keeldus, aga see ei vasta tõele. Krahv Raymond ei ole Palestiinas käinud. Uskmatute sõjapidamisest teab ta seevastu nii mõndagi ja sellest on meile hiljem palju abi.
Krahv Raymond ei ole tavaline senjöör. Ta on sündinud käsutama. Peamine on ta hääl – sellel on eriline külgetõmbejõud. Inimesed, kes on temaga mõnda aega koos viibinud, hakkavad endalegi aru andmata krahvi kõnepruuki üle võtma. Üha rohkem õukondlasi pöördub endast madalamate poole väljendiga „kulla mees”, täpselt nii, nagu isand Raymond seda teeb.
Krahv peab igal pool esiplaanil olema. See, kes räägib, see, kes nalja viskab, ja see, kelle naljade üle naerdakse. Piisab mõnel ta lähikondlasel või külalisel liiga kauaks rääkima jääda, kui krahv teda mõne vaimuka repliigiga katkestab. Isand Raymond on mees, kelle kohta lihtrahvas ütleks: igas pulmas peig ja igal matusel kadunuke. Krahv võib seda endale lubada. Tema sõnal on meelevald ja kes võiks talle öelda: „Mis sa teed?”
Isand Raymond on kärsitu ja tujukas. Sama kärmelt, kui ta inimesi enda külge liidab, ta neist ka tüdineb. Ja siis võib ta ootamatult halvasti öelda. Neid, kes krahvi peale vimma kannavad, on päris palju. Kõrge puu heidab pika varju. Üks on selge – krahv Raymond on Languedoc’i kõige vägevam mees. Ja ka põhjapoolsetel aladel on temast võimsamad ainult Burgundia hertsog ja Prantsuse kuningas.
„Mul on sulle tähtis jutt,” ütleb Raimondus. „Sooviksid sa saladustega leiba teenida?”
Loomulikult ma soovin.
„Krahvi õukonnas on vabanenud veinivalaja koht. Ma tahan, et sa selle vastu võtaksid.”
Ma olen pettunud. „Mida ma tegema pean?”
„Peekreid täitma,” ütleb Raimondus. „Mida siis veel. Ühtlasi hoiad silmad ja kõrvad lahti ja jälgid, mis isand Raymond’i lähikonnas toimub. Muidugi mõista ei jahi me krahvi saladusi,” lisab ta kiiresti. „Isegi selline mõte peab meile võõraks jääma. Meie kohuseks on hoopis neid saladusi kaitsta. Sa pead tähele panema, mida krahvi külalised omavahel sosistavad. Mida nad siis ütlevad, kui krahv neile selja keerab või mõne teise külalisega tegeleb. Sa seisad ju sealsamas kõrval. Ja veinivalajat ei oska keegi kahtlustada. On ju nii?”
Mul jääb üle ainult temaga nõustuda.
„Muidugi mõista ei keela sul keegi ka seda meelde jätmast, mida isand Raymond ühes või teises küsimuses arvab,” ütleb Raimondus mõtlikult. „Kuna me oleme krahvile truud, siis tuleb see kõik talle ainult kasuks.”
Ma saan aru, et mu õpetajal on mitu käiku ette mõeldud. Nagu selles isandate mängus, kus puna-valgeid figuure must-valgetel ruutudel edasi tõstetakse. Mängus, millest ma aru ei saa.
Selleks ajaks on mul endal üks saladus, millest ma kellelegi rääkida ei kavatse. Saladuse nimi on Maria de Toulouse. Ta on kakskümmend kolm talve vana. Tal on nisukollased juuksed, küpseid mureleid meenutavad huuled ja kõrgi joonega kulmud. Ta soontes voolab Sitsiaalia normannide veri ja seda on ta näojoontest näha. Need näojooned ütlevad: mina olen suurnike maailmast ja sina mitte. Ma võin sinuga kena olla, aga see ei tähenda midagi. Kui ta teinekord krahvi lauas toimuvat vestlust kuulates mõtteisse jääb, ilmub ta näole ükskõikne ja peaaegu julm ilme. Järgmisel hetkel võib ta silmipimestavalt naeratada ja siis sulab kõik lahti. Maria de Toulouse on kõige erilisem naine, keda ma olen näinud. Ilusaid naisi on maailmas piisavalt. Isegi külatüdrukud võivad ilusad olla, seni kuni maatöö ja laste sünnitamine nende kehasid ära pole räsinud. Maria de Toulouse ei ole ilus. Ta on kaunis. Kaunis ja kättesaamatu.
Maria on krahvi vennapoja Bertrand de Toulouse’i kaasa. Nad kohtusid Roomas, kui Provence’i rüütlid paavstile appi tõttasid. Isand Bertrand on julge nagu lõvi, irvitavad kannupoisid. Guiscard’i soost piigaga ühte heita… Pole ime, et mees on näost nii kahvatu. Tüdruk lõikab tal kõri läbi, kui voodis midagi valesti läheb. Ma ei taha neid lugusid kuulata. Ma piidlen Mariat, kui ma krahvi lauas parajasti veini ei kalla. Paari päeva eest tuli mul talle endale veini kallata. Mu käsi värises ja süda tagus nii tugevasti, et ma kartsin, et rinnakorv puruneb. Maria de Toulouse vaatas mind kummalise naeratusega ja asetas nimetissõrme huultele. Kaks tumepunast vagu. Niiskus nende vahel. Kui ta ei oleks nii kõrgest soost, siis arvaksin, et ta on mu ära nõidunud. Provence’i tulevane käskijanna, Maria de Toulouse.
