Alguses kuulsin läbi ukse vaid ebamäärast pobisemist ja paari seosetut fraasi, kuid järsku kuulsin ma valusa selgusega kedagi vihaselt häält tõstmas.
«Jah, nii see oli! Ja ma ütlen seda uuesti. Altkäemaks! Salakokkulepe! Just seda see tähendabki. Sa tahad mind ära osta!»
«Asi pole üldse nii, Godfrey,» kõlas madalama hääletooniga vastus, kuid sel hetkel köhatasin ma rõhutatult ja nihutasin valjult tooli ning hääled vaibusid taas ebamääraseks pominaks.
Selleks et oma tähelepanu nähtamatutelt naabritelt kõrvale juhtida, vaatasin uudishimulikult toas ringi ja proovisin oletada, millised on selle toa elanikud. Selles iseäralikus toas oli tunda armetut pehkinud suursugusust ja kadunud maailma auväärsuse hõngu. See oli huvitav ja iseloomuga tuba, mis oli täis kontraste ja karjuvaid vastuolusid. Ühest küljest oli toas eksimatult tunda vaesust. Ruumis polnud peaaegu üldse mööblit ning need üksikud esemed, mida toast leida võis, olid silmnähtavalt odavad: väike köögilaud ja kolm Windsori tooli (kaks neist käetugedega), peaaegu läbipaistvaks kulunud nöörvaip põrandal ja odav puuvillane lina laual. Need esemed ja raamaturiiulite komplekt, mis oli valmistatud toidupoe kastidest, oli kõik, mis toas leidus. Aga vaatamata vaesusele õhkus toast õdusust ja askeetlikku mugavust ning tuba oli maitsekalt sisustatud. Laudlina vaikne pruun toon moodustas rahuliku sinakas-rohelise kulunud vaibaga meeldiva harmoonia. Windsori toolidelt ja lauajalgadelt oli hoolikalt eemaldatud kiiskav lakk ning need olid värvitud tagasihoidlikult pruuniks ning terve ruumi kasinust pehmendas laua keskel seisev punakaspruun pott, mis oli täidetud värskelt korjatud lilledega.
Kuid mainitud kontrastid, mis toas tekkisid, olid kummalised ja segadusseajavad. Näiteks olid isetehtud ja paari penni eest värvitud raamaturiiulid täis värskeid ja kalleid arheoloogia- ja antiikkunstiteemalisi raamatuid. Kaminasimsil leidus teisigi sarnaseid esemeid: pronksist – mitte pronksiga kaetud – kauni Hypnose pea koopia ja paar filigraanseid ušebti kujusid. Sama kehtis seinadekoratsioonide kohta, mille hulka kuulusid mitmed gravüürid – kõik allkirjastatud koopiad – idamaadega seotud teemadel ja kaunis Egiptuse papüüruse koopia. Kõik see oli üdini vastuoluline – kogu see kallite dekoratsioonide ja eluks kõige hädavajalikumate esemete, perfektsionistliku kultuuri ja ilmselge vaesuse segunemine. Ma ei osanud midagi arvata. Murdsin pead selle üle, milline inimene minu uus patsient tegelikult on. Oli ta ihnuskoi, kes oma varandust siin hämaras linnaosas peitis? Ekstsentriline nõdrameelne? Filosoof? Või kõige tõenäolisemalt – lihtsalt veidrik? Kuid sel hetkel katkestas mu mõttelõnga hääl naabertoast, mis oli taas vihaseks ja valjuks muutunud.
«Aga mina arvan, et sa püüadki mind süüdistada! Sa annad mõista, et mina olen tema kadumises süüdi.»
«Absoluutselt mitte,» kõlas vastus, «aga ma kordan, et sinu kohus on välja uurida, mis temast saanud on. See kohustus lasub sinu õlgadel.»
«Minu õlgadel!» võttis esimene hääl uuesti sõna. «Ja sina? Sinu enda roll selles loos on rohkem kui kahtlane.»
«Mida?» möirgas teine. «Kas sa püüad vihjata, et ma tapsin omaenda venna?»
Selle vestluse jooksul oli mu suu hämmastusest ammuli vajunud. Seejärel võtsin ma ennast kokku ja istusin maha, toetasin küünarnukid põlvedele ja katsin kõrvad kätega. Ma arvan, et ma püsisin selles poosis vähemalt minuti, enne kui kuulsin ust enda selja taga sulgumas.
Ma hüppasin püsti ja pöörasin suurt piinlikkust tundes ümber (sest olin kahtlemata sõnulseletamatult naeruväärne välja näinud) ning seisin silmitsi üsna sünge ilmega pika ning märkimisväärselt kauni neiuga, kes, käsi ukselingil, mind ametliku kummardusega tervitas. Piisas vaid ühest kiirest pilgust, et märgata, kui hästi ta ümbritseva veidra keskkonnaga kokku sobis. Must rüü, mustad juuksed, mustahallisegused silmad ja süngelt kurb elevandiluukarva kahvatu nägu – ta seisis nagu mõni vana Terborchi portree, mille harmoonia tekib üksteisele sarnastest tumedatest toonidest, mis jäävad vaid mõne värvinüansi kaugusele monokroomsusest. Vaatamata kulunud ja tuhmunud kleidile viitasid tema peahoiak ja sirged kulmud sellele, et saatuselöögid polnud suutnud teda murda, vaid olid teda tugevamaks teinud.
