teener: «Kui tahate, siis ma ootan teid siin ja viin siis teie tuppa. Pole kuigi lihtne siin kohe esimesel õhtul teed leida.»
«Ma ei lähe enam oma tuppa tagasi,» ütles Karl ega teadnud isegi, miks ta seda teatades nukraks jäi.
«Nii hull see asi ka ei ole,» ütles teener veidi üleolevalt muiates ja patsutas talle käsivarrele. Tema oli Karli sõnadest tõenäoliselt nii aru saanud, et Karl kavatseb terveks ööks söögituppa jääda härradega juttu vestma ja koos nendega jooma. Karl ei tahtnud praegu pihtima hakata, pealegi mõtles ta, et teener, kes meeldis talle palju rohkem kui teised siinsed teenrid, võiks talle ju New Yorgi poole teed juhatada, ja seepärast ütles ta: «Kui te tahate siin oodata, siis on see teie poolt muidugi väga lahke ja ma võtan selle tänuga vastu. Varsti tulen ma igatahes välja ja ütlen teile, mida ma edasi teen. Ma arvangi, et mul läheb teie abi veel vaja.» – «Hüva,» ütles teener, pani laterna põrandale ja istus madalale postamendile, mille lagedus oli tõenäoliselt samuti seotud maja ümberehitusega. «Ma siis ootan siin. Küünla võite samuti minu kätte jätta,» ütles ta veel, kui Karl tahtis põleva küünlaga söögituppa minna.
«Olen mina ka hajameelne,» ütles Karl ja ulatas küünla teenrile, kes talle ainult noogutas, ja seegi ei olnud selge, kas ta tegi seda tahtlikult või tuli see sellest, et ta käega habet silitas.
Karl avas ukse, mis ilma tema süüta valjusti kliratas, sest see koosnes ühestainsast klaasplaadist, mis peaaegu looka paindus, kui uks kiiresti avati ja ainult lingist kinni hoiti. Karl laskis ukse ehmunult lahti, sest ta oli tahtnud hoopis väga vaikselt sisse astuda. Ümber pöördumata märkas ta veel, kuidas teener, kes oli ilmselt oma postamendi otsast alla tulnud, ukse tema taga ettevaatlikult ja vähimagi kärata kinni pani.
«Vabandage, et ma segan,» ütles Karl mõlemale härrale, kelle suured, üllatunud näod talle vastu vaatasid. Ühtaegu laskis ta pilgul saalis ringi lennata, et võib-olla kiiresti oma kübarat leida. Seda polnud aga kusagil näha, söögilaud oli ära koristatud, äkki oli ka kübar rumalal moel kuidagi kööki sattunud.
«Kuhu te siis Klara jätsite?» küsis härra Pollunder, kellele segamine ei paistnud muide vastumeelt olevat, sest ta kohendas kohe oma istumisasendit tugitoolis ja pöördus terve kehaga Karli poole. Härra Green mängis osavõtmatut, võttis põuest rahatasku, mis suuruse ja paksuse poolest oli omas laadis tohutu; ta paistis selle mitmest lahtrist üht teatavat dokumenti otsivat, luges aga otsimise ajal ka muid pabereid, mis talle parasjagu kätte juhtusid.
«Mul oleks teile palve, mida te ei tohi valesti mõista,» ütles Karl, läks ruttu härra Pollunderi juurde ja pani käe tema tugitooli käetoele, et talle hästi lähedal olla.
«Mis palve see siis oleks?» küsis härra Pollunder ja vaatas Karlile avalalt, otsekoheselt silma. «See on mõistagi juba ette täidetud.» Ja ta võttis Karlil ühe käega ümbert kinni ning tõmbas ta endale ligemale, oma jalge vahele. Karl talus seda meelsasti, kuigi ta üldiselt tundis end sääraseks kohtlemiseks liiga täiskasvanud olevat. Aga palve ärarääkimine läks muidugi nüüd raskemaks.
«Kuidas teile siis meie juures õieti meeldib?» küsis härra Pollunder. «Kas teilegi ei tundu, et alles linnast väljas, maal saab nii-öelda kõigest vabaks? Üldiselt» – ja härra Greeni poole lendas mitte vääriti mõistetav kõrvalpilk, mis osalt Karli varju jäi, – «üldiselt on mul ikka ja jälle see tunne, igal õhtul.»
