Mack on kindlasti arusaaja inimene, selles Karl ei kahelnud, kuigi tal polnud iial juhust olnud seda otseselt kogeda. Ja ka selles ei kahelnud ta, et kui Mack teda õpetaks, teeks ta veelgi suuremaid edusamme kui Klara; siis tuleks ta ühel päeval jälle siia, üpris tõenäoliselt ilma kutsumata, uuriks muidugi kõigepealt seda paika, mille täpne tundmine oli olnud Klarale suureks paremuseks, haaraks siis sellesama Klara kinni ja klopiks temaga sedasama kanapeed, millele ta täna Karli oli pikali visanud.
Nüüd oli vaja leida tagasitee saali, kus ta esimeses hajameelsuses vist ka oma kübara oli mõnda sobimatusse paika pannud. Küünla mõtles ta muidugi kaasa võtta, kuid isegi valges polnud kerge teed leida. Ta ei teadnud näiteks sedagi, kas see tuba asus saaliga ühel kõrgusel. Siia tulles oli Klara teda aina edasi tirinud, nii et ta polnud üldse saanud mahti ringi vaadata. Ka härra Green ja kandelaabritega teenrid olid sundinud teda muule mõtlema; ühesõnaga, ta ei teadnud praegu tõesti sedagi, kas nad olid tulnud ühest või kahest trepist üles või ei olnud üldse treppi. Väljavaate järgi otsustades asus tuba võrdlemisi kõrgel ja seepärast katsus Karl kujutleda, et nad olid treppidest üles tulnud, kuid juba majja sisenedes olid nad ju pidanud treppidest üles minema, miks ei võiks siis seegi majatiib asuda kõrgemal? Kui näeks vähemalt koridoriski mõnest uksest valguskuma või kuuleks eemalt ükskõik kui tasast häält.
Karli taskukell, onu kingitus, oli juba üksteist; ta võttis küünla ja astus koridori. Ukse jättis ta lahti, et juhul, kui ta otsingud on asjatud, vähemalt oma tuba kätte leida ja seejärel, äärmise häda korral, Klara toa ust. Et uks iseendast kinni ei läheks, pani ta kindluse mõttes tooli selle ette. Koridoris ilmnes see paha lugu, et Karl – muidugi läks ta Klara uksest eemale, vasakule – tundis tuuletõmbust, mis oli küll päris nõrk, aga oleks siiski võinud kergesti küünla ära kustutada, nii et Karl pidi leeki käega varjama ja pealegi sageli seisatama, et madalaks puhutud leek jälle kasvaks. Edasiminek oli aeglane ja tee tundus seetõttu kahekordselt pikk. Karl oli juba möödunud pikkadest seinalõikudest, mis olid ilma usteta, polnud aimugi, mis oli nende taga. Siis tuli jälle üks uks teise järel, ta katsus mitut ust, need olid lukus ja ruumides ilmselt ei elatud. See oli pöörane ruumiraiskamine, ja Karl mõtles New Yorgi idapoolsetele kvartalitele, mida onu talle kunagi näidata lubas ja kus kuuldavasti elas ühes väikeses toas mitu perekonda, nii et terve perekonna koduks oli toanurk, kus lapsed vanemate ümber kobaras koos olid. Ja siin seisis nii palju tube tühjalt, nad olid olemas ainult selleks, et õõnsalt vastu kajada, kui ukse pihta koputati. Karlile näis, et härra Pollunder on valesõprade poolt eksiteele viidud ja pimesi oma tütresse armunud ning seetõttu rikutud. Onu oli teda kahtlemata õigesti hinnanud, ja selles külaskäigus ning ekslemises piki koridore oli süüdi ainult onu põhimõte mitte mõjutada Karli otsustusi inimeste üle. Karl kavatses seda homme onule ilma pikemata öelda, sest oma põhimõtte järgi kuulaks onu meelsasti ja rahulikult ära õepoja otsuse ka tema enda kohta. Pealegi oli see põhimõte vahest ainus, mis Karlile onu juures ei meeldinud, ning see mittemeeldiminegi ei olnud absoluutne.
Äkki lõppes sein ühel pool koridori ja selle asemele tuli jääkülm marmorrinnatis. Karl pani küünla enda kõrvale ja kummardus ettevaatlikult üle rinnatise. Talle õhkus vastu pimedat tühjust. Kui see oli maja peahall – küünlapaistesse ilmus tükike võlvjat lage – , miks ei olnud nad siis siitkaudu majja sisenenud? Mis otstarve võis küll olla sellel suurel sügaval ruumil? See siin ülal oli ju nagu mõne kiriku kooripealne. Karl peaaegu kahetses, et ta ei saanud homseni siia jääda, meelsasti oleks ta lasknud härra Pollunderil ennast päevavalgel siin saata ja kõige kohta seletust anda.
