viimased kümme aastat oli tema koduriigiks olnud Prantsusmaa; nad võisid küll otsustada tema edaspidise asukoha üle, kuid minevikku nad muuta ei saanud ja tema kodumaa oli juba enam kui kümme aastat olnud Prantsusmaa, tahavad nad seda või mitte.
Ta nägi akende taga Seine’i kaldapealseid mööda libisemas ning meenutas olnut. Pärast nelja ebaõnnestunud katset oli ta lõpuks Euroopasse jõudnud, Hispaanias töötanud ja siis teinud peaaegu puhkamata oma viimase reisi Almeríast Pariisi. Ta oli püüdnud ellu jääda, ta peatus vahel ainult paariks minutiks üksnes maastiku silmitsemiseks, et vaadelda taevast ja pilvi, mis moodustasid siin tema jaoks tundmatuid kujutisi. Kui ta oli viimaks vaba ja üksi, astudes välja bussist, mis tõi ta Lõuna-Hispaaniast Põhja-Prantsusmaale, vaatas ta ringi – see oligi Prantsusmaa, Pariis, ja siis ta kõndis ja kõndis piki minevikust pärit hooneid. Ta kingad olid viletsad ja katki, kuid taevas oli kollane, müürid särasid langeva päikese meelevallas ja ta ise oli maailma keskpunktis. Ta teadis, et see ei kesta võib-olla pikalt, kuid tal oli siiski hea meel seal olla, ning see muutis need hetked veel väärtuslikumaks.
Kümme aastat hiljem pimestasid kaldapealsed teda endiselt.
Isegi trellide taga, käerauad randmete ümber, armastas ta Prantsusmaad.
Ta oli Prantsusmaa patrioot.
3
Kui politseiauto uksed avanesid, ja võib-olla seetõttu, et ta oli näinud hallide müüride ümber Vincennes’i pargi suuri puid, rohelust, kuhu võib peituda, püüdis ta põgeneda. Ta jooksis väravate, pargi, vabaduse suunas – võib-olla ei saa nad teda kätte ja võib-olla ei proovi nad tulistada, ja seegi oleks olnud viis pakku pääseda –, kuid ta piirati kohe ümber ja viidi ära. Vaevu jõudis ta märgata mõnd kurnatud pilku, mis ei uskunud enam väljapääsemise võimalusse, või kui, siis ainult põrgusse tagasipöördumiseks.
Ta pandi ebaõiglaselt kinni Vincennes’i väljasaatmiskeskusse, mis on rohkem tuntud nimetuse CRA 2 all – mis hääldub „kraade”2, ja mitte tema ei mõelnud seda välja.
Ta ei olnud ühtki seadust rikkunud.
Koridoris, kahe politseiniku vahel istudes, püüdis ta rahuneda – kindlasti leidub kuskil keegi, kes temast aru saab. Ta raputas kergelt pead, nimetades end idioodiks, ja otsustas oodata, kuni saab korralikult selgitusi anda, et sirge seljaga sellest olukorrast välja pääseda. Ta ei öelnud midagi, surus hambad kokku ja ootas hetke, mil võib lõpuks rääkida: ta viimistles lauseid, mida ta enda kaitseks öelda kavatses, need keerlesid tal peas ning paisutasid viha ja enesekindlust.
Ent kõhus keeras hirmust. Tal polnud enam passi. Ainus isikut tõendav dokument, mis kandis tema nime, Samba Cissé, oli aegunud ajutine elamisluba. Nüüd, kui politsei käes oli ta pass ja seega kindlalt teada, et ta on Malist, ei takistanud enam miski tema väljasaatmist. Ta viiakse lennujaama ning paari tunni pärast maandub ta Bamakos, tühjade kätega, ilma rahata, ilma vahetusriieteta ja ühegi kingituseta. Kõik peaksid teda täielikuks hädavareseks. Emal oleks tema pärast häbi.
Paaritunnise rüselusega hävis kümme aastat tema elust. Ränk reis ja aastaid tööd haihtusid lihtsalt õhku.
Ta viidi mingi direktori kabinetti. Mingi teine direktor. Mille direktor ta oli, kes ta oli, Samba ei teadnud, tal lasti kogu aeg end tutvustada ja oma elulugu jutustada igasugustele vormis tundmatutele isikutele, ent keegi neist ennast ei tutvustanud. Miks neil nime polnud?
Ta tundis, kuidas süda rinnus kõvemini peksab. Lõpuks ometi saab ta oma süütuse jalule seada. Nad saavad aru, missuguse arusaamatuse ohvriks ta on langenud. Ta tuli vabatahtlikult politseiprefektuuri, et küsida infot, uurida oma taotluse kohta, kuna arvas, et sel korral antakse talle viimaks elamisluba. Ta ei tahtnud kellelegi halba, tahtis ainult seaduslikult tööd teha. Ta arvas, et saab veel end kaitsta. Ta otsis sõnu, mida öelda. Ta uskus veel sõnade võimu.
