hukkunuta!”
West ei kavatsenud lasta Poulderil selle eest au endale võtta. „Igatahes,” lausus ta tuimal ja ühetoonilisel häälel. „Meie põhjalastest liitlased on taas kord osutunud hindamatuteks.”
Poulderi punastes kuubedes staabiohvitserid kortsutasid kulmu ja porisesid. „Neil oli selles oma osa,” oli kindral sunnitud tunnistama.
„Nende juht Hagijas pakkus ise selle plaani välja, viis selle oma meeste abil ise täide ning andis avatud väravate ja kuulekate kodanikega linna teile üle. Mina sain niimoodi aru.”
Poulder põrnitses vihaselt Kroyd, kes lubas nüüd endale ülimalt lahja muige. „Linn on minu meeste käes ja nad koguvad sinna juba varusid! Me ründasime vaenlast tiivalt ja sundisime ta Carleoni poole taganema! Kindlasti on praegu oluline ikkagi see, kolonel West, mitte see, kes täpselt mida tegi!”
„Just nimelt!” sekkus Burr ja vehkis oma suure kämblaga. „Te mõlemad olete oma kodumaale tohutuid teeneid osutanud. Kuid nüüd peame mõtlema sellele, et õnnestumised jätkuksid. Kindral Kroy, las töölisterühmad jäävad siia Dunbreci parandustöid lõpetama ja üks rügement aadlike saadetud sõdureid jääb kindlust kaitsma. Palun leidke selline rügement, mille komandör tunneb oma tööd. Oleks piinlik – väga pehmelt öeldes –, kui me kindlusest teist korda ilma jääksime.”
„Ma ei eksi,” lõrises Kroy Poulderile otsa vaadates. „Võite kindel olla.”
„Ülejäänud väed võivad minna üle Vahujõe ja teisel kaldal formeeruda. Siis saame hakata ida ja põhja poole, Carleoni poole tungima, tuues moona Uffrithi kaudu. Me oleme vaenlase Anglandist minema kihutanud. Nüüd peame edasi tungima ja Bethodi põlvili suruma.” Ning marssal surus ühe käe rusika raskelt teise käe peopesssa.
„Minu üksus on homme õhtuks teisel pool jõge,” sisistas Poulder Kroyle otsa vaadates. „Täies lahingukorras!”
Burr krimpsutas nägu. „Me peame tegutsema ettevaatlikult, öelgu Kinnine Nõukogu mida tahes. Viimati ületas Uniooni sõjavägi Vahujõe siis, kui kuningas Casamir Põhja tungis. Ilmselt ei pea ma teile meelde tuletama, et ta sunniti üsna korratult lahkuma. Bethod on meile ennegi ninanipsu mänginud, ja omaenda territooriumile taganedes muutub ta ainult tugevamaks. Me peame koostööd tegema. Meil ei käi siin mingi võistlus, härrased.”
Kaks kindralit asusid otsekohe võistlema selles, kumb suudab marssalile paremini takka kiita. West ohkas sügavalt ja hõõrus ninajuurt.
Uus inimene
„Ja olemegi tagasi.” Bayaz silmitses linna, kulm kortsus: hele, valge poolkaar laius sätendava lahe ümber. Linn lähenes aeglaselt, kuid kindlalt, sirutus Jezalile vastu, tervitas teda ja mähkis ta oma embusse. Silm seletas juba üksikasju, majade vahelt piilusid rohelised pargid, hoonetesegadikust tõusid valged tornid. Jezal nägi juba Agrionti kõrguvaid müüre, poleeritud kuplid helkisid. Kõige kohale kerkis ähvardavalt Looja Maja, kuid nüüd tundus isegi sellest tohutu suurest heidutavast hoonest õhkuvat soojust ja turvalisust.
Jezal oli kodus. Ta oli ellu jäänud. Tal oli tunne, nagu oleks see olnud sada aastat tagasi, kui ta seisis õnnetult ja masendunult üsna sarnase laeva ahtris ning vaatas, kuidas Adua kurvalt kaugusse vajub. Lainete loksumise, purje plaksumise ja merelindude kriiskamise taustal hakkas tema kõrv eristama linna kauget kõma. See tundus talle kõige kaunima muusikana, mida ta oli eales kuulnud. Ta pani silmad kinni ja hingas läbi ninasõõrmete tugevalt sisse. Lahe terav soola ja merekõdu lõhn tundus tema keelele magus nagu mesi.
„Paistab, et reis meeldis teile väga, kapten,” märkis Bayaz raske irooniaga.
Jezal sai ainult naeratada. „Mulle meeldib väga selle lõpp.”
„Pole vaja meelt heita,” proovis vend Pikk-koib. „Mõnikord võib raske reisi vilju maitsta alles tükk aega pärast tagasijõudmist. Katsumused on põgusad, kuid saadud tarkused jäävad kogu eluks!”
