nägid nii jubedad välja, et nende eest põgenemiseks süvenesin ma paberimajandusse ning olin parasjagu usinalt hommikusi visiite sisse kandmas, kui teenija Adolphus kabinetti hiilis ja teatas, et lõuna on valmis.
3
JOHN THORNDYKE
Isegi need, kes ei ole väga tähelepanelikud, teavad, et inimese riietus peegeldab tema iseloomu. Kuigi see pole nii laialdaselt teada, kehtib see tähelepanek ka vormirõivaste kohta. Kas inimesed, kelle tööks on võidelda, ei ehi end mitte tänase päevani sulgede, kirgaste värvide ja kullatud ehetega, nagu seda tegid Aafrika sõjapealikud ja julged punanahad, osutades sellega sõja rollile tänapäeva ühiskonnas? Kas mitte Rooma kirik ei saada oma preestreid altari ette rüüdes, mis olid moes enne Rooma impeeriumi lagunemist, sümboliseerimaks nende vankumatut konservatismi? Ning kas mitte seadusandlus, mis pidevalt areneb, ei väljenda oma allumist pretsedendile, lastes kohtunikel kanda peakatteid, mis meenutavad ammu möödunud kuninganna Anne’i aegu?
Ma pean lugejate ees vabandama, et teid oma üsna üldlevinud mõttekäikudega tüütan, kuid just need mõtted tekkisid mul vanamoodsa parukameistri laopoe juures Inner Temple’i ristikäikudes, kuhu ma sattusin ühel leitsakulisel pärastlõunal varju ja vaikust otsides. Ma jäin väikese poeakna ees seisma ja mu pilk jäi unistavalt parukaridadel pidama ning ma vajusin omaenda mõtteisse, kuni mind ehmatas madal hääl, mis mulle kõrva sosistas: «Sinu asemel valiksin ma tagant pika mudeli.»
Ma pöörasin kiiresti ja üsna vihaselt ringi ning seisin silmitsi oma vana sõbra ja kaasõpilase Jervisega, kelle selja tagant jälgis meid malbe naeratusega meie endine õpetaja doktor John Thorndyke. Mõlemad mehed tervitasid mind nii soojalt, et ma tundsin ennast lausa meelitatuna, kuna Thorndyke oli auväärt isik ja ka Jervis oli minust akadeemilises mõttes mitu aastat ees.
«Ma loodan, et te tulete meiega teed jooma,» ütles Thorndyke ning kui ma rõõmuga nõustusin, võttis ta mu käe ja juhtis mind üle tänava riigikassa hoone poole.
«Millest selline näljane pilk nendele edevatele kohtuaksessuaaridele, Berkeley?» küsis ta. «Kas te plaanite minu ja Jervise jälgedes käia ja voodiserva kohtupingi vastu vahetada?»
«Misasja? Ka Jervis töötab nüüd kohtus?» hüüatasin ma.
«Nii see on!» vastas Jervis. «Minust on saanud Thorndyke’i parasiit! Suurtel kirpudel on väikesed kirbud3, nagu öeldakse. Mina olen see murdosake, mis tuleb täisarvu järel pärast komakohta.»
«Ärge uskuge tema juttu, Berkeley,» segas Thorndyke vahele. «Tema on firma aju. Mina panustan vaid auväärsuse ja moraalsuse hõngu. Kuid te ei vastanud mu küsimusele. Miks te suvisel pärastlõunal parukameistri akent piilute?»
«Ma asendan Barnardit. Ta on Fetter Lane’i elanike arst.»
«Ma tean,» ütles Thorndyke, «me oleme temaga aeg-ajalt kohtunud ja viimastel kordadel nägi ta väga kahvatu ja kidur välja. Kas ta läks puhkusele?»
«Jah. Ta läks tramplaeva pardal Kreeka saartele.»
«Sel juhul,» ütles Jervis, «oled sina ju kohalik perearst. Seda ma vaatasin, et sa näed ülimalt auväärne välja.»
«Ja teie muretu oleku põhjal võib järeldada,» lisas Thorndyke, «et töö konti ei murra. Ma oletan, et tegemist on ainult kohalikega?»
«Jah,» vastasin mina. «Enamik patsiente elab vastuvõtutoast umbes poole miili raadiuses väikestel tänavatel ja väljakutel ning mõned neist elavad üsna kasinates tingimustes. Oi! Sellega seoses meenub mulle üks kummaline kokkusattumus, mis teile huvi võiks pakkuda.»
«Elu koosnebki kummalistest kokkusattumistest,» sõnas Thorndyke. «Ainsad inimesed, keda kokkusattumused näivad üllatavat, on romaanide arvustajad. Millise kokkusattumusega on tegu?»
«See puudutab ühte juhtumit, millest te meile umbes kaks aastat tagasi haiglas rääkisite. See oli seotud ühe mehega, kes läks väga müstilistel asjaoludel kaduma. Kas mäletate seda juhtumit? Mehe nimi oli Bellingham.»
