Markuse välimusega mees. Teen talle möödumiseks ruumi. Võõras heidab mulle uuriva pilgu. Tal on tähelepanelikud silmad. Sellised, mis sinust läbi puurivad nagu kaks piiki.
Järgmisel päeval kutsub majordoomus mind enda juurde. Majordoomuse nimi on Jean. Teenijatel laseb ta end isand Basompierre’iks hüüda. Tema isa on olnud lihtne mölder ja sellest tuleb üle saada. Majordoomusel on mitu palet: kõrgete senjööride juuresolekul kannab ta lihtsaid ühevärvilisi riideid ja räägib tasase häälega. Teenijarahva korrusel liikudes on ta piha ümber hõbepandlaga vöö ja sõrmes rubiinidega sõrmused. Samuti on ta hääletoon teistsugune. Sõjasulased ilguvad tema üle. Majordoomus jätab kõige suurema suuga mehed endale meelde.
„Meile tuleb homme tähtis külaline,” alustab ta ilma pikema sissejuhatuseta. „Tema Pühadus Urbanus II isiklikult. Ma ei hakka sulle rääkima, kui suurt au selline visiit endast kujutab, sest neist asjadest ei jaga sa midagi. Sind puudutab ainult üks. Pontifex Maximus peab lugu headest veinidest. Kas said aru?”
Ma noogutan. See on mu töö.
Majordoomus ütleb: „Sellest, kuidas Tema Pühadus võõrustamisega rahule jääb, sõltub väga palju. Rohkem, kui sa arvata võid.”
Ma luban oma parima anda.
„On suur asi selle ilma vägevate silma all olla,” kostab isand Basompierre juba lahkemalt. „On mehi, kes on oma tiitli pidusaalis välja teeninud. Sellal, kui teised lahinguväljal piike murravad ja santidena tagasi tulevad. Pea seda meeles.”
Ma luban, et pean.
Ma olen tõmbunud seina äärde ja jälgin Urbanust. Mind üllatab, kui vähe ta sarnaneb kõigi nende vaimulikega, keda olen kohanud. Pigem meenutab ta mõnda krahvi või parunit, oma frankide kombel õlgadeni ulatuvate juuste ja lühikeseks pöetud habemega. Urbanus ei olegi tavaline jumalasulane. Ta on sama kõrgest soost nagu isand Raymondki ning tema käitumises on ülikule omast rahu ja kindlust. On näha, et kui see mees midagi ette võtab, siis läheb ta ka lõpuni. Praegu on paavst tulnud oma plaane selgitama. Ta teeb seda kiirustamata, sõnade vahel pause pidades. Ta räägib provanssaali kummalise hääldusega, nii nagu normannid ja burgundlased seda teevad. Kurguhäälsete r-dega ja sõnalõppe venitades.
„Taolises idees pole midagi uut,” ütleb ta. „Juba õnnis Gregorius VII rääkis kristlikest sõjameestest, kes oma patte mõõgaga lunastavad. See kõik peaks teile Hispaania-päevilt tuttav olema. Jutud provanslaste vägitegudest levisid omal ajal päris kaugele. Minu eelkäija nägi teis, mu krahv, kristluse esirüütlit. Ja ka mina olen teile tänu võlgu. Cluny uus katedraal, mille ma augusti kalendide ajal sisse õnnistasin, on ehitatud Toleedo sõjasaagist.”
„Mina sõdisin Jumala au nimel,” ütleb krahv Raymond.
„Ja nüüd avaneb teil selleks veelkord võimalus. Ja märksa võimsama armee ridades. Sellise, nagu maailm veel näinud ei ole.”
„Ülimalt huvitav,” lausub krahv viisakalt. „Ja kes oleks selle armee ülemjuhatajaks?”
„Vaimseks juhiks oleks mõistagi…” Urbanus teeb käega elegantse liigutuse.
„Paavst,” lõpetab isand Raymond ta lause. „Enesestmõistetavalt. Kõik me allume Pühale Kirikule. Aga igal armeel peab olema ka sõjaline juht. See, kes väed oma standardi all lahingusse viib.”
„Selline juht peaks olema teistest võimsam. Ja sõjaasjanduses kogenum. See, kellele teised oleksid nõus alluma. Üks ülikutest näib mulle eriliselt hästi sobivat.”
„Ja kes ta on, Teie Pühadus?”
„Raymond, mu poeg. Kes on suurnikest mõjukaim?”
„Teie Pühadus ei vastanud mu küsimusele.”
„Kas tõesti? Mulle tundub, et ma just tegin seda.”
