Kuno Kõrge – sisehaiguste professor. Margus Lember Ja Mai Rosenberg

lõpu ja 1930. aastate lööklaulud. Tal oli meeldiv, mahe bariton ja kui väga paluti, kuulis seltskond tuntud üliõpilaslaulude sekka Artur Kapi „Metsateel“ (“Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel”) või Robert Schumanni Heinrich Heine sõnadele loodud „Kaht grenaderi“. Eesti arstkonnale oli tähtsaim see, et K. Kõrge oli laialdaste teadmistega tohter, tubli teadlane, esmaklassiline pedagoog ning juhendaja. Mina austan teda lisaks veel selle pärast, et ta oli väga hea inimene ja aus isamaalane.

      Hospitaalsisehaiguste loeng V kursuse tudengitele 1952. a.

      Ta oli aastail 1945–1949 dotsendi kutsega patoloogilise füsioloogia kateedri juhataja ja töötas endiselt Toome Sisekliinikus. 1949. a hakkasid Kuno pea kohale kogunema tumedad pilved. Teda hakati avalikes ettekannetes kritiseerima. 1948. a määrati I Sisehaiguste Kliiniku peaarstiks varem kogu aeg II Sisehaiguste Kliinikus töötanud Juhan Savisaar, kelle kandidaadikraad kinnitati 1949. a. Kahel kraadiga arstil läks professor V. Vadi kõrval ühes kliinikus töötamine liiga ahtaks ja tublim viidi lühikeseks ajaks (1949–1950) hospitaalsisehaiguste kateedri juhatajaks II Sisehaiguste Kliinikusse. Sellest oli veel vähe. 1950. a määrati samale kohale J. Savisaar, kes sai dotsendi kutse alles 1954. aastal. Kuno jäi sama kateedri dotsendiks ja talus ebameeldivusi mehiselt. Vastaspool läks narrusteni. Näiteks tõsteti Kuno üleriided sellest ruumist välja, kus ta varem oli töötanud. Keegi aga ei söandanud otse uut tööpaika kätte näidata.

      Olukord paranes pärast Stalini surma. Ta viidi uuesti Toomele teaduskonnasisehaiguste kateedri dotsendiks ja valiti 1956. a kateedri juhatajaks. 1963. a kaitses ta Kaunases doktoriväitekirja. Kõrgem Atestatsioonikomisjon kinnitas kraadi 1964. a ja andis 1966. a professori kutse. Ega teda sellel ajal ka rahule jäetud. 1963. a olid head inimesed talle soovitanud 50. sünnipäeva mitte tähistada. Olin juhuslikult 8. juunil Moskvas, nii võisime Elsa ja Kunoga istuda õhtul „Aragvis“ (Kaukaasia restoranis) ja ikkagi ümmarguse sünnipäeva vaikselt ära märkida. Kauneid kõnesid ei olnud meil võimalik pidada.

      Rektor Klementit oli keegi valesti informeerinud, et K. Kõrge sai sakslastelt Raudristi, ja tõelise bolševikuna päris ta Kunolt selle kohta aru. Tegelikult anti talle, nagu varem juba öeldud, Sõjateeneterist. Niisuguste pahatahtlike keelekandjate nimesid ei saa me iialgi teada ja nüüd võivad nad liikuda meie keskel ausate nägudega ringi.

      Dr Leonhard Mardna, kes töötas Tallinna IV haiglas, kuhu võeti ravile ainult tähtsaid partei- ja valitsuse tegelasi ning tunnustatud kunstnikke ja kirjanikke, oli ise hea sisehaiguste spetsialist, ometi pidas vajalikuks aeg-ajalt kutsuda Kunot mõnda haiget vaatama. See abi oli ka kõrgetele ülemustele teada. Kolleegiga nõu pidamine on vana hea komme, mille nooremad arstid on kahjuks täiesti unustanud. Kui ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp 1970. a sügisel järsku haigestus ja toodi ravile Toome Sisekliinikusse, oli loomulikult ravimise korraldajaks Kuno. Teda siiski ei usaldatud. Tema tegevust pandi kontrollima väheste üldmeditsiiniliste teadmistega kirurg Endel Tünder, kes õhtul hilja tuli Haavakliinikust kohale ja uuris haigusloost, mis tähtsa haigega on päeva jooksul juhtunud ja milliseid ravimeid talle on antud. A. Müürisepp suri 7. oktoobril. Pärast seda avaldati ajalehtedes arstide otsus tema haiguse ja surma põhjuse kohta. Sellele olid alla kirjutanud ENSV Tervishoiuministeeriumi IV valitsuse juhataja J. Narma, professor E. Raudam, professor E. Tünder, ENSV peakirurg meditsiinikandidaat Š. Gulordava, professor A. Rulli, dotsent A. Kivik ja meditsiinikandidaat R. Talvik, kuid puudus tegeliku ravija K. Kõrge nimi. Temale anti vaikselt, üldsuse tähelepanu äratamata siiski autoostmise luba. Jälle autasustati avalikult üritusest mitteosavõtnuid, nagu nõukogude ajale iseloomulik. Tean, kui valusasti too kõrvaletõrjumine mu sõbra ausat meelt riivas. Nõukogude võim kasutas ainult K. Kõrge ja teiste temataoliste oskusi ja võimeid, rohkem midagi. Nagu kuulda, püüdsid mõned kaastöölised lisaks kõigele enda õpetajat selja taga laimata ja partei võimumeeste silmis tema mainet alla kiskuda.