Ta räägib nii, mõtles Karl, nagu ei teaks ta midagi suurest majast, lõpututest koridoridest, kabelist, tühjadest tubadest, kõikjal valitsevast pimedusest.
«Noh,» ütles härra Pollunder, «ja palve?» ning ta raputas sõbralikult Karli, kes seal tummalt paigal seisis.
«Ma palun,» ütles Karl, ja nii väga, kui ta oma häält ka summutas, oli paratamatu, et kõrval istuv Green kõike kuulis, kelle ees Karl oleks meelsasti jätnud oma palve ütlemata, kuna seda võidi mõista Pollunderi solvamisena, – «ma palun, laske mul veel praegu, öösel koju minna.»
Ja kuna kõige hullem oli öeldud, tuli kõik muu robinal järele, vähimalgi määral valetamata ütles Karl asju, millele ta tegelikult enne üldse polnud mõelnud. «Tahaksin nii kangesti koju. Ma tulen meelsasti jälle, sest kus teie olete, härra Pollunder, seal olen minagi hea meelega. Aga täna ei saa ma siia jääda. Te teate, et onu ei andnud mulle selleks küllasõiduks meelsasti luba. Kindlasti olid tal selleks omad põhjused, nagu kõigeks, mis ta teeb, aga mina võtsin endale voli onult tema parema arusaamise vastu seda luba lausa välja pressida. Ma lihtsalt kuritarvitasin tema armastust minu vastu. Praegu on ju ükskõik, mis kahtlused tal selle külaskäigu puhul olid, ainult ma tean päris kindlasti, et neis kahtlustes polnud midagi, mis teid võiks solvata, härra Pollunder, kes te olete ju minu onu parim, kõige parem sõber. Keegi teine ei saa sõpruses minu onu vastu teile ligilähedalegi. See on ju ka ainus vabandus minu sõnakuulmatusele, aga sellest ei piisa. Võib-olla pole teil onu ja minu vahekorrast päris selget ettekujutust, seepärast ma räägin ainult kõige arusaadavamast asjast. Niikaua kui minu inglise keele õpingud pole lõpule jõudnud ja ma pole küllaldaselt tutvunud praktilise kaubandusega, sõltun ma täielikult oma onu headusest, mida ma küll kui veresugulane ka maitsta tohin. Ei maksa arvata, et ma võiksin juba praegu endale ise kuidagi ausal teel – ja muude teede eest hoidku mind jumal – leiba teenida. Selleks on mu kasvatus olnud kahjuks liiga ebapraktiline. Keskmise õpilasena tegin ma läbi Euroopa gümnaasiumi neli klassi, ja rahateenimise suhtes on see hoopis vähem kui mitte midagi, sest meie gümnaasiumil on väga mahajäänud õppekava. Te saaksite naerda, kui ma teile räägiksin, mida ma olen õppinud. Kui edasi õppida, gümnaasium ära lõpetada ja ülikooli minna, siis tasakaalustub vist see kõik mingil moel ja lõpuks on süstemaatiline haridus käes, millega saab midagi peale hakata ja mis annab vajaliku otsustusvõime raha teenimiseks. Mind aga rebiti kahjuks sellest seostatud stuudiumist välja; mõnikord ma arvan, et ma ei tea mitte midagi, ja lõppude lõpuks oleks kõik, mida ma ka tean, ameeriklase jaoks ikka veel liiga vähe. Hiljuti on hakatud minu kodumaal siin-seal reformitud gümnaasiume asutama, kus õpitakse ka tänapäeva keeli ja vahest kaubandustki, aga kui mina algkooli lõpetasin, siis seda veel ei olnud. Mu isa tahtis mul küll inglise keelt õppida lasta, aga esiteks ei võinud ma tookord ju aimatagi, milline õnnetus mind tabab ja kuidas mul veel inglise keelt vaja läheb, ja teiseks pidin ma gümnaasiumis palju õppima, nii et muudeks huvialadeks ei jäänud kuigi palju aega. – Ma räägin seda kõike selleks, et teile näidata, kui sõltuv ma oma onust olen ja kui palju ma talle seega tänu võlgnen. Te olete kindlasti nõus, et nendel tingimustel ei tohiks ma teha midagi tema kas või ainult aimatavagi tahtmise vastu. Ja seepärast pean ma selleks, et tehtud viga kuidagiviisi heaks teha, kohe koju minema.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.