„Ja kuidas loodab Teie Pühadus sellist väge kokku saada?”
„Mina?” kergitab Urbanus kulme. „Mina olen vaid hüüdja hääleks. Aga ma arvan, et sõnum kajab võimsamalt vastu, kui me arvame. Ma olen mõelnud pattude andeksandmise peale. Kui inimene on oma elu hävingut ja vägivalda külvates mööda saatnud, siis võiks talle anda võimaluse pääsemiseks. Eriti kui ta hukka peaks saama. Kuigi ma ei pea päris õigeks, et palverännus osalemine võimaldaks surmapatte andeks saada,” lisab ta.
„Asjatult elatud elu on võimalik Jumala eest langedes parandada. Sain ma õigesti aru?”
„Miks siis kohe nii süngelt, mu krahv. Me ei lähe ju surma. Me läheme Jeruusalemma vabastama.”
„Kahjuks ei ole ma teoloogilistes küsimustes eriti tugev. Aga võimalik, et mu usk on selle võrra ainult kindlam.”
„Võimalik,” nõustub Urbanus.
„Igal juhul saab see raske sõjakäik olema. Retk tundmatusse.”
„Miks tundmatusse? Cluny’s olles kohtasin ma tervelt kuut venda, kes olid Püha Hauda oma ihusilmaga näinud. Neid ülikuid, kes on Palestiinas käinud, on päris palju Võib arvata, et nii mõnigi neist on valmis sõjakäiguga liituma.”
„Ma olen kuulnud, et seldžukid on suure palverännutee läbi lõiganud.”
„On ka teisi teid. Ja need on meile teada.”
„Ma näen, et Teie Pühadus ei ole oma ettenägelikkuses unustanud ka kõige pisemat üksikasja,” ütleb isand Raymond kerge irooniaga. „Ja kuidas on ta mõelnud seda sõjaretke kutsuda?”
„Peregrinatio’ks,” ütleb Urbanus. „Palverännuks.”
„Palverännuks,” kordab krahv mõtlikult, sõna nagu veinisõõmu suus ringi veeretades.
„Mõne päeva pärast algab Clermont’is kontsiil. Ma loodan, et ka teil, mu krahv, on võimalik seda kokkusaamist tunnistama tulla.”
Raymond teeb käega tõrjuva liigutuse. „Ma olen lihtne mees. Pealegi liiguvad kuuldused, et seal võidakse kuningas Philippe’i kirikuvande all olemist uuendada.”
„See on võimalik,” ütleb Urbanus.
„Pariis on kaugel ja mind ei seo tema kuningliku kõrgusega suurt midagi, aga seda sündmust eelistaksin ma pigem eemalt tunnistada. Aga ma lasen selle eest hoolt kanda, et mu värvid kontsiilil näha oleksid. Ja et provanslased Püha Kiriku ettevõtmistesse piisava vaimustusega suhtuksid.”
Urbanus noogutab mõistvalt. Seejärel vaatab ta otsivalt ringi. Küünitan kannuga ettepoole, aga õnnetuseks tõmbab paavst viimasel hetkel peekri kõrvale. Valgele linale tekib tume plekk.
„Mea maxima culpa,” ütlen esimese ähmiga.
„Ideo precor beatam Mariam, semper Virginem,” vastab Urbanus. „Pole midagi, mu poeg. See oli mu enda viga.” Ta vaatab mind huviga.
„Krahv, teie võõrustamine on tõepoolest augustuste vääriline. Sulnis vein ja ladina keelt rääkivad teenrid. Ajal, mil isegi mungad on kirjatarkuse unarusse jätnud.”
„,Tubli on see poiss muidugi,” ütleb isand Raymond. Nagu räägiks ta hobusest või jahikoerast. „Iseasi kui palju abi on kõlavatest sõnadest uskmatute vastu sõtta minnes.”
„Sõtta minnes on neist kindlasti abi,” lausub Urbanus mõtlikult.
Kahe päeva pärast kutsub krahv mu enda juurde. „Lähed Clermont’i,” ütleb ta. „Võib-olla on hea, kui Tema Pühadus sind rahva seast ära tunneb. Räägitakse, et tal on nägude peale hea mälu.”
„Jah, kõrgestisündinu.”
Ta mõtleb veidi. „Annan sulle sõjasulase kaasa. Ajad on segased.”
Ma palun luba rääkida.
„Kõrgestisündinu, kas ma ei tohiks Raimondusega minna? Mulle tundub, et ta oleks selle ülesande jaoks kõige õigem mees.”
„Raimondust on mul mujal vaja. Mine nüüd.”
Öö