peaks kaasnema. Äri ise on teisejärguline, aga peaks olema esmajärguline, või kuidas? Pealegi tähendab igasugune äri inimeste juhtimist ja suunamist oma huvide teenistusse, aga selleks pole mul küll mingit annet.
Seni, tuleb tunnistada, on mu ainsad tasuvad investeeringud olnud punane Unis kohverkirjutusmasin, ostetud 1983. aastal Tartu kaubamajast 250 rubla eest tutvuse kaudu, siis tekstitöötlusmasin (see mäluga kirjutusmasin, mille ma ostsin 8 aastat tagasi Pariisist) ja see arvuti, mille ostsin Hiiumaale ja pärast Lauka koolile andsin. Need on ennast raudselt väga mitmekordselt tagasi teeninud. Kõik teised ostud-müügid on minu jaoks lõppenud märkimisväärsete kahjudega.
250 rubla andis tookord isa. Ma veel valetasin, et mul on seda kirjutusmasinat vaja kursusetööde kirjutamiseks, aga ega ta väga ei uurinudki. Tegelikult olin otsustanud hakata luuletusi kirjutama ja mitte lihtsalt kirjutama, vaid avaldama ka, ja ma olin veendunud, et selleks on vaja kirjutusmasinat. Kuskilt sain ka masinakirjaõpiku – võimalik, et emalt (sest tema oskas masinakirja) – ja õppisin Tartus Kreutzwaldi tänava korteris kümne sõrmega pimekirja, mida ma päriselt ära ei õppinudki (ma pole midagi päriselt ära õppinud), aga mis on kahtlemata osutunud siiski üheks väärtuslikumaks oskuseks. Unis oli üsna jäikade klahvidega ja ma taon siiamaani ka arvutiklahve, nii et kolin taga. Õnneks on uued klaviatuurid üsna töökindlad. Igatahes ei ole kirjutamise käeline külg mulle piduriks, ma kirjutan umbes sama ruttu kui mõtlen, see tähendab, muidugi, aeglaselt. Kui ma vaatan tõelisi arvutioskajaid, kes on klaviatuuriga kokku kasvanud ja kelle sõrmed ainult libisevad üle klahvide, siis ma olen muidugi täitsa kohmakas.
Natuke prantsuse keelt, natuke masinakirja, natuke oskust lauseid koostada ja neid üksteise sappa aheldada. Ei ole just palju, mida tööjõuturul müüa. Sekretäri koha võiks saada, aga sinna tahetakse rohkem noori tüdrukuid. Sellepärast tuligi vahepeal mõte ennast Rüütli juurde tööle pakkuda, et Rüütel ju kindlasti ei oska ühtegi neist asjadest ja samal ajal on tal hädasti vaja korralikult ritta pandud sõnu ja lauseid, ja tüdrukuid ta võib endale silmarõõmuks peale selle palgata. Kujutlesin ennast juba sellise salasekretärina, kellest keegi midagi ei tea (mis pole Eestis muidugi võimalik) ja kes võib enamuse ajast tegelikult pühendada jalutuskäikudele ja kontemplatsioonile ja aknast välja vaatamisele, kusjuures jookseb mitte ainult palk, vaid kenakene palk, mis annab aknast välja vaatamisele alati mingi erilise melanhoolse varjundi.
Üksinduses muutub inimene kergesti natuke ebaadekvaatseks. Pealegi tundub Rüütli sekretäriks saamine palju lihtsama ja tõenäolisema väljavaatena kui hea ja lisaks veel hästimineva raamatu kirjutamine, millega saaks ennast inimestest ja maailmast vabaks osta ja pühenduda täielikult sellele, mis mind ainsana huvitab ja mis on inimeste ja maailma jälgimine. Aga jälgimiseks on vaja vabadust, see tähendab distantsi. Nagu keegi ütles: minu riik ei ole siitilmast. Ta on siinilma kõrval, kohe järgmine uks, õigemini aken, see igavene aken, kust kõik möödub, nii et sama hästi võib öelda, et sa ise möödud kõigest.
Ka reisimine tundub tõepoolest aina rohkem vaid ühe tüütu kohustusena, mis mul on oma kunagiste unistuste ees. New Yorki “peaks” minema, aga paljas mõte veel ühe linna nägemisest on väsitav.
Ja unistused on ikka olnud äärmiselt rumalad. Lausa piinlik hakkab, kui nendele mõelda. Pealegi on neil ohtlik kalduvus täituda. Kui ikka küllalt visalt millestki unistad, siis ükskord sa selle saad ka ja pärast vaata ise, kuidas temaga toime tulla. Siin ma nüüd istun, siin Pariisis, ja käin oma kahe korteri vahet (üks on büroo, teises vaatan telekat, magan), tundes ennast nagu väljasaadetu. Mida ma olengi: saadetud unistusest reaalsusesse. Unistuste realiseerumise ainus hea külg on see, et siis nad lakkavad olemast ja sa oled tõepoolest natuke vabam. Küllap on neid, kes taipavad kergemini, aga minusugustel juhmidel tuleb kõik käega ja jalaga järele katsuda, et uskuma jääda: seal pole tõesti midagi. Võib-olla niimoodi, tükk tüki haaval mureneb väiksemaks ka kujutlus endast kui miskist ja sealjuures veel kui miskist väga tähtsast, lakkamatult muret tekitavast.