Rinnatis polnud muide pikk ja peagi võttis Karli taas vastu kinnine koridor. Koridori ootamatul käänakul põrkas ta täie hooga vastu seina, ning üksnes lakkamatu hool, millega ta küünalt kramplikult käes pidas, hoidis seda õnnekombel kukkumast ja kustumast. Kuna koridor ei tahtnud lõppeda, kuna kuskil polnud mõnest aknast väljavaadet, kuna ülal ega all sügavuses miski ei liikunud, siis mõtles Karl juba, et ta käib aina ühes ja samas umbkoridoris ringiratast ning lootis, et ta jõuab ehk uuesti lahtise toaukseni, aga ei tulnud ust ega rinnatist. Seni oli Karl hoidunud valjusti hüüdmast, sest ta ei tahtnud võõras majas nii hilisel tunnil kära teha, aga nüüd taipas ta, et selles valgustamata hoones pole hüüdmine mingi kuritegu, ja kavatses parajasti kummalegi poole valjusti «hallo!» hüüda, kui ta märkas korraga sealtpoolt, kust ta tulnud oli, lähenevat tulukest. Alles nüüd võis ta sirge koridori pikkust õigesti hinnata: see maja polnud villa, vaid kindlus. Karli rõõm päästva tulukese üle oli nii suur, et ta unustas igasuguse ettevaatuse ja jooksis selle poole; juba paari sammu järel kustus ta küünal. Ta ei hoolinud sellest, sest tal polnud küünalt enam vaja, seal tuli talle vastu vana teener laternaga, küll see talle juba õiget teed näitab.
«Kes te olete?» küsis teener ja tõstis laterna Karli näo kõrgusele, misläbi ta ühtlasi ka enda nägu valgustas. Suur valge täishabe, mis alles rinnal siidjateks rõngasteks hargnes, tegi ta näo veidi liikumatuks. See peab küll truu teener olema, kellel lubatakse säärast habet kanda, mõtles Karl ja uuris üksisilmi ta habeme laiust ja pikkust, tundmata end sellest häirituna, et ka teda ennast jälgiti. Muuseas vastas ta otsekohe, et ta on härra Pollunderi külaline, tahab oma toast söögituppa minna, aga ei leia seda üles.
«Ah nii,» ütles teener, «meil pole veel elektrit sisse pandud. »
«Ma tean,» ütles Karl.
«Tahate ehk oma küünalt minu laternast põlema panna?» küsis teener.
«Palun,» ütles Karl ja tegi seda.
«Siin on koridorides säärane tuuletõmbus,» jätkas teener, «küünal kustub kergesti ära, seepärast on mul latern.»
«Jah, latern on palju praktilisem,» ütles Karl.
«Te olete end küünlarasva täis tilgutanud,» ütles teener ja näitas küünlaga Karli ülikonnale valgust.
«Seda ma ei märganudki!» hüüdis Karl, ja tal oli väga kahju, sest see oli must ülikond, mille kohta onu oli öelnud, et see sobib talle kõige paremini. Klaraga kaklemine ei võinud samuti ülikonnale kasuks tulla, meenus talle nüüd. Teener oli vastutulelikult valmis ülikonda puhastama, nii hästi kui seda kiiruga teha sai; Karl keeras end tema ees ühte- ja teistpidi ning näitas talle siin-seal veel mõnda plekki, mille teener kuulekalt eemaldas.
«Miks siin õieti tuul niiviisi tõmbab?» küsis Karl, kui nad juba edasi läksid.
«Siin on lihtsalt ehitamine alles pooleli,» ütles teener, «sellega on küll juba algust tehtud, aga asi ei edene. Nüüd hakkasid ehitustöölised veel streikima ka, nagu te ehk teate. Säärase ehitusega on palju pahandust. Nüüd tehti paar suurt auku seina sisse, mida keegi kinni ei müüri, ja tuul tõmbab läbi terve maja. Kui mu kõrvad poleks vatti täis, siis ma küll siin vastu ei peaks.»
«Ma pean siis vist valjemini rääkima?» küsis Karl.
«Ei, teil on selge hääl,» ütles teener. «Aga kui selle ehitamise juurde tagasi tulla, siis eriti siin, kabeli ümber, mis hiljem tuleb tingimata majast eraldada, on tuuletõmbus lausa väljakannatamatu.»
«Nii et rinnatis, millest siin koridoris mööduda tuleb, avaneb kabelisse?»
«Jah.»
«Seda ma arvasin,» ütles Karl.
«Kabelit maksab vaadata,» ütles teener, «kui seda poleks olnud, vaevalt siis härra Mack seda maja oleks ostnud.»
«Härra Mack?» küsis Karl. «Mina mõtlesin, et maja kuulub härra Pollunderile.»
«Seda küll,» ütles teener, «aga härra Macki osa oli ostmisel siiski otsustav. Kas te tunnete härra Macki?»
«Oo jaa,» ütles Karl. «Aga mis vahekorras ta härra Pollunderiga on?»
«Ta on preili peigmees,» ütles teener.
«Seda ma küll ei teadnud,» ütles Karl ja jäi seisma.
«Kas see on teile nii suur üllatus?» küsis teener.
«Ma tahan nendes asjades ainult selgust saada. Kui sääraseid suhteid ei tea, siis võib ju hirmsaid vigu teha,» vastas Karl.
«Mind