õhtumaal siiani ruumi, aja, liikumise, arvu, tahte, abielu, omandi, traagika või teaduse probleemide kohta öeldud ja mõeldud, jääb kitsaks ja kahtlaseks, sest ikka on püütud küsimusele seda ühte ja õiget lahendust leida, taipamata, et palju küsijaid eeldab palju vastuseid; et iga filosoofiline küsimus on üksnes varjatud soov saada teatud kindlat