Enesetapumõte pole ju tegelikult surmaiha, sest kuidas saab ihaldada midagi täiesti aimatamatut ja kujutlematut, vaid soov otseteed ja ilma selle kurnava rännakuta, mis on elu, jõuda eimiskisse, plahvatada täielikult tühjuse äratundmisse, mis on siinsamas, aga millest sa aina ringi käid nagu kass ümber palava pudru. See aimus kohalolekust, aga võimetus kohale jõuda, see ringitammumine, see just ongi piinav.
Aga seni, kui enesetapumõte on sedavõrd meeleolutekkeline, tundub selle teoks tegemine siiski ebaproportsionaalse sammuna. Meeleolud on nii pöörduvad, aga surm on nii pöördumatu. Tõtt-öelda tundub mulle nüüd igasuguste pöördumatute otsuste teoks tegemine mõttetu vägivallana. Sekkuda suureliselt oma ellu, mida ma ei mõista, tahta muuta seda, millest ma muutumatunagi aru ei saa… Kõhkluses, kuigi ta on tobe ja arg, tundub olevat siiski rohkem tarkust kui otsustavuses. Jäikades otsustes on, vähemalt minu puhul, alati midagi eluvastast. Elu on rohkem kahevahelolek kui see või teine olek. Metsas käies ma olen küll aru saanud, ja üsna ruttu, et parem on usaldada seda siira-viira rada, mida mööda astud, kui hakata läbi padriku otse või mööda sirget sihti minema. Sirged sihid on metsas petlikud, nad ei vii kuhugi. Rada, isegi kui ta ei vii just sinna, kuhu mõtlesid, viib ikka kuhugi välja.
Tobeda pöördumatu sammu võrdkujuks on mulle mu silmaoperatsioon, seda enam, et ta tuletab mulle ennast igal õhtul meelde. Sain lahti prillidest, aga sain lahti ka mulle nii armsatest hämarikkudest ja videvikkudest, sest hämarus on mulle nüüd füüsiliselt häiriv. Asjade ümber tekivad halod ja see vist kuidagi ärritab nägemiskeskust peaajus, mis ei oska selle ebaloomuliku olukorraga kuidagi kohaneda, nii et kokku tekibki füüsiline ebamugavustunne. Võib-olla sellega ajapikku harjub, ja mõnel määral olengi harjunud. Aga see on muide ka üks põhjus, miks ma eriti ei taha teatrisse minna, sest seal on pime, ja see on natuke tüütu ja väsitav. Ja see talvine pime aeg, mis niigi pole suurem asi, on nüüd veel vähem meeldiv. Ja see kõik on sisuliselt enda tekitatud vigastus. Ma kõhklesin tookord küll, aga rumal tundus kord tehtud otsusest taganeda. Ja vaat nüüd pole tõesti mitte midagi parata, oma vanu silmi tagasi ei saa, tee mis tahad. Varem ma pole näinud, et paratamatus tõesti olemas on.
Lehitsesin hommikul enne tööle tulekut Kaplinskit. Mul on seal see paks sinine raamat, mis on tõepoolest liiga-liiga paks, aga mis on selles mõttes hea, et huupi lehitsedes võib sattuda millelegi ununenule, mis endas vastu kõlab. Viimasel ajal on ta luule mulle küll üsna tumm olnud ja ma olen lehitsenud rohkem selleks, et aru saada, mis seal viga on ja mis see õieti oli, mis mind kunagi köitis. Täna hommikul aga sattusin ootamatult resonantsi ja see võimendus minus mingiks kevadiseks värskusetundeks. See oli kogu “Õhtu toob tagasi kõik” ja ma mõtlen, et see ongi tema kõige võimsam raamat, kõigest hoolimata, seal ta on leidnud selle kesktee, mida ta nii väga on taga ajanud. Seda kirjutades, mõtlesin, pidi ta olema nii neljakümne ringis või natuke üle neljakümne, nii et sellel ohtlikul eluharjal, kus iseendaga silmitsi seistakse ja pole enam võimalik taganeda nooruse ebamäärastesse valedesse ja seda ei saa enam edasi lükata. See tuleb kas teoks teha või teoks tegemata jätta ja siis nii vist jääbki.
Minu meelest on ta selles raamatus, mis on õigupoolest päevik (kevadel algav igatahes), leidnud tasakaalu oma sentimentaalsuse ja selgenägelikkuse vahel ja ühtlasi tabanud ka enda kõne rütmi, pärast seda, kui on katsetanud mõndagi äärmuslikku varianti. Aga midagi on tal jäänud välja ütlemata ka, midagi, mida ta on teadnud, ja see seal vaevab, ja vaevab tedagi, mulle näib. Miks ta siis muidu mõnikord nii kibestunud on? On miski, millest tal pole julgust olnud loobuda. Mis see on, ma ei tea.
Vahepeal käisin oma lõunal, see tähendab ülalkirjeldatud sandwichibaaris, mis mind ausalt öelda hakkab juba ära ka tüütama. Aga varsti ma ei käi seal enam nii või teisiti. Võib-olla nad isegi märkavad seda, võib-olla mitte. Selle harjumuse asemel kujundan endale mõne teise, võrdväärse, mu elu ei muutu sellest, et ma lakkan käimast Vavini tänava sandwichibaaris, mille nime ma siiani ei tea. Aga ta jääb mulle meelde ja võib-olla isegi baaripidajate näod jäävad mõneks ajaks. Elades koguneb palju tarbetuid mälestusi.
Tänane päev on uduvines. Hommik oli päris hall. Sellest on näha, et sügis edeneb: udu ei taha enam päeva jooksul hajuda, õhk jääbki sinetama ja vinetama. Mingi osa on selles muidugi ka heitgaasidel. Talvel on linn alalõpmata sellises udus. See