Sel ajal hakkavad Languedocis levima kuuldused metsikustest, mida seldžukid Pühal Maal kristlaste kallal toime panevad. Krahv Raymond’i puudutavad need väga. Veinilauas on uskmatud nüüd peamine kõneaine: „Kuulake, mida Toulouse’i piiskop mulle rääkis. Pärslased on tunginud Palestiinasse ning selle tule ja mõõgaga ära laastanud. Piiskop teadis rääkida, et nad on kristlastel kõhud lõhki raiunud ja soolikad puu külge naelutanud. Seejärel on nad neid õnnetuid piitsahoopidaga tagant kihutanud.”
Kõik jäävad vait.
„Kas need ei olnud mitte pärslased, vaid seldžukid, kõrgestisündinu?” küsib isand Ywain, kitsa näo ja ronkmustade krässus juustega mees, krahvi sõjaline nõustaja.
„Khm,” köhatab näost punetav isand Charles, kes on suur ja tugev ja meenutab välimuselt lihunikku. „Khm. Kui juba soolikad on puu külge kinnitatud, siis ei ole enam vaja piitsa anda. Inimene jookseb end ise tühjaks.” Kõik kuulavad. Isand Charles saab sellest enesekindlust juurde: „Aga vaat minuga juhtus ükskord Toleedo all selline lugu: panin maurile piigiga otse persse. Lendas nagu pääsuke!”
Lauas istujad puhkevad naerma.
Ma toetun vastu jõe kaldal kasvava paju tüve. Alumised oksad on langenud vette ja väänlevad seal nagu hõbedased lindid. Ma olen varjul. Ma vaatan. Maria de Toulouse on koos seltsidaamiga jalutama tulnud. Nad seisatavad vastaskaldal, liivasel paljandikul. Siis võtavad nad end riidest lahti ja laskuvad vette. Mõlemal naisel on väga hele nahk. Marial on peenike piht ja ta kõhujoonest on näha, et ta ei ole veel sünnitanud. Tal on aadlidaami kohta liiga rasked rinnad. Kui ta vette astub, paisuvad nende nibud suureks. Ta sumab jõevoos paar sammu, keerab siis seljaga minu poole ja tõmbab kätega läbi juuste. Ta on mind näinud, aga ta ei tee sellest väljagi. Ma soovin, et mu käeulatuses oleks mõni hõbepeeker, kuhu ma tavaliselt veini kallan. Ma jooksin selle tilgatumaks. Nii, nagu kõrged isandad seda teevad. Möödaminnes, hoolimatu liigutusega.
Isandad istuvad lauas ja on juba purju jäänud. Maria de Toulouse’il on igav. Ta silitab ühte krahvi hurtadest ja sosistab talle midagi.
Krahvi mõtted on taas sõja juures. „Basileus Alexios on saadikud paavsti juurde saatnud. Et türklaste vastu sõjamehi värvata. Kreeklastel on rasked ajad.”
„Kreeklased on nõrgad,” ütleb Bertrand de Toulouse põlglikult. „Miks nad muidu paavstilt abi paluvad.”
„Kas ikka on?” kahtleb isand Ywain. „Normannide võitmiseks oli basileusel jõudu piisavalt.” Ta vaatab uurivalt üle laua. Maria de Toulouse’i pilk on suunatud kaugusesse.
„Võib-olla peaksime meie Konstantinoopoli sõbra käest järele küsima,” ütleb Raimondus.
„Meie valitsejad on aastasadu võõramaised sõdureid palganud,” ütleb ruuget habet kandev isand, kes on seni vait olnud. Ta pea ümber on kuldne võru ja ta tundub mulle tuttavana. Apostel Markus, meenub mulle. Mees lõviga.
Võõras jätkab: „Nõrkusega pole sel midagi pistmist. Mitte selleks ei sõitnud ma Piacenzasse, et paavsti paluda. Mitte selleks ei ole ma praegu siin.”
Bertrand de Toulouse küsib: „Milleks siis?”
Võõras ägestub. „Et teile teenistust pakkuda. Ja kui see teid ei huvita, kõrgeaulised, siis lähen ma edasi.”
Krahv Raymond noogutab hajameelselt. On näha, et ta ei jälgi vestlust juba ammu. „Palestiinasse on pikk tee,” pomiseb ta endamisi. „Pikk tee ja läbi paganate valduste. Slaavlased, ungarlased, saratseenid… Aga vaevalt seal väga palju hullem saab olla kui Hispaanias.” Ta tõstab peekriga käe. Märkan kohkumusega, et kann on tühjaks saanud.
„Poiss, ära maga!” hüüab