Harjutused. Anton Nigov

tulevat kerget kopituselõhna. Aga seda on siin linnas üldse palju. Sageli haistab seda tänaval, kui mõne pimeda niiske trepikoja uks on lahti. Majahoidja on ta lahti teinud, et trepikoda tuulutada, kuigi see aita midagi. Majahoidja enda korter on enamasti just selline pime ja rõske, kohe ukse juures, valged kardinad ees. Aga läbi nende ta näeb ja jälgib, kes tulevad, kes lähevad. Need Pariisi majahoidjad on kohe omaette tõug inimesi, paljude põlvkondade jooksul kohanenud eluks neis hämarates tingimustes, väikesed, vilka pilguga. Minu maja omad on eriti puhtatõulised, kindlasti juba iidamast-aadamast saadik majahoidjad. Nende nimi on Renard, rebane. Ja seal oma uru ees nad saalivad, vilgas pilk kõike tähele panemas (Bonjour, monsieur! Bonjour, madame!). Päeval peseb naine ka treppe ja koridore, mees kannab kirjad korteritesse laiali, libistab need uksealustest piludest sisse, šahh ja šahh. Nende väike umbes kaheksa-aastane tütar on juba ammu valmis kojanaine. Kui ta koolis pole, siis ta kõõlub maja välisuksel ja tervitab igaühte vastavalt sellele, kui heas või kõrges kirjas see üürnik majahoidjate pere silmis on. Tüdrukust on see hierarhia täpselt näha. Mina ei ole just väga kõrges kirjas, sest ma olen välismaalane, nende teada enam-vähem venelane, ja elan üksi väikeses viletsas korteris. Ta tervitab mind siiski teatud armulikkusega. Õhtuti on kojarahva-tüdrukule seltsiks üks vanem neegrinaine. Ta seisab kõik õhtud kas välisukse ees või natuke eemal kõnniteel. Ma vist meeldin talle ja ta teeb nägusid, pilgutab silma. Tervitan teda alati heameelega, kuigi veel rohkem meeldib mulle, kui kedagi ukse peal pole. Aga õhtuti on ta seal peaaegu alati, raudselt oma postil. Kojarahvaga paistab tal olevat mingi suhe, võib-olla ta aitab neid vahel. Kus ta elab, ma ei tea, võib isegi olla, et samas majas. Kui vana ta on, ka raske öelda, nii 50-60 ringis ehk. Alati on tal enam-vähem samad riided, mingi rohekas, ta tüseda piha ümber kitsaks jäänud kostüüm, lühike seelik ja pehmete äärtega pottkübar. Ükskord ta oli ukse ees pikali maas, vist purjus. Aga muidu ta on alati muutumatult püsti, topeltlõug toetamas lõuga, nii et nina on natuke taeva poole, mis annab talle pisut üleoleva ilme. Võib-olla ta on endine prostituut ja harjunud tänaval seisma, võib-olla on tal veelgi vahel kundesid, aga ma ei usu. Ja kas sel juhul kojarahvas lubaks oma tütrel temaga sõbrustada? Sest tihtipeale on nad ukse peal kahekesi, tervitamas töölt koju tulijad. Õhtul hiljem jääb neegrinaine üksi ja eemaldub natuke majast, plataani alla, tänavalaterna liikuvasse poolvarju, millega ta peaaegu ühte sulab. Valgusfoor ristmikul vallandab iga natukese aja tagant autodevoolu, mis liikumatust neegrinaisest mööda uhub, punaste tagatulede kõrbetuul.