«Egüptoloog? Jah, ma mäletan seda juhtumit päris hästi. Mis sellega siis on?»
«Tema vend on minu patsient. Ta elab koos oma tütrega Nevill’s Courtil ning nad on vaesed kui kirikurotid.»
«Tõesti?» ütles Thorndyke. «See on küll huvitav. Nende õnn pöördus ilmselt võrdlemisi järsku. Kui ma õigesti mäletan, elas tema vend üsna uhkes majas.»
«Jah, nii see oli. Ma näen, et te mäletate juhtumit päris hästi.»
«Mu kallis sõber,» ütles Jervis, «Thorndyke ei unusta kunagi ühtegi juhtumit, mis tema eriala puudutab. Ta on justkui kohtumeditsiini juhtumite kaamel. Ta neelab tooreid fakte ajalehtedest ja mujalt ning vabal hetkel toob need jälle esile ning mälub neid rahus ja vaikuses. See on väga isemoodi komme. Thorndyke neelab kõik juhtumid, mida ajalehtedes või kohtus mainitakse, tervenisti alla. Seejärel läheb aega mööda ja juhtum unustatakse. Aasta või paari pärast kaevatakse see uuesti välja ja oma üllatuseks avastad sa, et Thorndyke on selle vahepeal ära lahendanud. Kogu selle aja on ta pidevalt juhtumi peale mõelnud.»
«Nagu näete,» ütles Thorndyke, «on mu haritud sõbra jutt tõeline metafooripusa. Aga tema mõte on põhimõtteliselt õige, kuigi segaselt sõnastatud. Te peate meile Bellinghamidest rohkem rääkima, kuid kõigepealt tuleb teid tassi teega turgutada.»
Me olime märkamatult jõudnud Thorndyke’i kodu juurde, mis asus King’s Bench Walk number 5A esimesel korrusel, ning kui me maitsekasse ja avarasse tahveldatud seintega ruumi sisenesime, märkasin ma väikest vanemapoolselt härrasmeest, kes oli korrektselt musta riietatud, teeserviisi lauale asetamas. Ma jälgisin teda uudishimulikult. Ta ei näinud teenija moodi välja, ehkki kandis sobilikke musti riideid. Tema välimus ajas mind segadusse, sest ta vaikne väärikus ja tõsine intelligentne nägu viitasid mehele, kes teenib elatist oma mõistust kasutades, kuid tema puhtad ja osavad käed viitasid oskustöölisele.
Thorndyke jälgis mõtlikult teekandikut ja vaatas seejärel oma teenijale otsa. «Ma näen, et sa oled kolm teetassi valmis pannud, Polton,» ütles ta. «Kuidas sa teadsid, et ma toon veel kellegi endaga kaasa?»
«Ma juhtusin laboratooriumi aknast välja vaatama just sellel hetkel, kui te nurga tagant välja ilmusite, härra.»
«Kui pettumustvalmistavalt lihtne lahendus,» ütles Jervis. «Me lootsime midagi müstilist ja telepaatilist.»
«Tõhusus peitub lihtsuses, härra,» vastas Polton, ise samal ajal teeserviisi kontrollides, et olla kindel, et ta midagi unustanud pole, ning pärast selle märkimisväärse aforismi lendulaskmist kadus ta vaikselt.
«Bellinghami juhtumi juurde naastes,» lausus Thorndyke, kui ta teed välja valas. «Kas te olete avastanud uusi fakte osapoolte kohta? Ma pean silmas selliseid fakte, mida teil on kohane mulle rääkida?»
«Ma kuulsin paari asja, mida ma korrata võin. Näiteks tundub mulle, et mu patsient Godfrey Bellingham kaotas oma vara üsna järsku umbes samal ajal, kui ta vend kadus.»
«See on väga kummaline,» lausus Thorndyke. «Vastupidine situatsioon oleks mõistetav, kuid ma ei saa aru, kuidas nii sai juhtuda, kui vend just ei maksnud talle mingit sorti elatusraha.»
«Jah, see tundus ka mulle imelik. Selle juhtumiga on seotud veel teisigi veidraid asjaolusid ja juriidilisi probleeme. Näiteks on juhtumiga seotud testament, mis palju tüli tekitab.»
«Vaevalt et nad testamenti täita saavad, enne kui leitakse tõendeid surma kohta või kui ta surnuks kuulutatakse,» märkis Thorndyke.
«Täpselt. See on üks probleem. Teiseks tundub, et testamendi koostamisel on tehtud vigu. Ma ei tea täpselt, milles asi, kuid ma loodan selle varem või hiljem välja uurida. Muuseas, ma mainisin talle teie huvi juhtumi vastu ning mulle tundus, et Bellingham oleks tahtnud asja teiega arutada, kuid nagu ma juba mainisin, pole tal üldse raha.»
«See võib tema jaoks probleeme tekitada, juhul kui teistel huvitatud osapooltel on raha. Ilmselt viib asi mingi protsessini ja kuna seadus vaesust