Ent Vincennes’i mees hakkas enne teda rääkima. Ta oli väga rahulik ning tal oli kurb ilme näol, kui ta püüdis Sambale selgeks teha, miks teda kinni peetakse. Ta kerge, pehme hääl oli vastuolus tema poksija kehaehitusega. Ta ei tundunud eriti enesekindel ega ka väga hästi kõigi seadustega kursis olevat – neid on nii palju ja nad on nii keerulised. Võib-olla ei teadnudki keegi, miks Samba seal oli.
Ta surus sõrmed kintsude alla, et käed ei väriseks, ja valis hoolikalt sõnu, mis pidid ta päästma: ta pidi nüüd teistsuguseid sõnu kasutama, kuna need, mida ta hommikust saadik öelnud oli, ei olnud mingit kasu toonud. Keskendumiseks ja samal päeval juhtunu meenutamiseks vaatas ta aknast välja. Ta nägi end uuesti rahulikult prefektuuri kõndimas, teadmata, et läheb otse õudusunenäo suunas. Mõtles välismaalaste büroo peale, politseiniku peale, kes talle käerauad pani, sellele, kes ta autosse lükkas, nendele, kes tema ümber olid, kui nad Seine’i heledatel kaldapealsetel kihutasid.
Ta valmistas mõttes oma juttu ette, kui Vincennes’i mees teatas:
„Te kindlasti ütlete mulle, et ei taha koju sõita …”
Seepeale vastas Samba kerge muigega:
„Vastupidi. Aga see sõltub sellest, mida te koduks nimetate.”
Vincennes’i mees ei reageerinud. Ta ei tundunud üldse range, pigem masendunud. Samba luksatas, kuid surus kiirelt naeru alla. Teine mees kratsis närviliselt käsivart, justkui ise seda märkamata, tehes särginööbi randmel lahti, ja ohkas siis:
„Ma tean. Keegi ei taha, et teda sunnitaks. Aga teil pole õigust siia jääda. Me ei saa kõiki vastu võtta, te teate seda küll. Teil ei vedanud. Teid saadetakse riigist välja.”
Samba kokutas, et neil pole õigust seda teha, aga mees vastas kohe, et on olemas ringkiri, mis lubab ametnikul isiku kinni pidada, kui välismaalane, kes tema poole pöördub, viibib riigis illegaalselt.
Samba Cissé karjus:
„Aga ma ei teadnud, et ma olen riigis illegaalselt!”
Vincennes’i mees käskis tal maha rahuneda. Ta sõrmenukid muutusid heledamaks, kui ta oma laua serva, mis osaliselt tema olemasolu õigustas, tugevamini surus. Sambal oli kurk kuiv ja laup märg, ta pühkis varrukaga nägu, niisutas keelega huuli, näpistas end, võttis end kokku ja ütles rahulikumalt:
„Tõesti, kui ma oleksin teadnud, et mu elamisloa taotlus on tagasi lükatud, poleks ma tulnudki.”
Ta võttis välja neljaks murtud paberilehe, mida ta alati rinnataskus hoidis: kahekümnesentimeetrise servaga papist ruut tema pildiga, millel ta usaldavalt oma korvpallisärgis – võitja särgis – naeratas.
Ta ulatas selle hoogsa žestiga mehele:
„Vaadake, kui ma saabusin, anti mulle see kuus kuud kehtiv ajutine luba, mida uuendati üks kord ning pärast seda enam ei uuendatud. Ma olen siin kümme aastat elanud, ma töötan, maksan makse, sotsiaalkindlustust.”
„Ja mis tööd te täpsemalt tegite?” küsis Vincennes’i mees.
Ta rääkis minevikus, sõnu põlastavalt venitades.
„Puhastus ja värvieemaldus.”
„Puhastustöötaja?”
Ta noogutas, teine mees tegi kastikesse risti.
„See ei ole nimekirjas,” lisas ta süngel toonil.
Samba Cissé teadis, et detsembris 2008 avaldati nimekiri kolmekümnest ametist, millega sai elamisloa. Puhastustöötaja nende hulka ei kuulunud. Prügisorteerija, transporditööline, hooldaja, tehasetööline samuti mitte. Nimekirjas olid ainult kõrget kvalifikatsiooni nõudvad või vähetuntud ametid. Samba Cissél oli häbi. Talle ei meeldinud töötada ametites, milles ta isa teda kunagi ette ei kujutanud, tema, kes oli nii uhke, et ta poeg õppis keskkoolis ja lootis üle kõige, et ta sooritab keskkooli lõpueksamid.
Ta ütles:
„Ma tean oma õigusi. Minu amet ei ole selles nimekirjas, aga ma olen siin elanud juba enam kui kümme aastat ning minu era- ja perekonnaelu silmas pidades ei tohi mind niiviisi välja saata.”
Seepeale tõstis Vincennes’i mees