«Palun andestage mulle, et lasin teil oodata,» lausus ta ning kui ta rääkima hakkas, pehmenesid tema ranged suunurgad, mis meenutas mulle, millises absurdses poosis ta mind leidnud oli.
Ma pomisesin talle vastu, et viivitus ei häirinud mind karvavõrdki ja et ma olin isegi tänulik, et sain hetke puhata, ning just siis, kui ma kavatsesin üles võtta patsiendi teema, tõsteti naabertoas taas häält, nii et nende jutt oli meile võikalt selgelt kuulda.
«Ma ütlen sulle, et ma ei ole nõus midagi sellist tegema! Kurat sind võtaks, see on ju pesuehtne vandenõu, mida sa välja pakud!»
Miss Bellingham – ma oletasin, et see oli tema – sammus kiiresti läbi toa, ise vihast punastades, aga kui ta ukseni jõudis, paiskus see lahti ja väike klanitud keskealine mees sööstis tuppa.
«Sinu isa on hull, Ruth!» teatas ta. «Täiesti peast segi! Ja ma keeldun temaga rohkem suhtlemast.»
«Praegune vestlus ei olnud tema mõte,» vastas miss Bellingham külmalt.
«Seda mitte, jah,» kõlas raevunud vastus, «minu oma viga oli, et ma proovisin talle vastu tulla. Kuid mis sellest enam rääkida. Ma olen sinu heaks teinud kõik, mis minu võimuses, ning ma ei saa enam midagi teha. Ära hakka ennast minu välja juhatamisega vaevama, ma leian ise tee ukseni. Tere hommikust!» Kõneleja tegi jäiga kummarduse, heitis mulle kiire pilgu ja sammus toast välja, lüües ukse enda järel pauguga kinni.
«Ma vabandan selle ebatavalise vastuvõtu eest, mille osaliseks te saite,» ütles miss Bellingham, «kuid arste pole ilmselt lihtne üllatada. Ma tutvustan teile nüüd teie patsienti.» Ta avas ukse ning samal ajal, kui mina tema järel kõrvaltuppa sisenesin, ütles ta: «Siin on sulle veel üks külaline, kullake. Doktor…»
«Berkeley,» ütlesin ma. «Ma asendan oma sõpra doktor Barnardit.»
Patsient, umbes viiekümne viie aastane nägus mees, kes istus patjade hunnikule toetudes voodis, ulatas mulle tugevalt väriseva käe, mille ma sõbralikult vastu võtsin, tehes sisimas väikese märke värisemise kohta.
«Meeldiv tutvuda, härra,» lausus mister Bellingham. «Ma loodan, et doktor Barnard pole haigeks jäänud.»
«Oh ei,» vastasin ma, «ta läks tramplaevaga Vahemerele puhkama. See võimalus tekkis väga ootamatult ning ma saatsin ta minema enne, kui ta jõudis oma meelt muuta. Sellest ka minu äkiline ilmumine, ma loodan, et te mõistate.»
«Muidugi,» vastas ta südamlikult. «Mul on hea meel kuulda, et te ta minema saatsite. Vaene mees, ta tahtis juba ammu puhkusele minna. Samuti on mul rõõm teiega kohtuda.»
«Väga meeldiv,» ütlesin ma, mille peale ta kummardas nii graatsiliselt, kui üks patjadele nõjatuv mees kummardada suudab, ning nüüd, kui viisakused olid vahetatud, oli meil – või vähemalt minul – aeg asja kallale asuda.
«Kui kaua te voodis pikali olete olnud?» küsisin ma ettevaatlikult, tahtmata välja näidata, et mu ülemus polnud selle juhtumi kohta mulle absoluutselt mitte mingisugust informatsiooni jätnud.
«Täna saab nädal,» vastas ta. «Fons et origo mali2 oli üks troska, mis mind Law Courtsi vastas ehmatas ning mu keset teed pikali paiskas. See oli loomulikult minu enda süü, vähemalt voorimehe meelest, ja küllap tema juba teadis. Ometi ei lohutanud see mind.»
«Kas teie vigastused olid tõsised?»
«Ei, seda mitte, kuid kukkudes vigastasin ma põlve ning kogu juhtunu raputas mu korralikult läbi. Teate ma olen selliste asjade jaoks liiga vana.»
«Enamik inimesi on selliste asjade jaoks liiga vanad,» vastasin ma.
«Seda küll. Kuid kahekümneselt oskab inimene graatsilisemalt kukkuda kui viiekümne viieselt. Vaatamata sellele paraneb mu põlv jõudsasti, nagu te ka hetke pärast näete. Ma lasen põlvel korralikult puhata. Kuid see pole veel kogu lugu, see on vaid köömes. Asi on mu neetud närvides. Ma olen väga närviline ning ärritun kergesti. Lisaks sellele ei saa ma ka öösiti