      Endaealiste meeste hulgas oli Kuno keskmisest pikem ja säilitas hea rühi elu lõpuni. Olin 1942. a K. Kõrgega palatis visiidil. Seal lamas ka pr Menning, Karl Menningu abikaasa. Vestluse lõpul vaatas patsient Kunole otsa ja ütles: „Doktor, küll te olete pikk.“ Sellele järgnes Kunole tüüpiline humoorikas vastus: „Oi ei. Ma ei ole pikk, ma olen Kõrge.“ Haigel läks tuju kohe heaks. Üldse püüdis mu kunagine õpetaja, hilisem kolleeg ja hea sõber isegi rasketel hetkedel elus läbi ajada muheda huumoriga. Inimesi võib naljasoone järgi jagada nelja liiki: 1) ise nalja ei tee ja teiste naljast aru ei saa, 2) ise nalja ei tee, kuid teiste naljast peab lugu, 3) saab naljast aru, kuid teeb nalja ainult teiste kulul, 4) saab naljast aru ja teeb ka enda kulul nalja. Viimaseid pean täiuslikeks inimesteks. K. Kõrge kuulus kindlasti neljandasse liiki. Enda vana tüüpi Moskvitši nimetas ta Rosinanteks ning keelevääratuste ja muudel sobivatel puhkudel kurtis ta ikka: „Mul need kaks linna Maroko ja Rokokoo tikuvad ikka segamini minema.“

      K. Kõrge oskas nautida looduse ilu. Koolipoisina oli ta Saaremaa risti ja põiki läbi käinud ja ülikooli ajal tutvunud Lõuna-Eestiga. Autode ajastul sõitis ta Tartust eemale ja tegi ümbruses paaritunnise jalutuskäigu. Kevaditi viis ta ka meie pere mõnel õhtul Amme jõel oleva Lubja veski taha metsa ööbiku laulu kuulama. Koos temaga imetlesime Saaremaa kauneid paiku ja käisime Vilsandil, kus meie toiduks olid tema värskelt püütud havipurikad.

      Kord sõitsime Tartust umbes 15 km Võru teed välja Reolasse Röövlimäe taha. Alustasime oma ringi ja ei tea kuidas, aga hakkasime Elsale ja Lainele seletama, kui hästi me maastikul orienteerume. Kuno ja mina, me ei olnud tavaliselt kelkijad, aga nagu Kuno armastas öelda: „Pea see patune ei libise.“ Meie libisesime ja saime paraja paugu. Nimelt ei leidnud me enam kohta, kuhu Kuno auto olime jätnud. Oi milline häbi! Otsisime tükk aega. Ei jäänud muud üle kui enda kulul nalja teha. Naised tegid olukorra veel mõrumaks.

      Enda 75. sünnipäeval esinedes ütles K. Kõrge kohe alguses, et tema elu on otsast lõpuni seotud kahe mäega. Üks nendest on Viidumägi Saaremaal, teine Toomemägi Tartus. Nii see tõesti oli. Tema isa oli Audaku leprosooriumi (pidalitõbiste ravila) velsker ja tegelik haigete eest hoolitseja, kellest ümbruskonna rahvas väga lugu pidas. Kuno noorusmaa oli seega Viidumägi ja selle ümbrus. Tema meheteod toimusid Toome Sisekliinikus ja tema oli selle maja traditsioonide edasiandja noorematele kolleegidele. Kõik see toimus muidugi nendes piirides, mida punane okupatsioonivõim lubas.