väljasõite. Isa oli ka kirglik jahimees, armastas laulda ning mängis klaverit ja viiulit. Meie arstiteaduskonda astumist ta ei suunanud, ent hea meel sellest valikust oli tal küll. Meie sporditegemist ta küll suunas. Minul olid arstiamet ja sport mingil ajal tihedalt seotud, sooritasin lisaks arstieksamitele ka spordimeditsiinis vajalikke eksameid, nii et tegutsesin ka spordiarstina. Suurem karjäär ja tegevus koondise juures jäi aga katki, sest ma ei soostunud väljaspool riigipiire reisiva koondise juures pakutud „topeltülesannetega“. See oli minu valik. Aga ega isalgi julgeolek läände reisida lasknud, nn rahvademokraatiamaadesse pääses küll mõni kord. Vaatamata sellele, et isa oli vajadusel konsultandiks ka 4. haigla kontingendi puhul, ei olnud ta ikkagi piisavalt usaldusväärne – või oli see pigem harjumuspärane asjade lahendus, kus ametnik viskas lihtsalt ankeedi keeldumiste kasti. Olen kunagi käinud arhiivis ka neid toimikuid vaatamas, aga mis sest enam. Pärast 1972. a oli tal võimalik käia Rootsis ja Lääne-Saksamaal.
Kuno Kõrge jätkas töötamist ka pensionieas. Millisena meenutate 1970-ndaid, 1980-ndaid?
Halvenev tervis (sagedased stenokardiahood, paroksüsmaalne tahhükardia ja hiljem tekkinud astma) sundis koormust vähendama. Ta loobus jahilkäikudest ning temast sai kirglik kalamees, kelle „põhirelvaks“ oli spinning.
Kui kateedrijuhatajaks sai dr Vello Salupere, suunati isa tööle jällegi Maarjamõisa nefroloogia osakonda. Muidugi oli tal väga raske lahkuda Toome sisekliinikust, kus ta oli üliõpilaspõlvest saati töötanud.
Lapsepõlvekodu Audakul.
Audaku leprosooriumi mälestuskivi avamine 1986. a. Ants Haavel, Joel Luhamets, prof Kuno Kõrge.
Üliõpilasena saadud kutse Tartu Ülikooli 300 aasta juubeli tähistamisele 1932. a.
Ülikooli 300. a tähistamise tippkülalised: riigivanem Jaan Teemant, Rootsi kroonprints Gustav Adolf ja TÜ rektor Johan Kõpp, 30.06.1932.
SÕBER KUNO
Kaljo Villako
Tartu ülikooli radioloogiaprofessor Kaljo Villako (1919–2001) mälestusteraamatu „Ajarännak“ I ja II osas (Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 2001) on hulgaliselt episoode, kus autor kirjeldab oma sõbra Kuno Kõrgega seonduvat. Alljärgnevad mälestuslõigud pärinevadki sellest raamatust.
Ruumid Toome sisekliinikus enne sõda
I korruse pikk koridor, kui olla näoga kirurgiakliiniku poole, siis ukse kõrval esimeses ruumis oli portjee, selle järel kliiniline laboratoorium, kus igal arstil oli oma laegas, kus hoiti tööks vajalikke esemeid. Järgmine tuba oli antud dr L. Valgu kasutada, kuigi ta kliinikus ei elanud. Järgmises kahes toas elas vanemassistent K. Kõrge. Kolmandal korrusel olid II klassi palatid, mis olid väiksemad ja mugavamad ja kus viibimise eest päevaraha kõrgem. Neid haigeid ravisid vanemassistent K. Kõrge ja prof F. Grant ise.
1944 Haapsalus
Olin võhivõõras linnas ja ei teadnud, kuhu minna. Surnuaia juures pöörasin peatänavalt vasakule ja kohtasin kursusekaaslast Eva Öpikut. Tema juhatas mulle tee haigla juurde. Varsti olin kohal ja kohtusin oma suureks rõõmuks dr Kuno Kõrgega. Mulle näis, et rõõm oli vastastikune. Ajasime sõnad segamini, millest sain ülevaate olukorrast ning teada, mis oli juhtunud tagalas venelaste saabumise eel ja selle järel. Sakslaste juures oli viimastel päevadel enne lahkumist tegutsenud mingisugune asiaatidest koosnev üksus. Olid otsinud sõjaväest ära tulnud eestlasi, mõned noormehed arreteerinud ja maha lasknud. Elanikkond oli hirmunud ja punaväe saabumine tõi isegi hetkeks kergendustunde.
Prof F. Grant oli päris lõpu eel purjejahiga teele asunud. Kuno ei olnud nii nõrka alust usaldanud ja jäänud Haapsallu maha. Tal olevat raske otsuse tegemisel määravaks saanud jubedust tekitanud ettekujutus, kuidas tema kaks väikest poega merre vajuvad. Paremat võimalust Rootsi pääseda ta ei leidnud. Nüüd elas ta perega haigla endise juhataja korteris ja ootas Tartusse tagasi pääsemist. Kliinikute evakueeritud varandus oli Uuemõisas ja personal osalt samas, osalt leidnud ulualuse linnas.