„Hah.” Esimene Maag kõverdas põlglikult huuli. „Reisimine toob tarkust ainult tarkadele. Rumalad muudab see veelgi rumalamaks. Isand Üheksasõrm! Kas te olete otsustanud Põhja tagasi pöörduda?”
Logen tegi vee põrnitsemisse väikese pausi. „Mul pole mingit põhjust siia jääda.” Ta vaatas Ferro poole ja see vaatas kurjalt vastu.
„Mis sa minu otsa vahid?”
Logen vangutas pead. „Tead, mis? Mul pole vähimatki aimu, kurat võtaks.” Kui nende vahel oli kunagi olnud midagi armastusetaolist, siis paistis, et nüüd on see päästmatult kokku varisenud ja morniks vaenulikkuseks muutunud.
„Noh,” ütles Bayaz ja kergitas kulme. „Kui te olete otsustanud.” Ta sirutas Logenile käe ja Jezal vaatas, kuidas põhjalane seda surus. „Andke siis Bethodile minu poolt ka paar jalahoopi, kui olete temast jagu saanud.”
„Seda ma teen, kui tema enne minust jagu ei saa.”
„Jah, ülespoole lüüa pole kunagi kerge. Aitäh teile abi eest, ja viisakuse eest. Võib-olla saate ühel päeval jälle Suurde Põhja Raamatukokku tulla ja minu külaliseks olla. Siis vaatame koos järvele ja meenutame naerdes oma vahvaid seiklusi läänes.”
„Loodan küll.” Kuid Logen ei näinud välja, nagu oleks ta suuteline eriti naerma või ka lootma. Ta nägi välja nagu inimene, kellel on valikud otsa saanud.
Jezal vaatas vaikides, kuidas köied kaile visati ja kinnitati, pikk trapp kriiksudes välja lükati ja see vastu kive kraapis. Bayaz hõikas oma õpilasele: „Isand Quai! Meil on aeg maale minna!” Ja kahvatu noormees sammus oma õpetaja kannul laevalt maha, ilma et oleks kordagi selja taha vaadanud. Vend Pikk-koib läks tema järel.
„Õnn kaasa siis,” ütles Jezal ja sirutas Logenile käe.
„Ja sulle ka.” Põhjalane naeratas laialt, ei teinud Jezali käest väljagi ja haaras ta hoopis tugevasse ja ebameeldivalt lõhnavasse embusse. Niimoodi seisid nad ühe natuke liigutava ja natuke piinliku hetke, siis patsutas Üheksasõrm talle õlale ja laskis ta lahti.
„Võib-olla me kohtume Põhjas.” Jezali hääl oli kõigist tema pingutustest hoolimata õige pisut kare. „Kui mind sinna saadetakse…”
„Võib-olla, aga… ma loodan vist, et ei kohtu. Nagu ma ütlesin, otsiksin mina sinu asemel endale hea naise ja jätaksin tapmise neile, kellel on vähem aru peas.”
„Sellistele nagu sina?”
„Täpselt. Sellistele nagu mina.” Logen vaatas Ferro poole. „Ongi siis kõik, Ferro, või mis?”
„Hmh.” Ferro kehitas kondiseid õlgu ja sammus mööda trappi maale.
Logeni nägu tuksatas. „Olgu siis,” pomises ta naise seljale. „Oli tore tunda.” Ta näitas Jezalile oma sõrmekönti ja liigutas seda. „Kui öelda Logen Üheksasõrme kohta ühte asja, siis seda, et ta oskab naistega ümber käia.”
„Mhmh.”
„Täpselt.”
„Ja-jah.” Jezal avastas, et lahkumine on kummaliselt keeruline. Nad olid Üheksasõrmega viimased kuus kuud peaaegu kogu aeg koos olnud. Algul tundis ta põhjalase vastu ainult põlgust, kuid nüüd oli tal tunne, nagu peaks ta lahkuma vanemast vennast, keda ta väga austab. Tegelikult oli tunne veel palju hullem, sest oma päris vendadest polnud Jezal kunagi eriti kõrgel arvamusel olnud. Niisiis ebales ta tekil ja Logen vaatas teda laia muigega, nagu aimaks täpselt, mida ta mõtleb.
„Ära muretse. Ma üritan kuidagi sinuta hakkama saada.”
Jezalil õnnestus samuti muie näole sundida. „Peaasi, proovi siis meeles pidada, mida ma õpetasin, kui peaksid jälle võitlusse sattuma.”
„Ma arvan, et kahjuks on see peaaegu kindel, et ma jälle võitlusse satun.”
Siis ei jäänudki Jezalil muud üle, kui selg pöörata ja trapi tärinal maale astuda, teeseldes ise, nagu oleks talle tuulega mingi prügi silma sattunud. Tundus, et kaile Bayazi ja Quai, Pikk-koiva ja Ferro kõrvale on pikk tee.
„Ma