Arstiteaduskonnast 1944. a
Sisehaiguste erialal Franz Grandi kaotamine ei tekitanud suuremat häda. Saksa ajal ülikoolist eemale tõrjutud professor Voldemar Vadi asus uuesti tööle ja nimelt I Sisehaiguste Kliinikusse. Varuks oli väga hea ettevalmistusega, L. Puusepa, E. Masingu ja F. Grandi kooliga Kuno Kõrge. Poliitilistel põhjustel ei kasutatud K. Kõrge võimeid otstarbekalt ja sisehaiguste õpetamine läks mitmeks aastaks nõrgematesse kätesse.
Trahteristika kateeder
Kohe pärast ülikooli töölehakkamist kujunes seltskond, kes hakkas sagedasti koos käima ja masendava olukorra unustamiseks pidusid korraldama. Sellesse kuulusid Kuno ja Elsa Kõrge, Viktor ja Helle Simm, Jüri ja Valve Saarma, Hillar ja Ilme Randalu, Johannes ja Seida Tammeorg, Edgar Talvik abikaasaga, Jaan ja küllap ka Helga Kross, Leo Kaseoru ja Hilja Vasar. Mina sattusin sellesse ringi Kõrgete kaudu. Siis oli J. Kross juba arreteeritud ja teda ma ei kohanud. Ägedam pidude ja elupõletamise periood oli sellal vaibumas. Koosviibimistel meenutati tihti vanu kadunud aegu, mil oli tekkinud ka seltskonna nimetus – trahteristika kateeder. Lauldi teiste hulgas niisuguseidki laule, mida nõukogude võim ei oleks heaks kiitnud. Kunole kui saarlasele meeldis muidugi „Saaremaa valss“ ja „Ilm oli paks ning udune, ei uisk läind Virtsust Kuivastu“. Pidude ja koosviibimiste vaheaegadel oli võimalik kurja tegelikkuse eest pageda töösse ja teaduslikesse uurimistesse. Muidugi oli teadusesse minekuks veel teisi ajendeid. Kuno kaitses doktoriväitekirja juba 1941. a, kuid seda Moskva ei arvestanud. 1947. a toimus uus kaitsmine. Teaduslikke kraade kinnitanud ja dotsendi ning professori kutseid jaganud Kõrgem Atestatsioonikomisjon Moskvas ei olnud asjakäiguga päris rahul ja kutsus dissertandi enda koosolekule. Kuno vene keele oskus oli küsimustele vastamiseks puudulik ja talle anti ainult meditsiinikandidaadi kraad.
Gastroskoopiad
Esimese õnnestunud gastroskoopia Eestis tegi professor E. Masing 1934. a. Aasta-aastalt uuritute hulk suurenes ja professorile lisaks omandasid selle endoskoopilise meetodi tema õpilased K. Kõrge ja L. Walk. L. Walk tegi oma viimased gastroskoopiad 1944. a suvel ja järgmise viie aasta jooksul ei olnud Eestis toda uurimismeetodit kasutatud. Esimese gastroskoopia tegime koos K. Kõrgega 1949. a ja pärast seda jätkasin juba iseseisvalt.
Personalipoliitika
Viimane mees, kellega F. Klement püüdis arstiteaduskonna õppejõudude koosseisu vääristada, oli Juri Ksenofontov. See täiesti umbkeelne mees pandi 1963. a kateedrijuhataja professor K. Kõrgega kooskõlastamata teaduskonnasisehaiguste kateedri assistendiks. Kaheldamatult oli uue assistendi ülesandeks kateedri ja selle juhataja meelsuse täpsem kontrollimine. Perestroika ajal kuulsin ühelt parteilaselt, et Jurikene olevat olnud kõrgemat sorti agent, kes saatis oma tähelepanekud ja teated otse Moskvasse. Ta olevat omavahelises vestluses nimetanud K. Kõrget, J. Saarmat ja mind halvemat sorti kodanlasteks.
Ajakirjandus rääkis kogu aja töövõitudest ja suurtest saavutustest. Kiita said need ettevõtted, mis plaani ületasid. Kui tõesti mõnda detaili oleks suurel määral plaani ületades toodetud, siis oleks see pidanud kuhjuma ladudesse. Tootmine kulgeb harmooniliselt, kui kõiki osi valmistatakse just vajalikul hulgal. Arutasime Kuno Kõrgega seda imelist nähtust ja ikka ei saanud me plaani ületamise kasulikkusest aru.
Sõber Kuno
Kuno Kõrge oli trahteristika kateedris kõige mitmekülgsema andekusega. Noorpõlves oli tema värsse trükitud Saaremaa lehtedes. Nüüd valmisid need juhuluuletustena tähtpäevadeks või mitmekesistasid külalisraamatusse kirjapandud mõtteid ja soove. Ta oli kunagi päris hästi mänginud viiulit. Seda oskust mainis ta siis, kui jutustas kurba lugu, kuidas ta kaotas kaugsõidukapteni tütre poolehoiu. Noor daam oli palunud